Suvalised objektid suvalises järjekorras…

Mõnikord ma käin poes. Tavaliselt esindan ma kahte stereotüüpi ja kumbki neist ei ole ühiskondlikult heakskiidetav.

Stereotüüp 1. – Vaene suurpere ema.

Sisenen poodi veel (üle)eelmise päeva soenguga, sest mul ei ole olnud aega hommikusteks iluprotseduurideks. Seljas t-särk, mille külge on traksidega aheldatud Minimees. Kuskil mõni meeter eemal töllerdab Porgand ja näpib suvalisi objekte suvalises järjekorras. Iga teine lause minu suust on midagi stiilis ” Palun ära puutu või liigume edasi”. Kaks riiulivahet edasi seisab Mikrofon, kes siis kontakti otsides üle poe karjub, kuidas tal oleks vaja seda kommipakki või ümmargust nukku, kuna tal ei ole seda kunagi varem olnud. Minimees sipleb ja väänleb oma traksides, sest tema tahaks ka suvalisi objekte suvalises järjekorras näppida aga ta käed ei ulatu nii kaugele. See on tema jaoks fustreeriv ja mina peaksin teda selle probleemiga abistama. Paralleelselt näägutamisele ja siplemisele üritan ise suvalisi objekte suvalises järjekorras korvi visata, sest mul pole aega keskenduda sellele, mida mul reaalselt toidu tegemiseks vaja on. Reeglina on üks laps kolmest alati poes kadunud ja vajab otsimist, valvet peab pidama ka ostukorvile, kuna sinna kipuvad langema suvalised objektid suvalises järjekorras mida see laps, kes antud konkreetsel ajamomendil ei ole kadunud vajalikuks peab. Olles väsinud ja kurnatud pidevast karjatamisest naasen viimaks suvaliste objektidega suvalises järjekorras kassasse. Porgand üritab samal ajal varastada ka teiste poodlejate tooteid ja neid minu kassalindile seada. Ta nimelt tundis vajadust sokkide või juustu järele. Paralleelselt sellele peab Mikrofon kõnet kuidas üllatusmuna on talle vajalik ost, kuna arendab tema motoorseid ka keelelisi oskusi ja kui ma seda kohe ei osta siis järelikult ei pea ma lugu tema arengust. Olles mitte lugu pidanud tema arengust pakin kriiskava Mikrofoni saatel oma asjad ja lahkun poest. Ka porgand on selleks ajaks poodlemisest väsinud ja nõuab sülle. Võtan ka tema oma õlule ja väljun poest nagu Linda. Üks laps seljas, teine süles ja kuskil tolkneb ka ostukott suvaliste objektidega. Naasen järgmisel päeval uuesti poodi kuna suvalised objektid suvalises järekorras ei ole osutunud piisavaks,et neist ka midagi reaalselt valmistada ja õudus kordub taas.

Stereotüüp 2

Sisenen poodi kuskil lõuna paiku ja teen seda punaste traksidega. Inimesed ümberringi vaatavad justkui midagi oleks juhtunud. Mõistes,et ainukene mis juhtunud on on see,et brigaad on näljane, huvi raugeb ja inimesed töllavad edasi. Mõne näost on võimalik lugeda välja ka pettumuse nooti. Kiirabibrigaad peaks päästma elusid, mitte sööma. Neil ei ole õigust süüa. Miks nad söövad? Mida nad söövad? Kas neil on üldse luba süüa? Niipalju vastamata küsimusi..

Kuigi mul pole lapsi siis ka sel korral ei ole mul võimalik keskenduda sellele, mida ma peaksin ostma ja laon korvi suvalisi objekte suvalises järekorras. Tunnen teatavat survestatust vastata ühiskonna ootustele. Tegutseda tuleb kiirelt ja tõhusalt.

Olles ka sel korral vastamas tänamatu kiirabitöötaja stereotüübile takistas minu shopplemist koputus õlale. Keeran ringi ja viisakuse märgist langetan käesoleva kanakintsu. Valmistun järjekordseks moraalilugemiseks sellest kuidas kiirabitöötaja poes viibimine ja toidu ostmine on väär.

“Ma väga vabandan aga kas sa päästad elusid?” pärib noormees salatikausiga

“Mina või? ” tabab küsimus mind ootamatult “ei noh… vahel tuleb ette..” vastan ja üritan olla poliitiliselt korrektne.

“Kas sa mõnikord näed verd ka?”

” Ei noh… ikka jah..” mõmisen ja asetan kanakintsu tagasi riiulile. Kuidagi kummaline oli seda käes hoida.

” Kas sa ei karda kui sa näed seda mida sa näed?”

” Karda? Ma olen harjunud..” vastan

” Sa oled harjunud surmaga?” uurib noormees edasi

Mõtlen korra..

“Jah, ma olen harjunud ”

“Ja sul ei olegi hirmus kui sa näed  verd või kedagi suremas?”

Ja sel hetkel ma tahaksin rääkida niipalju sellest kuna mul on olnud hirmus, kuna mul on olnud kurb ja kuna pildid surmast on jäänud mind kummitama.

” Hirmus? … Enam ei ole… ”

Sel hetkel langetab mees oma salatikausi ja kukub jumalat paluma.

” Oh issand jeesus taevas! Aita teda ja kõiki neid inimesi kellega ta kokku puutub…”

Kui issandapalve oli loetud tänan teda viisakalt ja lahkun poest pattudest vabana.. ja koos kanakintsuga.

Järgmise päeva hommikul kui kell oli mõned minutid 8 läbi avan välisukse ja naasen koju. Eemalt kuulen jalgade pladinat.

” Emme! Emme! sa oled viimaks kodus. ” kilkab Mikrofon ja surub oma suure juuksepuhmaka mulle vastu kõhtu. Veidi madalamalt kallistab mind ka Porgand ja vaatab mulle ennastunustavalt otsa. Nad on veel pidzaamas ja puhanud ( loe: sõbralikud).

Tervitan väiksed ja suundun otsejoones kohvimasina juurde. Olen oma ajatajus veel eelmises päevas. Ma pole veel magama saanud. Panen kohvi jooksma ning vahetan riided. Need samad riided mis eelneva 24 tunni jooksul on näinud kõike võimalikku ja võimatut  ja millega mul ei ole olnud hirmus. Naasen kohvimasina juurde selleks, et märgata et Porgand on jõudnud vahepeal kodus oleva viimase liitrijagu piima sellele peale valada. Piim tötrsu kohviga voolab nüüd mööda lauaäärt alla.

” Lähme poodi lapsed..” Ohkan ja sean 24 tundi peas olnud soengusalgud kõrvataha, et oleks vähe viisakam. Taas on tekkinud vajadus osta suvalisi objekte suvalises järekorras…

 

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

1 Response to Suvalised objektid suvalises järjekorras…

  1. E says:

    Oehh. Kuidas nii saab.
    Sa oled nii vahva.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s