Kollektsionäär

Ma mõistsin täna midagi. Ma mõistsin seda,et mul on kalduvus ära kaduda. Hajuda kuskile pilvepiirile ja ignoreeida maa poolt tulevaid signaale. Seetõttu kallis lugeja pean taaskord vabandama. Minu pilvepiiril rippumise periood ja eksistensiaalne kriis on veninud üsna pikale. Seda ei saa mulle muidugi pahaks panna. Sest tegelikult saan ma kohe 32 aastaseks. Ma olen juba keskeakriisi lävepakul. Ja keskaline naine võib hõljda seal kus ta tahab ja niikaua kui ta soovib.

Pilvepiirile on mind viinu osaliselt töö erakorralises meditsiinis mis ei jäta sageli aega hingetõmbeks ja kui jätab siis on see hingetõmme täis hingi mida sa ei taha et seal oleks. Mõnikord on nad nii intensiivsed et hõlmavad kogu su tähelepanu ja vajavad pilvepiiril lahti ketramist. Võib öelda,et mul on aastatega omandatud juba üsna arvestatav hingede kollektsioon. Vikatimees oleks mu üle uhke. Mõnikord nad tulevad mu juurde tagasi. Tavaliselt siis kui ma olen üksi. Neil on komme istuda mu otsas ja takistada teisi tegevusi. Ja siis ma istungi nendega lihtsalt pilvepiiril. Sest nad on seal ja maa neid ei mõista. Mõnikord nad tahavad teada,et miks nad on lahkunud. Mõnikord nad tulevad,et öelda mulle et ma ei oleks saanud midagi teisiti teha. Vahel nad lihtsalt näitavad mõnda hetke oma viimastest hetkedest, et ma ikka mäletaks. Sest nad tahavad, et ma mäletaks. Nende mitmete ja mitmete hingede kohalolust on saanud minu reaalsus. Nad on siin,et jääda. Nad on minu pidevalt täienev salajane morbiidne-mobiilne kollektsioon.

Samas mõnikord käin ma pilvepiirl ka siis kui kodune elu ei anna mulle valikut. Seda juhtub muidugi sageli sest ma olen 32 aastaselt avastanud ka oma teise vea. Mul on komme kollektsioneerida lisaks hingedele ka ülalpeetavaid. Seetõttu kallis lugeja tahaksin ma lisada oma perekondliku kompotti ka 2 koera. Basset Hugo ja Bruno alias Hea ja Halb Võmm. Mõlemad saabusid siia perre nagu ka kõik teised ülalpeetavad. Oodatavalt ootamatult.

Mõistan,et minu perekondlik elukorraldus võib tekitada kaua aega eemal olevas lugejas segadust. Lubage ma aitan teid järjele. Ma olen ema. Kahvanägu. Kohe 32 aastane. Kollektsionäär. Pilveuitaja. Mul on nüüd juba 9 aastane tütar – Mikrofon. Tuline nagu söetükk. Toonilt ka eelpool nimetatuga sarnane. Iseseisev, sõjakas. Tema on ka kollektsionäär nagu ta ema. Tema kogub musti nõusid ja riideid. Enamasti oma tuppa. Vahel ka koridori ja vannituppa. Ühel korral avastasin kollektsiooni sokid+lusikad ka kartulikorvist. Üldiselt on meil kodus väga vähe nõusid. Eriti lusikaid. Sest Mikrofoni pidevalt täienev kollektsioon on võtnud oma hinna.

Mikrofonil on väike õde Porgand. Ta on endiselt veel Porgand ja endiselt veel karjub umbes sama kõvasti kui ta karjus siis kui te tema kohta viimati lugesite. Ta on malbe, pehme ja printsessilik. Kui tema eksistensis kahelda või vastupidist väita pistab ta sageli kõval häälel karjuma ning jookseb minema. Porgand on veendunud,et põgenemises peitub võti. Ta tegelikult jookseb päeva jooksul päris mitu korda minema. Enamasti korteri piires. 99 % juhtudest ka karjumise saatel. Tegelikult ei ole mul väga suur korter. Seega on turvaline väita,et karjed terve korteri piires on tavaline nähtus.

Ja siis on väikevend Minimees. Kes on täpselt nagu mees. Ainult,et mini versioon. Tema sisustab oma päevi remonttöödega. Vahel veedab pool päeva nägu imetud vastu aknaklaasi. Juhul kui teiselpool klaasi peaks keegi teine remonttöid teostama. Talle üldjuhul ei meeldi kui keegi teine midagi teeb ilma tema kohaloluta. Tegelikult teab tema kõige paremini kuidas töid teostada. Näiteks eile peksis ta haamriga sisse narivoodi. Väidetavalt oli vaja “natukene siit kopsida..”

Ja siis on minu kollektsioonis veel ka 2 koera. Mõlemad visuaalselt samasugused. Personaalselt võttes pigem hea ja halb võmm. On olemas üks eksemplar kelle suuremad patud on kapilt võileiva varastamine. Ning kes on enamus aega malbe ja rahulik. Ja siis on teine eksemplar, kes paaritunnise intervalliga käib korteris asju varastamas ja oma pessa matmast. Vahel sööb osa varandusest ära ka. Ja kui tervet ei jõua, sööb pool. Ning kui ta parajasti ei varasta siis ta kuseb kuskile maha. Lihtsalt et ka teiste elu oleks täis elamusi. Tegelikult ei saa ma seda talle pahaks panna, sest ta on alles laps.

Loodan,et mõistad…

Vabandan, kallis lugeja, sina oled ju siin ja mind vahepeal pole!

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s