Suvalised objektid suvalises järjekorras…

Mõnikord ma käin poes. Tavaliselt esindan ma kahte stereotüüpi ja kumbki neist ei ole ühiskondlikult heakskiidetav.

Stereotüüp 1. – Vaene suurpere ema.

Sisenen poodi veel (üle)eelmise päeva soenguga, sest mul ei ole olnud aega hommikusteks iluprotseduurideks. Seljas t-särk, mille külge on traksidega aheldatud Minimees. Kuskil mõni meeter eemal töllerdab Porgand ja näpib suvalisi objekte suvalises järjekorras. Iga teine lause minu suust on midagi stiilis ” Palun ära puutu või liigume edasi”. Kaks riiulivahet edasi seisab Mikrofon, kes siis kontakti otsides üle poe karjub, kuidas tal oleks vaja seda kommipakki või ümmargust nukku, kuna tal ei ole seda kunagi varem olnud. Minimees sipleb ja väänleb oma traksides, sest tema tahaks ka suvalisi objekte suvalises järjekorras näppida aga ta käed ei ulatu nii kaugele. See on tema jaoks fustreeriv ja mina peaksin teda selle probleemiga abistama. Paralleelselt näägutamisele ja siplemisele üritan ise suvalisi objekte suvalises järjekorras korvi visata, sest mul pole aega keskenduda sellele, mida mul reaalselt toidu tegemiseks vaja on. Reeglina on üks laps kolmest alati poes kadunud ja vajab otsimist, valvet peab pidama ka ostukorvile, kuna sinna kipuvad langema suvalised objektid suvalises järjekorras mida see laps, kes antud konkreetsel ajamomendil ei ole kadunud vajalikuks peab. Olles väsinud ja kurnatud pidevast karjatamisest naasen viimaks suvaliste objektidega suvalises järjekorras kassasse. Porgand üritab samal ajal varastada ka teiste poodlejate tooteid ja neid minu kassalindile seada. Ta nimelt tundis vajadust sokkide või juustu järele. Paralleelselt sellele peab Mikrofon kõnet kuidas üllatusmuna on talle vajalik ost, kuna arendab tema motoorseid ka keelelisi oskusi ja kui ma seda kohe ei osta siis järelikult ei pea ma lugu tema arengust. Olles mitte lugu pidanud tema arengust pakin kriiskava Mikrofoni saatel oma asjad ja lahkun poest. Ka porgand on selleks ajaks poodlemisest väsinud ja nõuab sülle. Võtan ka tema oma õlule ja väljun poest nagu Linda. Üks laps seljas, teine süles ja kuskil tolkneb ka ostukott suvaliste objektidega. Naasen järgmisel päeval uuesti poodi kuna suvalised objektid suvalises järekorras ei ole osutunud piisavaks,et neist ka midagi reaalselt valmistada ja õudus kordub taas.

Stereotüüp 2

Sisenen poodi kuskil lõuna paiku ja teen seda punaste traksidega. Inimesed ümberringi vaatavad justkui midagi oleks juhtunud. Mõistes,et ainukene mis juhtunud on on see,et brigaad on näljane, huvi raugeb ja inimesed töllavad edasi. Mõne näost on võimalik lugeda välja ka pettumuse nooti. Kiirabibrigaad peaks päästma elusid, mitte sööma. Neil ei ole õigust süüa. Miks nad söövad? Mida nad söövad? Kas neil on üldse luba süüa? Niipalju vastamata küsimusi..

Kuigi mul pole lapsi siis ka sel korral ei ole mul võimalik keskenduda sellele, mida ma peaksin ostma ja laon korvi suvalisi objekte suvalises järekorras. Tunnen teatavat survestatust vastata ühiskonna ootustele. Tegutseda tuleb kiirelt ja tõhusalt.

Olles ka sel korral vastamas tänamatu kiirabitöötaja stereotüübile takistas minu shopplemist koputus õlale. Keeran ringi ja viisakuse märgist langetan käesoleva kanakintsu. Valmistun järjekordseks moraalilugemiseks sellest kuidas kiirabitöötaja poes viibimine ja toidu ostmine on väär.

“Ma väga vabandan aga kas sa päästad elusid?” pärib noormees salatikausiga

“Mina või? ” tabab küsimus mind ootamatult “ei noh… vahel tuleb ette..” vastan ja üritan olla poliitiliselt korrektne.

“Kas sa mõnikord näed verd ka?”

” Ei noh… ikka jah..” mõmisen ja asetan kanakintsu tagasi riiulile. Kuidagi kummaline oli seda käes hoida.

” Kas sa ei karda kui sa näed seda mida sa näed?”

” Karda? Ma olen harjunud..” vastan

” Sa oled harjunud surmaga?” uurib noormees edasi

Mõtlen korra..

“Jah, ma olen harjunud ”

“Ja sul ei olegi hirmus kui sa näed  verd või kedagi suremas?”

Ja sel hetkel ma tahaksin rääkida niipalju sellest kuna mul on olnud hirmus, kuna mul on olnud kurb ja kuna pildid surmast on jäänud mind kummitama.

” Hirmus? … Enam ei ole… ”

Sel hetkel langetab mees oma salatikausi ja kukub jumalat paluma.

” Oh issand jeesus taevas! Aita teda ja kõiki neid inimesi kellega ta kokku puutub…”

Kui issandapalve oli loetud tänan teda viisakalt ja lahkun poest pattudest vabana.. ja koos kanakintsuga.

Järgmise päeva hommikul kui kell oli mõned minutid 8 läbi avan välisukse ja naasen koju. Eemalt kuulen jalgade pladinat.

” Emme! Emme! sa oled viimaks kodus. ” kilkab Mikrofon ja surub oma suure juuksepuhmaka mulle vastu kõhtu. Veidi madalamalt kallistab mind ka Porgand ja vaatab mulle ennastunustavalt otsa. Nad on veel pidzaamas ja puhanud ( loe: sõbralikud).

Tervitan väiksed ja suundun otsejoones kohvimasina juurde. Olen oma ajatajus veel eelmises päevas. Ma pole veel magama saanud. Panen kohvi jooksma ning vahetan riided. Need samad riided mis eelneva 24 tunni jooksul on näinud kõike võimalikku ja võimatut  ja millega mul ei ole olnud hirmus. Naasen kohvimasina juurde selleks, et märgata et Porgand on jõudnud vahepeal kodus oleva viimase liitrijagu piima sellele peale valada. Piim tötrsu kohviga voolab nüüd mööda lauaäärt alla.

” Lähme poodi lapsed..” Ohkan ja sean 24 tundi peas olnud soengusalgud kõrvataha, et oleks vähe viisakam. Taas on tekkinud vajadus osta suvalisi objekte suvalises järekorras…

 

Advertisements
Posted in Uncategorized | 1 Comment

Empaatiast ja hammastest

… Ma ärkasin ühel hommikul. Mikrofon magas oma toas veel õndsat und. Ikka poolpaljalt, poollääbakil ja hammasteta. Ta on juba kuuene. Oma peas küll 26ne aga ma piiran oluliselt tema arvatava vanusega kaasnevaid õigusi. Kell oli vaevalt 7 saamas ja ainukene põhjus miks kaine ja terve mõistuse juures olev inimene peaks puhkepäeval kell 7 ärkama on see,et kainel ja terve mõistusega inimesel on veel lapsi. Tervelt kaks. Porgand oli sirgunud 2 aastaseks. Tema ka veel magas. Õe kombel poollääbakil aga veel hammastega. Ja minu vasakul küljel ohkas raskelt 6 kuune poisslaps. Minu oma. Ka lääbakil ja hammasteta kuid üleval.

Viimasel ajal mulle tundub,et hammasteta lapsed on just need kõige vihasemad. Hammaste puudumine justkui pärsiks empaatiat. Seega ei huvitanud ka minu minimeest minu kottis silmaalused ja see,et ma soovisin kasvõi pool tundi veel magada. Sulgesin ajutiselt silmad ja proovisin ignoreerimismeetodit. Mitte,et see kunagi toiminud oleks. Ka sel korral tunnen kuidas väike ilatriip mu suletud silmalaule langeb ja moodustab väikse ilaloigu. Pühin selle ruttu padjapüüri ja avan silmad. Hambutu suu vaatab mulle ennast unustavalt otsa justkui ma oleks kõige kaunim asi mida ta eales näinud on. Tegelikult ma olengi. Ma olen minimehe buffee ja ülemteener. Ja pole midagi ilusamat kui tasuta toit ja teenindus. Ka sel korral täitsin oma hoolduskohustused ja peagi oli täispugitud ja viisakalt riietatud minimees valmis uueks päevaks.

Olles tööd lõpetanud kuulsin eemalt toast teise pärsitud empaatiaga hambutu mõminat. See oli Mikrofon kes oli ime kombel riidesse saanud. Riieteks olid küll eilse päeva vanad riided ja sellekoha aru pärides mõmises Mikrofon vaid,et ta tegelt väga hästi ei tea kus tema kõik teised riided kadunud on ja teda väga ei huvita ka. Takistasin teda suunal vannituppa, kust ta üritas rünnata mustapesu korvi,et sealt välja kookida juba 3 päeva jalas olnud sokid. Suunasin lapse viisakalt riideid otsima, sain seetõttu pahameele osaliseks. Aga ma mõistan teda. Tal pole hambaid (loe: empaatiat).

Suure sokidraama peale ajas end püsti ka hammastega Porgand. Empaatiaga. Rahulik. Tasakaalukas. Riides. Võib olla on põhjus tema tasakaalukuses hoopis selles,et tal puudub piisav sõnavara,et protestida. Ja tõenäoluselt ainuke põhjus miks ta riides oli oli see,et ta ei oska neid seljast võtta. Porgand viipas nõudlikult külmkapi poole. Valmistusin taaskord päevaks. Ka mul on veel hambad suus, ma olen empaatiline…

Olen tagasi. Veel hullemas seisus kui ma alustasin… Püsige lainel.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Idüll

Olla suure pere ema tähendab omada privileegi elada 125 ruutmeetri suuruses korteris kus on pea võimatu üles leida oma kadunud sokke kui ka oma kadunud lapsi. Vahepeal läheb päris hea mitu minutit enne kui puuduv pereliige üles leida. Ja vahel ma teen näo,et ma ei leia sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda järjekordse probleemiga valdkonnast “emme oled sa näinud minu poniga pluusi on või kuhu õde kadus?”.

Suure korteri omamisel on veel üks hea eelis. Sa saad eelhoiatuse enne kui väiksed jalad teisest korteri otsast olevast magamistoast sinuni jõuavad. Kell 00.12 kuulen tuttavalt jalaplaginat, mis annab märku,et kohe on algamas emaroll ja sellega kaasnev loengutesari  ” mine tagasi voodisse sest et öö on!!”. Seekord on aga midagi teisiti. Lisaks tuttavale paljaste jalgade plaginale on kuulda ka võõrana kõlav heliefekt. See meenutab justkui voolavat kostke.

“Emme! Emme!” kutsub mind ähmi täis Mikrofon. Ajan end istuli.

ÖÖÖÖK!

“Emmme… ma… ÖÖÖÖÖK!”

” Mine vetsu!” ütlen vaikselt aga samas piisavalt kõvasti,et seda üle oksendamise kuulda oleks. Seal samas rahustava koseheli kõrval magab ju ka minu teine geneetiline meistriteos – rahutu Porgand.

“Öööööök!” vastab laps ja jalad lähevad rändele. Tõusen ka ise voodist,et täita suunava ema rolli. Teepeal libastun aga okseloigus ja libisen pea põlvini. Olen tänulik,et okseliug mind pepuli ei kukutanud ja väljun magamistoast. Minu ees avaneb idülliline vaade viiele ideaalsele seljankalärakale mis moodustavad peene raja Mikrofoni tuppa kõigi okseloikude emani. Sisendan endale,et lapsed on elu õied ja suunan oksendamise lõpetanud Mikrofoni tagasi voodisse, võtan möödaminnes kaasa ka paberirulli ja puhastusvahendid. Koos paberirulliga tuleb boonusena kaasa ka juba kuu aega meiega korterit jagav lätlane Pauls. 5 varba, 4 käpa ja karvase kasukaga.  Ta klammerdub kõigi oma nelja käpaga rulli külge ja üritab seda usinalt lahti arutada. Nähes loike kukub Lätlane toimuvatest sündmustest inspireerituna hoopis aga seljankaga mängima. Või oli asi seljanka sees olevast vorstist. Emba kumba. Mikrofon imetleb mind üle voodiääre justkui minu puhastusaktsioon oleks kõige poeetilisem asi mida ta näinud on ja ka Lätlane on rõõmus,et talle 5 ideaalset loiku mänguasju tekitati. Olles lõpetanud südaöise korteripuhastuse koos pideva kassitõrjumisega naasen staapi ja uudistan voodit nii ühelt kui ka teiselt poolt. Midagi on minu äraolekul juhtunud. Loodus ei salli tühja kohta. Porgand ja minu kaaskannataja magavad nagu Jeesused ristil hõivates oma pühadusega terve magamiseks ettenähtud ala.  Kaalun oma variante:

variant a. – magada 10 cm suurusel serval mehest paremal

variant b – magada 0,5 ruutmeetrisel alal jalutsis

variant c – võrevoodi

Kuid õnneks päästis Porgand mu kehvade valikute tegemisest ja pakkus omalt poolt variandina välja võimaluse mitte üldse magada ning sisustada minu ülejäänud öö sahmimise, vingumise, kakkumise ja söömisega. Ja seda kõike vabalt valitud järjekorras.

Tänapäeva perekonna kuvand on eksitav. See maalib portree mitme lapsega peredest. See oleks justkui roosiline idüll kus punapõsksed lapsed jooksevad läikivas kodus ja söövad 3 x päevas tervislikku toitu. Nende vanemad on naerusuised ja omavad teadmisi toimetulekuks iga kasvatusliku probleemiga. Nad on tublid, targad ja ilusad. Tõenäoliselt on see vajalik, et kaitsta alles lapsevanemaks saavaid inimesi. Et nad ei näeks mis toimub kardinate taga. Sest jumal teab, seal kardinate taga juhtub asju…

“Kas ta lakub taldrikut nagu koer?” uurib kaasa rõdul äsja juustusaia söömise lõpetanud Mikrofoni.

Vaikime hetkeks. Täpsema vastuse andmiseks jälgin sündmuste edasist arengut. Mikrofon katkestab lakkumise, asetab taldriku maha, laskub neljakäpukile ja jätkab segamatult oma toimingut justkui see oleks parim asi maailmas.

“Võimalik…” vastan poliitiliselt korrektselt ja tõmban mõttes paralleeli varasemalt kirjeldatud sündmustega.

Siinpool kardinaid ei ole reegleid. Öös juhtub asju.. hirmsaid asju..

 

 

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

mini James

Valikuid, mis me teeme mõjutavad paljud faktorid. Näiteks valin ma viimasel ajal hommikuse tee asemel kohvi. Esiteks kuna automaatne kohvimasin ja selle plärin mõjub rahustavalt. See loob illusiooni justkui ma oleks kohvikus, mitte sassis juustega keset kööki ja teiseks tee ei hoia sind üleval, kui sa oled juba viimased kolm kuud krooniliselt alamaganud. Mikrofon valib poes padjaklubi jäätise, sest “see on maailma parim jäätis, kuna reklaam ütles nii” ja Porgand on Mikrofoni sõnul kohustatud tulevikus kasutama pampers püksmähkmeid “sest neid on nii lihtne jalga panna,et seda saab teha ka jooksu pealt… sest et noh, reklaam ütles nii”.

Kuna mina olen juba üsna eakas, siis minu valikuid ja tegusid mõjutavad sisemised motivaatorid – unepuudus, krooniline “mul on ükskõik” seisund ning tugev tahe vaigistada igasugust ümbritsevat lärmi ükskõik mis hinnaga. Aga mul on olemas ka veel üks sisemine motivaator. See on mini James Bond. See on selline standardvarustusse kuuluv vidin, mis tuleb kaasa iga emapaketiga. See töötab saladuskatte all ja selle eesmärk on kaitsta lapsi nii,et nad sellest ise aru ei saa. Mini James ei valeta kunagi, kuid küsimustele vastab poliitiliselt korrektselt ja võimalik,et vahel likvideerib saladuskatte all ka lapse heaolu riivavaid isikuid vaateväljast. Minu James Bond on steroide täis topitud ja töötab aktiivselt igapäev mil me linna jalutama läheme. Ta on puhvis, ta on tige ja Mikrofoni jaoks märkamatu.

“Kas te soovite ka kolmandale?” uurib Mikrofon äsja lifti sisenenud härrasmehelt.

“Jah, soovin!” vastab too ning jääb Mikrofoni üksisilmi puurima. Vaatab siis mind, viskab pilgu peale porgandile, jälgib taaskord Mikrofoni.

“Kas need on teie lapsed?” uurib ta viimaks

“Jah.” vastan ja paitan möödaminnes Mikrofoni pead

“Aga miks üks on selline…” viipab ta käega ning alustab lauset. Mini James Bond saadab teele konkreetse pilgu. Õigemini tõstatab punase lipu. Vaenlane taandub, vaikib ja lahkub järgmisel korrusel ka liftist, Mikrofon talle rõõmsalt head teed soovides.

“EMME! EMME! SA LIHTSALT PEAD SEDA ONU VAATAMA TULEMA!” kilkab laps rõõmust ratta seljas. Tõstan pilgu ja näen eemal toolidel härrat pika patsiga flööti mängimas. Ta on patrioot. See oli mul teada juba enne Mikrofoni sündi. Eestlane peab olema taarausku, valge, tugev ning ei tohi kunagi reeta endasuguseid. Eestlane peab vihkama võõravõimu ja neegreid… eriti neegreid. Sest et noh.. nad on neegrid.

“Eeemm… ma näen jah. Mängib flööti..” püüab mini James olukorda neutraliseerida

“Emme, sa PEAD tulema lähemalt vaatama.”

“oh, las ta mängib. Lähme meie siit poolt äkki..” jätkab mini James aga oli liiga hilja. Mikrofon puuris flöödimängijat vaimustunud kutsika pilgul. Pillimees oli aga liiga pilves,et seda märgata. Mini James kalkuleerib võimalusi. Kas minna ja päästa neeger ning leida end situatsioonist, kus mind üle linna taaskord rahvavaenaseks tembeldatakse või taanuda ja loota,et laps tuleb minuga ja pilves pillitaja ei märka üldse, et keegi tema ees kutsikapilgul hüples. Otsustan variant nr. 2 kasuks ja kõnnin edasi, kutsudes Mikrofoni enda järel.

“..Emme.. kas see onu ei meeldi sulle?” küsib laps viimaks

“Ei no.. võib-olla natukene jah..” vastasin, sest mini James ei valeta.

Mikrofon peatub ning keerab ratta ringi.

“Ma lähen ja ütlen talle seda!!!” teatab ta siis võidukalt ja hakkab flöödimängija poole väntama. James satub paanikasse.

“Oota! Oota! Ära mine!” püüan olukorda päästa kuid oli juba liiga hilja. Mikrofon seisab käed puusas flöödimängija ees ning ootab mil tõeline eestimapoeg oma mängimise lõpetab. Aga tundub,et taarajumalad olid mulle armulised ja pilves vägilane ei plaangi pillimängu lõpetada. Mikrofon väsib ootamast ja naaseb minu tiiva alla.

“No ma ütlesin talle ja ta vastas,et ei kutsu sind kunagi oma sünnipäevale!” ei soovinud laps paljastada fakti,et ta temaga ei rääkinudki.

“ohjah.. see on küll kurb…” vastas mini James ja ohkas kergendatult. Üks kuul on jälle mööda juhitud.

Kuid on olukordi, kus mini James ei ole võimeline kuule kõrvale juhtima. Need on need olukorrad, kus Mikrofon on üksi.

” Emme tead, ma mängisin õues ja seal oli üks laps. Minust vanem. ” alustab Mikrofon lasteiast kojutulles vestlus.

“Ta küsis,et kas on olemas tõesti siis pruune eestlasi, et tema ei ole näinud ühtegi pruuni eestlast.” jätkab laps. Mini James aktiveerub.

“.. ja siis ta tahtis teada kas ma olen kindel,et ma olen ikka eestlane?”

“Ja mis sa siis vastasid?” küsitleb James

“Ei no ma ütlesin,et ikka on. Mina ju olen.  Ja siis ta küsis,et kas ma elan ilusas majas või koledas. Et tema on telekast näinud,et pruunid lapsed ehitavad endale ise väikseid onne elamiseks. Mis mõttes nagu emme? Mina küll mingi ehitaja pole. ” uurib siis laps mõtlikult ja väntab ratta seljas minema.

 

Muigan. Tundub,et ka Mikrofonil on olemas isiklik kaitsemehhanism. Siiras lapselik naiivsus…

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Päeva pirnid

“Emme, mul ei ole mitte ühegi sõpra. Mitte kunagi ei ole olnud ja ei tule ka, kui sa mulle uusi mänguasju ei osta!” tönnab Mikrofon ja ripub oma tõukeratta käepideme küljes.

” Kallis laps. Sõpru ei saa osta.”

” Ma tean seda,aga kui sa mulle ei osta ägedaid mänguasju, siis ma ei saa neid sõpradele näidata ja nad ei võta mind mängu. Mitte kunagi ei võta ja siis ma jään üksi. Igaveseks JA SINA OLED SÜÜDI!!.”

” Sõpru ei saada asjadega..”

“SAADAKSE KÜLL!” tõstab Mikrofon pea, pisarad jooksmas ja tatikoll lõuani rippumas. Peatõstmisest võbeleb teine nina otsas veel visalt. Olukord on väga traagiline. Isegi tatikoll teab seda ega ole veel valmis lahti laskma. Ta tahab ka näha mis edasi juhtub.

” Üüüüüüü… liblikas!” rõõmustab korraga laps ja kihutab tõukeratta välkudes vaesele liblikale järgi, tatikoll tuules lehvides. Kogu traagika ja hirm üksinduse ees on kadunud, sest liblikas. Lendav liblikas.

Olen aru saanud,et Mikrofoni tähelepanu on sama habras kui kohupiimakreem meie külmkapis. Ta on seal viivuks kuid kaob märkamatult. Õnneks samamoodi lahenevad ka traagilisena näivad probleemid. Tulevad viivuks, kuid kaovad.

Porgand ei ole aga sedalaadi probleemi lahendamise viisidest teadlik. Õigemini on tal neid probleeme kaunis tihti. Lahendusena pakub ta alati välja aga üht – karjuda seni, kuni keegi hakkab temale sobival viisil käituma. Tegelikult ma ei taha kell 01.30 öösel vaadata telekast ” kõige kauneim kleit” või “minu üleliigne nahk” saateid. Aga tema arvab,et ma ikkagi võiks seda teha. Endiselt on ta veendunud,et ma oskan lahendada probleeme mis on seotud tema seedeprotsessidega või tingitud ilmastikutingimusest. Ta arvab,et horisontaalne asend söömiseks ei ole õige ega väärikas ning et karvane kaisukaru ei paku talle piisavalt sobivad meelelahutust. Kõikide probleemide ühtse lahendina pakub ta välja hüsteerilist kisa. Kui koduseinte vahel lasen ma ühtlase vingu ühest kõrvast sisse ja teise välja, siis avalikes kohtades lisandub uus faktor – pensionärid. Pikk iga tagab selle,et nad on spetsialiseerunud ülejäänud populatsiooni laste kasvatamisele ja teavad alati, miks keegi parasjagu karjub. Tavaliselt on probleem emas ja selles, et ta ei näe seda, mida näevad pedagoog-pensionärid.

” Oijah… no näed.. Ei mahu kuskile” vestlevad kaks pensionäri bussis ja saadavad mulle empaatilise pilgu. Ühel neist on oskuslikult sülle pakitud ja korrektselt täistopitud riidest poekott ja teine lösutab vetsupaberirullide hunniku otsas. Maximas oli soodukas. Pidi neid varuma kuni surmatunnini.

” No mis teha. Rahvast palju. EI mahu lihtsalt jah..” noogutab teine kaasa ja võdistab oma sinisesse mantlisse mähitud tuharaid mööda sooja pinki. Iroonilisel kombel ei ole tegu pingiga vaid klapptooliga, mis paikneb käru parkimiskohal. Miskipärast ei ole prouad märganud et bussi tagumine ots on täiesti tühi, ju

 

sinna viiv aste on liiga kõrge et sealt 50 rulli paberit üles tõsta. Pargin oma täiskomplekteeritud vankri ja puudulikult pakitud kilest poekoti keset rahvamassi, täpselt ukse ette. Kaasreisijad saadavad halvakspandavaid pilke. Vaatan maha. Karistusena saan igas bussipeatuses avanevate ustega vastu jalgu. Õnneks saadavad seda kahe pensionäri kaastundlikud pilgud klapptoolit, sest ruumi ju pole. Ülejäänud bussirahvas seisab eestlaslikult kilu nägudega ning vaatavad tühjusesse. Neil ka pole ruumi, tühjad toolid bussi taganurgas on liiga kaugel. Õnneks olen ma köitnud pensionäride täieliku tähelepanu. Nad on hinges minuga. Kuskil poolel teel koduni avaldab ka Porgand sellise igas peatuses bussi sisse- bussist välja korralduse vastu protesti ja kukub lõugama.

“Kõht on vist tühi..” kommeteerib üks, samal ajal kui ma oma tennist uksevahelt päästan

“Oi.. kas sina tahad süüa jah. Tahad süüa jah. Kas emme ei anna süüa või?” räägib teine Porgandiga. Porgandil oli sellest üsna savi. Tal olid omad traagilised probleemid, mis vajasid lahendamist.

Kuskil 2 peatust enne lasteaeda soovivad ka kaks sõbrannad ja hunnik vetsupabereid bussist lahkuda. Tee vabastamiseks navigeerisin oma käru taaskord bussist välja ja lasin kaastundlikud prouad läbi. Klapp-tool käru parkimiskohal lendas vedruga üles ja just nagu vabanev vaakum täitus tühi koht bussi keskosas ka uute inimestega, kellel polnud ruumi. Ohkasin ning loobusin. Võtsin Porgandi kaenlasse ja marssisin tähtsalt lasteaia poole. Vähemalt kisa vaibus. Ju tal sai kõht täis..

“Noh Emps. Ma hoidsin sulle kommi. Need olid väga head kommid. Ausalt!”

” Oooo.. aitäh!” olin siiralt rõõmus.

Mikrofon sahmib natukene taskus ja ulatab mulle siis 2 ilast ja  tilkuvat maasikakommi.

Nuusutan. Magus mädaneva puuvilja hais tikub ninna.

“Miks nad sul sellised on?” uurin

“No ma panin nad sinna tasku kus pirn oli”

“Aga see pirn mädaneb sul ju..”

“Nojah.. ma tean..” vastab Mikrofon

“Miks sa seda pirni sealt taskust siis ära ei võtnud?” uurin edasi

“See on ju rõve!” vastab Mikrofon ja vaatab mulle pahakspandavalt otsa. Justkui oleks see midagi elementaarset.

“Kuna sa selle sinna panid?” täpsustan kõdunemisaega

“Täna..” väike paus ja laps kukub itsitama

“Ma pidasin sind haneks emme! Tegelt ammu juba. Ma ei tea kuna. ” vastas ta ja kihutas pirni lirtsudes tõukerattaga minema. See ei paistnud teda häirivat.

“Sa tõmbasid mind haneks. Tõmbasid mitte ei pidanud!!” karjun järgi juba ma ei tea mitmes kord. Aga ainukene kes seda kuulis oli Porgand, kes siis ehmatuses taaskord hüsteeriliselt pahandama kukkus.

Tähelepanu on üks habras olevus. Ta tuleb ja ta läheb ning sa ei saa kunagi täpselt aru mil ta olemas oli.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Väike neeger ja suur neeger

Sisenesime Mikrofoniga bussi. Väike porgand oli kärus kaasas kõlkumas. Teda väga ei häirinud see,et ma teda eelnevad 3 tundi olin mööda Tartu käänulisi tänavaid vedanud. Võimalik, et ta magas kuna tal oli välja kujunenud raputatud lapse sündroom. Aga Aasta Ema tiitli väärilisena ei vaevunud ma kontrollima. Kui magab, siis püha issanda nimel, ära torgi. Kõige hullem mis võib juhtuda on see,et ta ärkab ja avastab,et buss talle ikkagi niiväga ei meeldi kui võiks ja hakkab seda valjuhäälselt väljendama.

“Emme, ma lähen istun sinna taha otsa!”

” No mine istu.. Ma olen porgandiga siin..”

“Mhmh, sobib!” vastab laps ja kablutab inimeste vahelt kõige tagumisse nurka.

Buss täitub peagi inimestega ja kaotan Mikrofoni silmist.

” EMMMMEEEEE!” kuulen kellegi karjumist bussi taganurgast

” MIDAAAAAA!”karjun viisaka inimesena vastu

” MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST ET…”

” MA EI KUUUUUUUUUUULE SIND!” lõugan vastu

“MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST MITU INIMEST NENDE BUSSIS ON VÄ??” karjub laps veel kõvemini

” MA EI TEAA. ÄRME KARJU. TULE SIIA, KUI TAHAD RÄÄKIDA!”

Inimesed bussis seisavad tõsiste nägudega. Mitte ükski juuksekarv ka ei liigu. Eestlane ei näita oma emotsioone. Isegi kui kaks matsi üle bussi dialoogi peavad. Neid väga ei huvitanud. Või olid neil kõrvaklapid. Tõenäoliselt mõlemat. Mikrofon poeb inimeste vahelt minu juurde ja istub esimesele vabale toolile vanema naisterahva kõrval. Hindab teda terava pilguga. Mina hoian hinge kinni,et tädi jumala eest ei haiseks, et tal ei oleks ühtegi üleliigset punni või ebasobivat värvi kampsunit. Mitte,et mind tädi hügieen huvitaks vaid sellepärast,et Mikrofonil ei oleks midagi kommenteerida. Ta mõõdab teda ülevalt alla ja alt üles. Seejärel naeratab ja jääb mulle otsa vaatama. Seekord pääsesin.

” Kas sina oled meil siin väike neeger või?” tuleb Mikrofoni juurde poekotiga ja puhvis kulmudega memmeke. Puuduliku hügieeniga, üleliigsete kulmukarvadega ja ebasobiva kampsuniga.

Mikrofon vaikib hetkeks:” Mhmh, olen.” Nõustub tema. ” Aga kes sina oled? Kas suur neeger või??” küsib ta siis vastu.

Memmeke vaikib. Mina muigan pihku. Vaikin. Kuid valmistun rünnakuks.

“Ei, mina olen eestlane!” selgitab memmeke väga püüdlikul häälel.

” Tema on ka eestlane!” asun kaitsele

“JAH! Olen küll eestlane!” toetab Mikrofon minu kandidatuuri.

” Ei, sina ei ole küll eestlane” vastab memmeke

” Olen küll eestlane!” selgitab Mikrofon.

“Ei, sina ei saa eestlane olla. Mina olen eestlane. Sina ei ole. Vaata ennast!”

Mikrofon vaikib ja asub vestlusesse kõrval istuva tädiga, kes siis uudistavalt tema pluusi kohta küsima hakkab. Selle tädiga, kellel ei esine kommenteerimist vajavaid puudusi. Mina mõõdan terava pilguga puhvis kulmudega memme. Olen veendunud,et ka tema ei ole eestlane. Tal on lõunamaiselt tihked põõsaskulmud ja tumepruunid silmad. Tõenäoliselt ei ole ta veel sellest ise aru saanud ja hindab oma välimust tõupuhtaks. Jätan talle seekord õiguse. Teised inimesed bussis kõiguvad kaasa. Ükski juuksekarv ei liigu. Neil on klapid peas. Nad näevad, aga ei kuule.

Saabub meie peatus. Tänan viisakalt Sara kõrval istuvat tädi. Ta teab, mille eest ja naeratab vastu. Ta päästis ühe 5 aastase eestlase 65 aastase eestlase käest.

“Noh õde, mis teed siin?” kommenteerib Mikrofon ja silitab Porgandi nina

” Ära sa puutu. Pärast ärkab üles ja hakkab süüa nõudma..”

” Sul on õigus emme..” tõmbab Mikrofon käe järsku eemale. Ka tema teab mida tähendab karjuva tite suhu vaatamine. Seal pole hambaid vaid on ainult lõputu jadana tulev ving. Vähemalt on see eestlase ving.  See kõige õigem ja tõupuhtam.

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Uus maailm

“Aitäh..” pobisesin ja silme eest muutus uduseks. Vesi tikkus silma. Ma ei tea, kust see tuli.  Pühkisin selle ruttu varrukasse,enne kui väike tilgake jõudis mööda põske alla voolata. Meedikud pidid karastatud olema. Nad ei nuta. Võtsin lauapeal seisva kasti kaenlasse.

“Ma maksaks ära ka noh..  selle eest..” pobisesin ja klõbistasin viitavalt kasti kaanele. Ma ei suutnud seda välja öelda. Korraga tekkis ruumi ebamugav vaikus. Keegi ei rääkinud summadest ega sellest, mida ma sinna tegema olin läinud. . Väriseva käega panin kaarti masinasse ja sisestasin koodi. Endiselt oli vaikus. Keegi ei vaadanud mind. Keegi ei tahtnud mind vaadata ja mul oli nii isegi parem, sest meedikud ei nuta.

” ..oleks ma teadnud,et teil selline plaan siis ma oleks teid varem vastu võtnud. Pidite nüüd ootama niimoodi järjekorras” vabandas õde ja purustas ruumis nii paksuna tundunud vaikuse.

“Pole midagi…” vastasin. Seisin veel hetke oma kastiga ja plöristasin korra nina. Nohu oli, sest meedikud ei nuta. Raske oli seista oma haige sõbra Halli Kassiga niimoodi järjekorras. Ta oli vaikne. Ta ka teadis mis tuleb. Ta ei protesteerinud. Alates ajast mil ta insuldi sai, ei olnud ta võimeline enam liikuma. Me mõlemad teadsime, et see on ainukene lahendus. Aga valus oli.

” Head aega siis ..ja aitäh..” tänasin, tõmbasin kapuutsi pähe ja lahkusin koos oma kastiga. See oli päris raske aga ma ei tundnud seda. Kõik ümberringi muutus nii vaikseks. Lumi sadas laubale, inimesed siblisid edasi-tagasi aga ikka oli vaikne. Ma kuulsin ainult lume krudisemist oma jalgade all ning tundsin kastist auravat soojust. Teadsin,et see soojus on vaid viivuks ja varsti on seegi läinud. Aga see oli viimane, mis mul alles oli jäänud ja ma hoidsin sellest kinni.  Kõndisin läbi linna, vaikuses. Muud maailma ei eksisteerinud, sest viimane jupp minu maailmast oli selles kastis.

Minu uus maailm sisaldas palju uusi detaile. Kolm päeva peale kassi matmist sünnitasin oma teise tütre. Punapea. Hellitavalt beebiporgand. Sisimas usu,et ta on uuesti sündinud Hall Kass, kuna ta magab enamus ajast ja süüa nõudes kukub kräunuma. Loodusseadused ütlevad,et seal kus sünnib lapsi, peab olema ka mees. Me pole enam üksi. Meil on mees. Hellitavalt vanamees. Sest ta on mees ja ta on vana. Ja mehel on ka tütar. 12 aastane. Teismeline. Kogu oma ilu ja voorusega. Ka Mikrofon pole enam endine. Ta on umbes paari aasta võrra targem ja tegusam. Või noh sõjakam.

“Emme, sa kortsutasid minu paberi ära ja kui said kortsutada, siis saad ka uuesti sirgeks teha” karjub ta auto tagaistmel. Suure kisa peale pillub ka beebiporgand oma luti suust ja hakkab häälekalt oma seisukohta väljendma. Istun esiistmel ja vaatan kala näoga minust mööduvaid inimesi. Mul on tekkinud kohanemisvõime lärmakates situatsioonides. Võib öelda,et see on isegi emalik instinkt – võime ignoreerida maailma enda ümber.

“Emme, kas sa ei kuule vä? Ma ei kavatsegi siit autost välja tulla,enne kui sa selle paberi uuesti sirgeks ei tee!”

” Aga kuidas ma peaksin saama paberit sirgeks teha?”

“Kui said kortsutada, siis saad ka sirgendada..”

“..Aga ma ei oska ju…” üritan veel vaielda, kuid mõistan peadselt,et 5 aastasega ei ole mõtet vaielda. Võtan paberi ja püüan seda püüdlikult siluda, samal ajal toppides beebiporgandile lutti suhu. Ta vaikib, kuid vaid ajutiselt. Silun paberi ja ulatan selle Mikrofonile. Ta vaatab seda viivuks ja pobiseb midagi altkulmu. Tundub,et seekord läks õnneks.

Võtan autost beebiporgandi, 2 kotti, teki, Mikrofoni kiivri, kindad, mütsi…

” Emme.. äkki sa saad minu tõukeratta ka võtta. Ma ei viitsi praegu sõita.” selgitab Mikrofon, klopib korra käsi ja hüppab autost välja.

“Aga.. aga.. aga vaata mind. Kuhu mul see mahub?”

” No hea küll ma võin kindad enda kätte võtta” teeb laps kompromissi. Beebiporgand paneb jälle hüsteeriliselt karjuma. Õues oli tuul ja talle ei meeldi,et õues on tuul. Võtan tõukeratta näpu otsa ja selle alumine metallist osa peksab mulle pidevalt jalgadesse. Kõnnin tuppa, loobin asjad ukse ette maha, sest käsi tahab otsast ära kukkuda. Porgand alustab uuesti lõugamist. Ta astus tuppa aga on endiselt turvatoolis kinni. Häbematus. Vabastan ta toolist ja viskan üle õla.

” Miks siin kõik nii sassis on? ” kurdab vanamees

” Aga..aga..aga ma just tulin uksest sisse. Ma pole jõudnud asju ära panna.”

Beebiporgand laseb püksid täis.

” Emme, ma tahaks midagi süüa? Mida ma võin süüa?” uurib Mikrofon.

” Mine sobra kapis ja otsi midagi” vastan ja üritan porgand käes ukse ette loobitud asju ära sättida. Kuskil poolepeal loobun sellest ja vajun diivanile lössi. ANTIIKDIIVANILE. Olen veendunud,et need on loodud inimeste piinamiseks. Selleks,et diivanil püsida peab istuma korrektselt sirge seljaga, soovitatavalt hoida süles samal ajal kohvitassi ja rääkida eriti peenelt ja aegalaselt. Justkui sul oleks aega ja puudub seljavalu.

Aga mul polnud aega ja mul oli seljavalu, mistõttu ma vajusin kuskile poollääbakile antiikdiivani ja antiikvaiba vahele.  Vanamees võttis lapse, tegi endale tassi kohvi ja istus sirge seljaga diivanile, võttis enda juurde ka kohvitassi ja rääkis peenelt ning aeglaselt:” Ma ei saa aru, miks sulle see diivan ei meeldi. Mulle küll meeldib.”

Ohkan.

Beebiporgand pistab jälle hüsteeriliselt karjuma.

“Ta tahab vist süüa..” räägib vanamees ja ulatab mulle karjuva ning siplevate käte ja jalgadega olendi.

Ohkan aga keegi ei kuule seda nagunii.

Meil on uus maailm. Lärmakam, sõjakam. Aga see on meie maailm. Nägemist sõber…

 

received_10155252777369095 (1)

Posted in Uncategorized | 1 Comment