mini James

Valikuid, mis me teeme mõjutavad paljud faktorid. Näiteks valin ma viimasel ajal hommikuse tee asemel kohvi. Esiteks kuna automaatne kohvimasin ja selle plärin mõjub rahustavalt. See loob illusiooni justkui ma oleks kohvikus, mitte sassis juustega keset kööki ja teiseks tee ei hoia sind üleval, kui sa oled juba viimased kolm kuud krooniliselt alamaganud. Mikrofon valib poes padjaklubi jäätise, sest “see on maailma parim jäätis, kuna reklaam ütles nii” ja Porgand on Mikrofoni sõnul kohustatud tulevikus kasutama pampers püksmähkmeid “sest neid on nii lihtne jalga panna,et seda saab teha ka jooksu pealt… sest et noh, reklaam ütles nii”.

Kuna mina olen juba üsna eakas, siis minu valikuid ja tegusid mõjutavad sisemised motivaatorid – unepuudus, krooniline “mul on ükskõik” seisund ning tugev tahe vaigistada igasugust ümbritsevat lärmi ükskõik mis hinnaga. Aga mul on olemas ka veel üks sisemine motivaator. See on mini James Bond. See on selline standardvarustusse kuuluv vidin, mis tuleb kaasa iga emapaketiga. See töötab saladuskatte all ja selle eesmärk on kaitsta lapsi nii,et nad sellest ise aru ei saa. Mini James ei valeta kunagi, kuid küsimustele vastab poliitiliselt korrektselt ja võimalik,et vahel likvideerib saladuskatte all ka lapse heaolu riivavaid isikuid vaateväljast. Minu James Bond on steroide täis topitud ja töötab aktiivselt igapäev mil me linna jalutama läheme. Ta on puhvis, ta on tige ja Mikrofoni jaoks märkamatu.

“Kas te soovite ka kolmandale?” uurib Mikrofon äsja lifti sisenenud härrasmehelt.

“Jah, soovin!” vastab too ning jääb Mikrofoni üksisilmi puurima. Vaatab siis mind, viskab pilgu peale porgandile, jälgib taaskord Mikrofoni.

“Kas need on teie lapsed?” uurib ta viimaks

“Jah.” vastan ja paitan möödaminnes Mikrofoni pead

“Aga miks üks on selline…” viipab ta käega ning alustab lauset. Mini James Bond saadab teele konkreetse pilgu. Õigemini tõstatab punase lipu. Vaenlane taandub, vaikib ja lahkub järgmisel korrusel ka liftist, Mikrofon talle rõõmsalt head teed soovides.

“EMME! EMME! SA LIHTSALT PEAD SEDA ONU VAATAMA TULEMA!” kilkab laps rõõmust ratta seljas. Tõstan pilgu ja näen eemal toolidel härrat pika patsiga flööti mängimas. Ta on patrioot. See oli mul teada juba enne Mikrofoni sündi. Eestlane peab olema taarausku, valge, tugev ning ei tohi kunagi reeta endasuguseid. Eestlane peab vihkama võõravõimu ja neegreid… eriti neegreid. Sest et noh.. nad on neegrid.

“Eeemm… ma näen jah. Mängib flööti..” püüab mini James olukorda neutraliseerida

“Emme, sa PEAD tulema lähemalt vaatama.”

“oh, las ta mängib. Lähme meie siit poolt äkki..” jätkab mini James aga oli liiga hilja. Mikrofon puuris flöödimängijat vaimustunud kutsika pilgul. Pillimees oli aga liiga pilves,et seda märgata. Mini James kalkuleerib võimalusi. Kas minna ja päästa neeger ning leida end situatsioonist, kus mind üle linna taaskord rahvavaenaseks tembeldatakse või taanuda ja loota,et laps tuleb minuga ja pilves pillitaja ei märka üldse, et keegi tema ees kutsikapilgul hüples. Otsustan variant nr. 2 kasuks ja kõnnin edasi, kutsudes Mikrofoni enda järel.

“..Emme.. kas see onu ei meeldi sulle?” küsib laps viimaks

“Ei no.. võib-olla natukene jah..” vastasin, sest mini James ei valeta.

Mikrofon peatub ning keerab ratta ringi.

“Ma lähen ja ütlen talle seda!!!” teatab ta siis võidukalt ja hakkab flöödimängija poole väntama. James satub paanikasse.

“Oota! Oota! Ära mine!” püüan olukorda päästa kuid oli juba liiga hilja. Mikrofon seisab käed puusas flöödimängija ees ning ootab mil tõeline eestimapoeg oma mängimise lõpetab. Aga tundub,et taarajumalad olid mulle armulised ja pilves vägilane ei plaangi pillimängu lõpetada. Mikrofon väsib ootamast ja naaseb minu tiiva alla.

“No ma ütlesin talle ja ta vastas,et ei kutsu sind kunagi oma sünnipäevale!” ei soovinud laps paljastada fakti,et ta temaga ei rääkinudki.

“ohjah.. see on küll kurb…” vastas mini James ja ohkas kergendatult. Üks kuul on jälle mööda juhitud.

Kuid on olukordi, kus mini James ei ole võimeline kuule kõrvale juhtima. Need on need olukorrad, kus Mikrofon on üksi.

” Emme tead, ma mängisin õues ja seal oli üks laps. Minust vanem. ” alustab Mikrofon lasteiast kojutulles vestlus.

“Ta küsis,et kas on olemas tõesti siis pruune eestlasi, et tema ei ole näinud ühtegi pruuni eestlast.” jätkab laps. Mini James aktiveerub.

“.. ja siis ta tahtis teada kas ma olen kindel,et ma olen ikka eestlane?”

“Ja mis sa siis vastasid?” küsitleb James

“Ei no ma ütlesin,et ikka on. Mina ju olen.  Ja siis ta küsis,et kas ma elan ilusas majas või koledas. Et tema on telekast näinud,et pruunid lapsed ehitavad endale ise väikseid onne elamiseks. Mis mõttes nagu emme? Mina küll mingi ehitaja pole. ” uurib siis laps mõtlikult ja väntab ratta seljas minema.

 

Muigan. Tundub,et ka Mikrofonil on olemas isiklik kaitsemehhanism. Siiras lapselik naiivsus…

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Päeva pirnid

“Emme, mul ei ole mitte ühegi sõpra. Mitte kunagi ei ole olnud ja ei tule ka, kui sa mulle uusi mänguasju ei osta!” tönnab Mikrofon ja ripub oma tõukeratta käepideme küljes.

” Kallis laps. Sõpru ei saa osta.”

” Ma tean seda,aga kui sa mulle ei osta ägedaid mänguasju, siis ma ei saa neid sõpradele näidata ja nad ei võta mind mängu. Mitte kunagi ei võta ja siis ma jään üksi. Igaveseks JA SINA OLED SÜÜDI!!.”

” Sõpru ei saada asjadega..”

“SAADAKSE KÜLL!” tõstab Mikrofon pea, pisarad jooksmas ja tatikoll lõuani rippumas. Peatõstmisest võbeleb teine nina otsas veel visalt. Olukord on väga traagiline. Isegi tatikoll teab seda ega ole veel valmis lahti laskma. Ta tahab ka näha mis edasi juhtub.

” Üüüüüüü… liblikas!” rõõmustab korraga laps ja kihutab tõukeratta välkudes vaesele liblikale järgi, tatikoll tuules lehvides. Kogu traagika ja hirm üksinduse ees on kadunud, sest liblikas. Lendav liblikas.

Olen aru saanud,et Mikrofoni tähelepanu on sama habras kui kohupiimakreem meie külmkapis. Ta on seal viivuks kuid kaob märkamatult. Õnneks samamoodi lahenevad ka traagilisena näivad probleemid. Tulevad viivuks, kuid kaovad.

Porgand ei ole aga sedalaadi probleemi lahendamise viisidest teadlik. Õigemini on tal neid probleeme kaunis tihti. Lahendusena pakub ta alati välja aga üht – karjuda seni, kuni keegi hakkab temale sobival viisil käituma. Tegelikult ma ei taha kell 01.30 öösel vaadata telekast ” kõige kauneim kleit” või “minu üleliigne nahk” saateid. Aga tema arvab,et ma ikkagi võiks seda teha. Endiselt on ta veendunud,et ma oskan lahendada probleeme mis on seotud tema seedeprotsessidega või tingitud ilmastikutingimusest. Ta arvab,et horisontaalne asend söömiseks ei ole õige ega väärikas ning et karvane kaisukaru ei paku talle piisavalt sobivad meelelahutust. Kõikide probleemide ühtse lahendina pakub ta välja hüsteerilist kisa. Kui koduseinte vahel lasen ma ühtlase vingu ühest kõrvast sisse ja teise välja, siis avalikes kohtades lisandub uus faktor – pensionärid. Pikk iga tagab selle,et nad on spetsialiseerunud ülejäänud populatsiooni laste kasvatamisele ja teavad alati, miks keegi parasjagu karjub. Tavaliselt on probleem emas ja selles, et ta ei näe seda, mida näevad pedagoog-pensionärid.

” Oijah… no näed.. Ei mahu kuskile” vestlevad kaks pensionäri bussis ja saadavad mulle empaatilise pilgu. Ühel neist on oskuslikult sülle pakitud ja korrektselt täistopitud riidest poekott ja teine lösutab vetsupaberirullide hunniku otsas. Maximas oli soodukas. Pidi neid varuma kuni surmatunnini.

” No mis teha. Rahvast palju. EI mahu lihtsalt jah..” noogutab teine kaasa ja võdistab oma sinisesse mantlisse mähitud tuharaid mööda sooja pinki. Iroonilisel kombel ei ole tegu pingiga vaid klapptooliga, mis paikneb käru parkimiskohal. Miskipärast ei ole prouad märganud et bussi tagumine ots on täiesti tühi, ju

 

sinna viiv aste on liiga kõrge et sealt 50 rulli paberit üles tõsta. Pargin oma täiskomplekteeritud vankri ja puudulikult pakitud kilest poekoti keset rahvamassi, täpselt ukse ette. Kaasreisijad saadavad halvakspandavaid pilke. Vaatan maha. Karistusena saan igas bussipeatuses avanevate ustega vastu jalgu. Õnneks saadavad seda kahe pensionäri kaastundlikud pilgud klapptoolit, sest ruumi ju pole. Ülejäänud bussirahvas seisab eestlaslikult kilu nägudega ning vaatavad tühjusesse. Neil ka pole ruumi, tühjad toolid bussi taganurgas on liiga kaugel. Õnneks olen ma köitnud pensionäride täieliku tähelepanu. Nad on hinges minuga. Kuskil poolel teel koduni avaldab ka Porgand sellise igas peatuses bussi sisse- bussist välja korralduse vastu protesti ja kukub lõugama.

“Kõht on vist tühi..” kommeteerib üks, samal ajal kui ma oma tennist uksevahelt päästan

“Oi.. kas sina tahad süüa jah. Tahad süüa jah. Kas emme ei anna süüa või?” räägib teine Porgandiga. Porgandil oli sellest üsna savi. Tal olid omad traagilised probleemid, mis vajasid lahendamist.

Kuskil 2 peatust enne lasteaeda soovivad ka kaks sõbrannad ja hunnik vetsupabereid bussist lahkuda. Tee vabastamiseks navigeerisin oma käru taaskord bussist välja ja lasin kaastundlikud prouad läbi. Klapp-tool käru parkimiskohal lendas vedruga üles ja just nagu vabanev vaakum täitus tühi koht bussi keskosas ka uute inimestega, kellel polnud ruumi. Ohkasin ning loobusin. Võtsin Porgandi kaenlasse ja marssisin tähtsalt lasteaia poole. Vähemalt kisa vaibus. Ju tal sai kõht täis..

“Noh Emps. Ma hoidsin sulle kommi. Need olid väga head kommid. Ausalt!”

” Oooo.. aitäh!” olin siiralt rõõmus.

Mikrofon sahmib natukene taskus ja ulatab mulle siis 2 ilast ja  tilkuvat maasikakommi.

Nuusutan. Magus mädaneva puuvilja hais tikub ninna.

“Miks nad sul sellised on?” uurin

“No ma panin nad sinna tasku kus pirn oli”

“Aga see pirn mädaneb sul ju..”

“Nojah.. ma tean..” vastab Mikrofon

“Miks sa seda pirni sealt taskust siis ära ei võtnud?” uurin edasi

“See on ju rõve!” vastab Mikrofon ja vaatab mulle pahakspandavalt otsa. Justkui oleks see midagi elementaarset.

“Kuna sa selle sinna panid?” täpsustan kõdunemisaega

“Täna..” väike paus ja laps kukub itsitama

“Ma pidasin sind haneks emme! Tegelt ammu juba. Ma ei tea kuna. ” vastas ta ja kihutas pirni lirtsudes tõukerattaga minema. See ei paistnud teda häirivat.

“Sa tõmbasid mind haneks. Tõmbasid mitte ei pidanud!!” karjun järgi juba ma ei tea mitmes kord. Aga ainukene kes seda kuulis oli Porgand, kes siis ehmatuses taaskord hüsteeriliselt pahandama kukkus.

Tähelepanu on üks habras olevus. Ta tuleb ja ta läheb ning sa ei saa kunagi täpselt aru mil ta olemas oli.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Väike neeger ja suur neeger

Sisenesime Mikrofoniga bussi. Väike porgand oli kärus kaasas kõlkumas. Teda väga ei häirinud see,et ma teda eelnevad 3 tundi olin mööda Tartu käänulisi tänavaid vedanud. Võimalik, et ta magas kuna tal oli välja kujunenud raputatud lapse sündroom. Aga Aasta Ema tiitli väärilisena ei vaevunud ma kontrollima. Kui magab, siis püha issanda nimel, ära torgi. Kõige hullem mis võib juhtuda on see,et ta ärkab ja avastab,et buss talle ikkagi niiväga ei meeldi kui võiks ja hakkab seda valjuhäälselt väljendama.

“Emme, ma lähen istun sinna taha otsa!”

” No mine istu.. Ma olen porgandiga siin..”

“Mhmh, sobib!” vastab laps ja kablutab inimeste vahelt kõige tagumisse nurka.

Buss täitub peagi inimestega ja kaotan Mikrofoni silmist.

” EMMMMEEEEE!” kuulen kellegi karjumist bussi taganurgast

” MIDAAAAAA!”karjun viisaka inimesena vastu

” MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST ET…”

” MA EI KUUUUUUUUUUULE SIND!” lõugan vastu

“MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST MITU INIMEST NENDE BUSSIS ON VÄ??” karjub laps veel kõvemini

” MA EI TEAA. ÄRME KARJU. TULE SIIA, KUI TAHAD RÄÄKIDA!”

Inimesed bussis seisavad tõsiste nägudega. Mitte ükski juuksekarv ka ei liigu. Eestlane ei näita oma emotsioone. Isegi kui kaks matsi üle bussi dialoogi peavad. Neid väga ei huvitanud. Või olid neil kõrvaklapid. Tõenäoliselt mõlemat. Mikrofon poeb inimeste vahelt minu juurde ja istub esimesele vabale toolile vanema naisterahva kõrval. Hindab teda terava pilguga. Mina hoian hinge kinni,et tädi jumala eest ei haiseks, et tal ei oleks ühtegi üleliigset punni või ebasobivat värvi kampsunit. Mitte,et mind tädi hügieen huvitaks vaid sellepärast,et Mikrofonil ei oleks midagi kommenteerida. Ta mõõdab teda ülevalt alla ja alt üles. Seejärel naeratab ja jääb mulle otsa vaatama. Seekord pääsesin.

” Kas sina oled meil siin väike neeger või?” tuleb Mikrofoni juurde poekotiga ja puhvis kulmudega memmeke. Puuduliku hügieeniga, üleliigsete kulmukarvadega ja ebasobiva kampsuniga.

Mikrofon vaikib hetkeks:” Mhmh, olen.” Nõustub tema. ” Aga kes sina oled? Kas suur neeger või??” küsib ta siis vastu.

Memmeke vaikib. Mina muigan pihku. Vaikin. Kuid valmistun rünnakuks.

“Ei, mina olen eestlane!” selgitab memmeke väga püüdlikul häälel.

” Tema on ka eestlane!” asun kaitsele

“JAH! Olen küll eestlane!” toetab Mikrofon minu kandidatuuri.

” Ei, sina ei ole küll eestlane” vastab memmeke

” Olen küll eestlane!” selgitab Mikrofon.

“Ei, sina ei saa eestlane olla. Mina olen eestlane. Sina ei ole. Vaata ennast!”

Mikrofon vaikib ja asub vestlusesse kõrval istuva tädiga, kes siis uudistavalt tema pluusi kohta küsima hakkab. Selle tädiga, kellel ei esine kommenteerimist vajavaid puudusi. Mina mõõdan terava pilguga puhvis kulmudega memme. Olen veendunud,et ka tema ei ole eestlane. Tal on lõunamaiselt tihked põõsaskulmud ja tumepruunid silmad. Tõenäoliselt ei ole ta veel sellest ise aru saanud ja hindab oma välimust tõupuhtaks. Jätan talle seekord õiguse. Teised inimesed bussis kõiguvad kaasa. Ükski juuksekarv ei liigu. Neil on klapid peas. Nad näevad, aga ei kuule.

Saabub meie peatus. Tänan viisakalt Sara kõrval istuvat tädi. Ta teab, mille eest ja naeratab vastu. Ta päästis ühe 5 aastase eestlase 65 aastase eestlase käest.

“Noh õde, mis teed siin?” kommenteerib Mikrofon ja silitab Porgandi nina

” Ära sa puutu. Pärast ärkab üles ja hakkab süüa nõudma..”

” Sul on õigus emme..” tõmbab Mikrofon käe järsku eemale. Ka tema teab mida tähendab karjuva tite suhu vaatamine. Seal pole hambaid vaid on ainult lõputu jadana tulev ving. Vähemalt on see eestlase ving.  See kõige õigem ja tõupuhtam.

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Uus maailm

“Aitäh..” pobisesin ja silme eest muutus uduseks. Vesi tikkus silma. Ma ei tea, kust see tuli.  Pühkisin selle ruttu varrukasse,enne kui väike tilgake jõudis mööda põske alla voolata. Meedikud pidid karastatud olema. Nad ei nuta. Võtsin lauapeal seisva kasti kaenlasse.

“Ma maksaks ära ka noh..  selle eest..” pobisesin ja klõbistasin viitavalt kasti kaanele. Ma ei suutnud seda välja öelda. Korraga tekkis ruumi ebamugav vaikus. Keegi ei rääkinud summadest ega sellest, mida ma sinna tegema olin läinud. . Väriseva käega panin kaarti masinasse ja sisestasin koodi. Endiselt oli vaikus. Keegi ei vaadanud mind. Keegi ei tahtnud mind vaadata ja mul oli nii isegi parem, sest meedikud ei nuta.

” ..oleks ma teadnud,et teil selline plaan siis ma oleks teid varem vastu võtnud. Pidite nüüd ootama niimoodi järjekorras” vabandas õde ja purustas ruumis nii paksuna tundunud vaikuse.

“Pole midagi…” vastasin. Seisin veel hetke oma kastiga ja plöristasin korra nina. Nohu oli, sest meedikud ei nuta. Raske oli seista oma haige sõbra Halli Kassiga niimoodi järjekorras. Ta oli vaikne. Ta ka teadis mis tuleb. Ta ei protesteerinud. Alates ajast mil ta insuldi sai, ei olnud ta võimeline enam liikuma. Me mõlemad teadsime, et see on ainukene lahendus. Aga valus oli.

” Head aega siis ..ja aitäh..” tänasin, tõmbasin kapuutsi pähe ja lahkusin koos oma kastiga. See oli päris raske aga ma ei tundnud seda. Kõik ümberringi muutus nii vaikseks. Lumi sadas laubale, inimesed siblisid edasi-tagasi aga ikka oli vaikne. Ma kuulsin ainult lume krudisemist oma jalgade all ning tundsin kastist auravat soojust. Teadsin,et see soojus on vaid viivuks ja varsti on seegi läinud. Aga see oli viimane, mis mul alles oli jäänud ja ma hoidsin sellest kinni.  Kõndisin läbi linna, vaikuses. Muud maailma ei eksisteerinud, sest viimane jupp minu maailmast oli selles kastis.

Minu uus maailm sisaldas palju uusi detaile. Kolm päeva peale kassi matmist sünnitasin oma teise tütre. Punapea. Hellitavalt beebiporgand. Sisimas usu,et ta on uuesti sündinud Hall Kass, kuna ta magab enamus ajast ja süüa nõudes kukub kräunuma. Loodusseadused ütlevad,et seal kus sünnib lapsi, peab olema ka mees. Me pole enam üksi. Meil on mees. Hellitavalt vanamees. Sest ta on mees ja ta on vana. Ja mehel on ka tütar. 12 aastane. Teismeline. Kogu oma ilu ja voorusega. Ka Mikrofon pole enam endine. Ta on umbes paari aasta võrra targem ja tegusam. Või noh sõjakam.

“Emme, sa kortsutasid minu paberi ära ja kui said kortsutada, siis saad ka uuesti sirgeks teha” karjub ta auto tagaistmel. Suure kisa peale pillub ka beebiporgand oma luti suust ja hakkab häälekalt oma seisukohta väljendma. Istun esiistmel ja vaatan kala näoga minust mööduvaid inimesi. Mul on tekkinud kohanemisvõime lärmakates situatsioonides. Võib öelda,et see on isegi emalik instinkt – võime ignoreerida maailma enda ümber.

“Emme, kas sa ei kuule vä? Ma ei kavatsegi siit autost välja tulla,enne kui sa selle paberi uuesti sirgeks ei tee!”

” Aga kuidas ma peaksin saama paberit sirgeks teha?”

“Kui said kortsutada, siis saad ka sirgendada..”

“..Aga ma ei oska ju…” üritan veel vaielda, kuid mõistan peadselt,et 5 aastasega ei ole mõtet vaielda. Võtan paberi ja püüan seda püüdlikult siluda, samal ajal toppides beebiporgandile lutti suhu. Ta vaikib, kuid vaid ajutiselt. Silun paberi ja ulatan selle Mikrofonile. Ta vaatab seda viivuks ja pobiseb midagi altkulmu. Tundub,et seekord läks õnneks.

Võtan autost beebiporgandi, 2 kotti, teki, Mikrofoni kiivri, kindad, mütsi…

” Emme.. äkki sa saad minu tõukeratta ka võtta. Ma ei viitsi praegu sõita.” selgitab Mikrofon, klopib korra käsi ja hüppab autost välja.

“Aga.. aga.. aga vaata mind. Kuhu mul see mahub?”

” No hea küll ma võin kindad enda kätte võtta” teeb laps kompromissi. Beebiporgand paneb jälle hüsteeriliselt karjuma. Õues oli tuul ja talle ei meeldi,et õues on tuul. Võtan tõukeratta näpu otsa ja selle alumine metallist osa peksab mulle pidevalt jalgadesse. Kõnnin tuppa, loobin asjad ukse ette maha, sest käsi tahab otsast ära kukkuda. Porgand alustab uuesti lõugamist. Ta astus tuppa aga on endiselt turvatoolis kinni. Häbematus. Vabastan ta toolist ja viskan üle õla.

” Miks siin kõik nii sassis on? ” kurdab vanamees

” Aga..aga..aga ma just tulin uksest sisse. Ma pole jõudnud asju ära panna.”

Beebiporgand laseb püksid täis.

” Emme, ma tahaks midagi süüa? Mida ma võin süüa?” uurib Mikrofon.

” Mine sobra kapis ja otsi midagi” vastan ja üritan porgand käes ukse ette loobitud asju ära sättida. Kuskil poolepeal loobun sellest ja vajun diivanile lössi. ANTIIKDIIVANILE. Olen veendunud,et need on loodud inimeste piinamiseks. Selleks,et diivanil püsida peab istuma korrektselt sirge seljaga, soovitatavalt hoida süles samal ajal kohvitassi ja rääkida eriti peenelt ja aegalaselt. Justkui sul oleks aega ja puudub seljavalu.

Aga mul polnud aega ja mul oli seljavalu, mistõttu ma vajusin kuskile poollääbakile antiikdiivani ja antiikvaiba vahele.  Vanamees võttis lapse, tegi endale tassi kohvi ja istus sirge seljaga diivanile, võttis enda juurde ka kohvitassi ja rääkis peenelt ning aeglaselt:” Ma ei saa aru, miks sulle see diivan ei meeldi. Mulle küll meeldib.”

Ohkan.

Beebiporgand pistab jälle hüsteeriliselt karjuma.

“Ta tahab vist süüa..” räägib vanamees ja ulatab mulle karjuva ning siplevate käte ja jalgadega olendi.

Ohkan aga keegi ei kuule seda nagunii.

Meil on uus maailm. Lärmakam, sõjakam. Aga see on meie maailm. Nägemist sõber…

 

received_10155252777369095 (1)

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Printsess ja kotkas

” Miks sa printsess oled?” seisan sõbranna uksel. Ühes käes valge poekott ja teises Mikrofoni sall. Uudistan sõbranna peas ilutsevat roosat sädelevat krooni ja puhvis seelikut.

” Sest ma tahtsin!” vastab sõbranna, tõmbab mahvi oma sigaretist ja laseb siis valla suure valge tossupilve.

“Ahah…..” vastan poolmuidu ja liigun poekotiga köögi poole.

” Ja muide, see seelik on mul sellepärast,et ma ei suutnud otsustada kas ma peaks ta alles jätma või ära viskama. Ja kui ma selle alles jätan, siis mis ma sellega tegema peaks,et ma seda kanda saaks.”

Heidan pilgu triibulisele puhvis seelikule ja võtan kotis õuna. Kuuldud lause tundus igati loogiline ja asjakohane. Vaikin. Saen õuna nüri praenoaga ja potsatan toolile maha. Kahekümnendate teises pooles olev printsess ei tekitanud minus enam elamusi. Minu noored silmad on näinud liiga palju,et see mind kuidagi moodi kõigutaks. Olen näinud roosade notsu trussikutega joodikuid ja villaste sokkidega lillelapsi, kes on veendunud et nad on klaveri all surnud. Käitudes sealjuures ka vastavalt. Sügan nina ja ohkan. Printsess istub minu kõrvale laua taha ja Mikrofon kappab suure maja tundmatusse ossa. Ajutiselt. Hiljem käis ta, koos Printsessi 2 lapsega, vaheldumisi ja perioodiliselt treenimas meie veel alles jäänud ajurakke. Piisav närvide stimuleerimine lärmi läbi hoiab mõistuse terava. Ilmselt seetõttu olime me ka võimelised hilisemas toidulauas aretama kõrgema filosoofiaga vestlust, mille sisse oli pikitud ka triip usundeid.

“Kui sa peaksid surema ja uuesti sündima, siis millise loomana oleks turvaline sündida?” uurin. Mikrofon luristab oma ketšupist punavate huultega spagette, saamata aru antud lause sisust. Samal ajal kui Printsess tõstab oma kroonitud pea ja jääb mulle otsa vaatama.

” Äkki elevant?” pärin küsivalt

” Aga lõvid söövad su ju ära!” kisendab Printsessi poeg teisest laua otsast

” Ei söö.. Elevant on liiga suur!” vastan ja tunnen ennast targana.

“… samas on alati inimesi kes su võhkasid tahavad.” avab kaunitar viimaks suu.

Nõustun.

” Kaelkirjakuna ehk? ”

” Lõvi..”

“Aaa… nojah.” vaikin taas

” Vaal?” pärin ja keerutan spagette ümber kahvli.

“… neid ka kütitakse”

” Mingisugune süvavee elukas ehk. Kuskil pimedas” mõtleb Printsess

” Pime ja igav on..”

” Meduus!” jõuan äratundmiseni

” Nojah.. ulbid ringi. Eluiga on ka pikk. Ajusid ka pole.”

” Jah, ja kui midagi sinuga juhtuksi, siis sa ei saaks sellest nagunii aru!”

” Mhmh.”  vastab printsess

Ja ma sain aru. Vahet ei ole, kes sa oled. Seni kuni sul on olemas ajud on alati keegi, kes sind jahib. Kaitstud on ainult meduusid ja süvamereelukad. Nad ei näe või ei ole võimelised täielikult hoomama ümberringi toimuvat. Nad ei hooli sellest mis toimub. Nad ulbivad omasoodu, sest nad on alati nii ulpinud. Ja maailm peab olema samamoodi, sest ta on alati selline olnud. Muidu ei ole võimalik samamoodi edasi ulpida.  Peab olema pime, peab olema sama temperatuur ja hoovus mis liigub alati ühes suunas. Seni on kõik hästi. Kui midagi peaks muutuma, tuleb see kõrvaldada ja samamoodi edasi ulpida. Sest kui tegurit ei kõrvalda tuleb surm ja häving.

Ja ma jõudsin oma kõrgema filosoofiaga küsimuseni,et millal oli see hetk mil minu standard ulpimisest sai ebastandartne vastuvoolu ujumine. Ilmselt siis, kui ma otsustasin “reeta oma rassi” ja sünnitada pruuni eestlase. Standard ütleb,et eestlane ei ole pruun ja eestlane ei söö koos Printsessiga lauataga spagette. Eestlane võitleb valge rassi eest. On ise valge ja kasvatab valget. Ja teeb seda tõsise näoga. Vihaselt. Aga mina sõin oma ebaeestlasliku näo ja pruuni lapsega…

Äkki ma ikkagi ei sobiks meduusiks. Äkki ma peaks olema elevant. Hea küll, et alati leidub keegi, kes tahab minu hambaid. Samas ma saan ise vabalt mööda savanni ringi töllata oma töntsakate jalgade ja suure paksu pepuga ja teha oma asju ja teha neid omamoodi. Ma ei sõltu hoovusest.

” Emme! Mängime nii,et sina oled emakotkas ja mina olen pisikene kotkas..” vaatavad Mikrofoni pruunid silmad mulle otsa, samal ajal kui tema käed pigistavad spagetipundart.

” Teeme nii! Laps-kotkas. Ronige pessa!” käsutan ja tõstan lapse oma rattatoolile.

” Lenda emakotkas, kuni ma söön ussikesi!” käsutab laps ja topib spagette suhu.

Väntan rattaga üha kiiremini.

” Lenda emme! Lenda!”

” Lendan!” vastan ja kiman edasi.

” Nii.. nüüd ma muutusin munaks..” kuulen viimaks rattatoolilt.

” Ahah… ahah.” vastan

” Vii muna tuppa..” käsutab väike Klaabu

ja ma tassin oma 16 kg kaaluvat pruuni muna trepist üles, neljandale korrusele. Jalalihased löövad tuld. Asetan ta tekkidest tehtud pessa. Muna naerab ja mina ka.

Reaalsuse ja fantaasia vahel on õhkõrn piir. Vaevalt,et ma saan tagasi eestlaseks. Vaevalt,et ma see ka kunagi olin. Aga sellest pole lugu, sest mul on mu Printsessid ja kotkad.

 

 

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Meediku sisemääraja

“Emme, mis sa teed?” võtab korraga kellegi väike pruun käsi minu jala ümbert kinni.

Valan oma valgele pluusile vesinikku ja see kukub kangaga kokkupuutudes roosakalt vahutama. Hõõrun varrukat omavahel kokku.

” Pesen pluusi!” vastan ja kummardun kraanikausi kohale.

” Kas ta sai sul töö juures mustaks?”

” Mhmh.”

” Kas sa panid sinna peale seepi?” uurib ta aina edasi.

” Ei pannud. See on vesinik.”

” Aga miks sa sinna peale vesinikku panid?”

” Sest see võtab plekid ära”

” Aaaa…” oli Mikrofon mu vastusega nõus.

” Aga miks sa pesumasinas ei pese?” jätkas ta ülekuulamist

” Ma kohe panen. Ma natukene nühin enne selle pleki välja” lisan uuesti vesinikku ja vaatan kuidas see kangasse imbub. Vaatan Mikrofonile otsa

” Kas sa ikka tead, et ma armastan sind?” uurin

” Jah… mina armastan sind ka!” lausub ta vastu

” Tule nüüd, lähme mängime nii,et mina olen beebi ja sina oled minu ema. Sobib või?”

” Oota, ma pesen pluusi ära, siis ma tulen…” vastan ja vaatan kuidas väike vetruva soenguga pea vannitoast lahkub ja rõõmsalt kepsldes toa poole liigub.

Ja ma vaatan oma roosalt vahutavat pluusi ning väänan seda edasi. Tuima näoga. Justkui midagi poleks olnud. Vesinikuga segatud veri tilgub kraanikaussi. Kuidas seda nii väiksest plekist küll niipalju saab tulla. Või õigemini, kuidas seda nii väikse inimese seest niipalju sai tulla. Loputan pluusi ära ja viskan masinasse. Lisan sinna veel terve hunniku riideid lõputu põhjaga pesukorvist ja vajutan masina käima. Istun vanni äärele  ja vaatan kuidas pluusiparv trummlis piruette viskab. Ja punane plekk kulub üha väiksemaks ja väiksemaks.

Olenemata sellest,et pluus on masinas ja muutub iga minutiga säravvalgemaks, ei kaota see ära neid mälupilte plekkide algallikatest. Mõnikord nad tulevad tagasi. Enamasti siis kui ma neid kõige vähem ootan.

***

” Kas see ei häiri sind?” uurib sõber

” Misasi?”

” No see, mida sa näed. ”

” Mismõttes?” täpsustan

” Verised lapsed, surma nägemine, traumad… Noh kõik see”

” See on minu töö!” annan poliitiliselt korrektse vastuse

” …Ja sa võtad seda kui tööd? See ei mõjuta sind?”

vaikin…Mul pole luba lasta sel end mõjutada.

” Kui ma võtan kõik selle endaga kaasa, mis siis minust järgi jääks?”

nüüd vaikib tema

” Sa ei tunne midagi?” uurib ta pärast pausi

” Tunnen ikka aga see on minu töö. Ma ei saa lasta sel end hävitada.”

***

Ja ma istun endiselt vanni äärel ning sulen hetkeks silmad. Ohkan. ” Ma ei saa lasta sel end hävitada” sisendan endale ja pühin silme eest eelmise päeva sündmused.

” Emme, tuled juba või?” kargab kellegi rõõmsameelne nägu ukse vahele. “Tule ma näitan sulle midagi” haarab kellegi käsi minu omast kinni.

” Vaata, kajakas!” ajab laps sõrme pikka ja viitab rõdule

” Päriselt või? Kui äge!” muigan.

” Jah, pruuni näoga!” särab laps justkui juudi jõulupuu

” Kajakad on toredad. Kas me õue läheme?”

” Jaaaaaaaa!” tõstab laps oma mõlmad käed ja jookseb koridori sandaale jalga panema.

” Oi väike pagulane!” kuulen justkui möödaminnes olles napilt õue jõudnud.

” Emme?” uurib Mikrofon

” Nooh?”

” Miks ta mulle pagulane ütles?”

” Ta ajas sassi. Sa oled ikka Sara..” seletan. Ma tean,et kunagi saabub see päev, mil ma pean talle seletame et puhtalt tema värvi pärast ei peeta teda sama õiguslikuks kodanikuks. Aga mitte täna. Täna ma ei jaksa.

***

” Proua, ärge liigutage seda kätt. Ma süstin ravimit” selgitan patsiendile

“Mhmh!” vastab tema ja vaatab oma kodu diivanil telekat. Mugavalt sooja teki all. Ma põlvitan ta voodi ees. On südaöö. Olen unine.

” Vaata neid neegreid,  täiesti rõvedad inimesed. Nad on ikka täitsa koledate nägudega kohe…” seletab patsient ja vaatab helendavat ekraani

Naeratan korra, vaikin ja süstin ravimit edasi. ” Minu tütar küll kole pole…” mõtlen endamisi aga ei lausu midagi. Südames natukene valutab, sest ma tunnen justkui meie jaoks pole meie enda kodus enam kohta. Aga on südaöö ja tal on halb olla. Mina olen kohustatud teda aitama olenemata sellest,et minu tütar pole tema jaoks väärtus.

” Nüüd peaks parem hakkama.” lausun ja tõmban süstla välja. Naeratan taaskord.

” Suur tänu teile! Mul on nii hea meel,et te tulite. Nüüd viimaks saan ehk magada.”

 

***

” Aga emme, miks sa magad?”

” Õhh? Ma kohe ärkan. Mul oli eile öösel tööl  raske. Pidin hästi palju üles ärkama.”

” Miks?”

” Sest inimesed olid haiged ja tahtsid abi..” jätsin lapsele mainimata,et enamus neist olid lihtsalt purjus.

” Miks?”

” No ma ei tea. Neil kõigil oli mingi mure…”

” Aga öösel magatakse, mitte päeval”

” Ma tean kallike, ma juba tulen..” lausun ja vean end voodist välja. Üks silm kinni ja teine irvakil. Rohkem neid lahti kangutada ei jaksa.

***

” Ärge jääge magama! Rääkige minuga!” selgitan ja sätin naise verised juuksed tema kõrva taha. Ta on kinni ja ebaloomulikus asendis. Minu käsi toetab tema pead. Tema käsi on suunatud minu poole.  Ja meie vahel on hunnik päästetöötajaid.

” Me saame su kohe välja eks! Ole rahulikult, hinga aga ära jää magama.”

Ta noogutab ja tema suured silmad vaatavad mulle otsa. Ma tahangi,et nad vaataks. Siis ta ei näe ümberringi toimuvat.

Seal on miljon emotsiooni. Ta ei lausu sõnagi, aga ma näen neid kõiki.

***

“Noh, kuidas sa end tunned?” uurib äsja külla tulnud sõber.

Võtan parajasti pesu masinast välja ning riputan oma hommikul pestud pluusi kuivama. See oli säravvalge.

” Mismõttes?”

” No peale seda valvet..”

” Tavaliselt” vastan

” Sa ei tunne siis midagi?”

vaikin. Ma tunnen valu, mis pitsitab iga kord kui keegi sureb. Abitust, kui ma tahaksin aidata, aga olen hiljaks jäänud. Kurbust, nähes kellegi elu hävinemas. Mõnikord ma ei maga, sest mälupildid toimunust kerkivad mu silme ette nagu mängufilm. Kahetust, kui mulle ei meenu õiged sõnad õigel hetkel. Pinget, mis tuleb teadmisest et ma pean olema alati tipp-tasemel.

***

” Ei, ma ei tunne midagi…” valetan.

Meedikul pole luba midagi tunda. See on enesehävituslik.  Tõmban käega üle valge pluusi ja vaatan kuidas sõber mulle naeratab. Ta teab,et ma valetan…

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Meediku välimääraja

” Kuule emme…” Sosistab kellegi mesimagus hääl mulle kõrva. Avan ühe silma ja vaatan enda ees laiuvat patja.

” Õhhh…?”

” Ma tegin sulle võileiba!” ilmub kellegi horisontaalasendis pea minu vaatevälja. Avan teise silma ja just sel hetkel lajatab väike käsi mulle võiku nina ette. See ei olnudki niiväga võiku, kui hiigelsuur võimügarik väiksel saial, mille patust kolesteroolisisaldust varjab justkui tekiks pantud vildakas singiviil. Siiski oli see kõige armsam võileib, mida ma üle pika aja näinud olin.

” Oi aitäh…” muigan. Kuid sisemuses tundsin suurt tungi uurida, mis sai ülejäänud singist… või kas natukene võid ka kuskile alles jäi.

“Söö-söö!” käsutab Mikrofon ja pressib võimügarikku mulle suhu. Lämmatav võikamakas vallandab ellujäämisrefleksi. Selleks,et mitte surra kurku surutud toidu kätte, tuleb keha kiirelt vertikaalseks saada. Talitan vastavalt ellujäämisinstinktile. Võtan vildaka võileiva kätte, takistades nii minu edasist lämmatamist. Vaatan enda kõrvale ja ohkan. Taaskord on seal telefon. Alles eile panin ta teise toanurka laadima, siiski imekombel on ta hommikuks ikkagi mu padja all. Alguses lihtsalt igaks juhuks. Äkki keegi helistab. Äkki kellegil on mingi mure. Viimasel ajal on sellest saanud aga automatism ( loe: Ma ei tea, kuidas ta sinna sai, aga ta alati ON seal). Vahel on mul probleeme ka terve oma keha väärasetusega. St. vahel pole ma päris kindel kus ma ärgates olen, kuidas ma sinna sain ning kellele ma pean abi osutama. Tavaliselt juhtub selline olukord peale töö-praktika-töö-praktika perioodi.

Võtsin telefoni kätte, hammustasin suure kamaka oma “võileivast” ja tekkis teatav äratundmismoment. Ma olen hakanud omaks võtma meedikute salajast klauslit. Minust on saanud “SEE”. See imelik,eluta olend kelle peas trummeldab vaid üks mõte ” Päästa, kuni pension mind päästab!”. Meedik ei ole inimene, ta on loom. Tegelikult teda ei saa liigitada mitte millegi alla. Ta eirab loodusseadusi, ta ei maga, vahel ei söö ja veedab enamuse oma ajast tööl haavatuid jahtides. Siiski vahel on keeruline meedikut ära tunda. Välimuselt sarnaneb ta üsna harju keskmisele inimesele. Segaduste vältimiseks on alati hea kasutada välimäärajat.

Punkt üks – Ibumetin on liiga main stream

Kui meedikul pea valutab,ei küsi ta mitte “peavalurohtu” või “ibukat” või ” anna midagi, mis sul on”. Ta küsib Ketonali. Või Tramadoli. Vahel ka Diklofenaki. Viimasel ajal üha tõuva trendina ka Dolmeni. Paratsetamooli pakkumise peale hakkab tavaliselt nutma. Ta ei liigita seda ravimiks vaid vitamiiniks. Meeles tuleb pidada,et meedik muterdab külla minnes läbi kõik silma alla jäävad ravimid, lihtsalt et näha ” mida teised võtavad”, tavaliselt diagnoosib ka ta ravimite põhjal oletatavad vead ja haigused. Kui meedik tuleb peolt siis tal on kapis igaks juhuks kanüül ning mõned pohmelli leevendavad ravimid. Tavaliselt kanüülib ta end ise ega arva,et see oleks midagi ebanormaalset. Mõnikord kanüülib ta end või enda tutvusringkonda ka puhtalt sellepärast,et tal on igav või ta tahab harjutada mõnda “uut trikki”, mida keegi talle eelmine päev tööl näitas.

Punkt 2 – Veri on naljakas

Meedik leiab end tihti eksimast teiste “normaalsete” inimeste seltskonda. Siiski ei sulandu ta peaaegu kunagi vestlusesse. Osaliselt tingitud sellest, et meedikul ei eksisteeri isikliku elu, seega ei saa ta üldteemadel tavaliselt kaasa rääkida ning teine põhjus on see,et kui meedik ei ole tööl, siis ta eelistab olla vait.  Ta on läbi sorteerinud horde mammisid ja papisid, kes kõik tahtsid visiitidel jutustada oma kassist, sokkidest ja sünnimärgist. Meedik lihtsalt ei viitsi enam reaalsest elust ja selle sündmustest osa võtta. Enamasti ta magab silmad lahti. ” Oleks justkui seal aga samas ei ole ka”.

Olukord muutub aga siis kui ruumi siseneb teine meedik. ” Tead, ma eile oli tööl. Verd pritsis paremale ja vasakule, ilge saun oli. Sõrm rippus otsas, jalg oli kaheksas ja seinale joonistus pritsmetest Putini nägu”. Ja teine meedik pistab lakkamatult naerma. Ülejäänud seltskond vaikib ja vaatab halvustava pilguga. Tagataustal kõlab halvakspandav “Iuuu!!”

Aga meedik ei lõpeta seal. Ta kirjeldab piinliku detailsusega  patsiendi sooletegevust, pugides samal ajal mõlema suupoolega võileiba. See oli võib olla ainukene toit, mida ta tol päeval sõi. Ta ei lase mahlakatel detailidel isu rikkuda. Kui mõni “normaalne” sõber julgeb midagi kommenteerida, kirjeldab meedik ka tema sooletegevst.

Punkt 3 – Inimene = töö

Meedik märkab tänaval igat joobunud isikut ja tervist kahjustavat käitumist. Tavaliselt diagnoosib nad oma mõttes ja kalkuleerib välja ligikaudse tundide või päevade arvu, mis antud inimene nende vastuvõtule satub. Ta teab,et ta tuleb. Asi on vaid selles, kuna ta tuleb. Ja siis kui ta lõpuks tuleb, kalkuleerib meedik millises linnaosas ta antud inimest nägi, mis värvi, kaalu või kõnnakuga ta siis oli ning võrdleb seda praegusega.

Vahepeal meedik ei kuula, tema tähelepanu hajutavad kõik kehalised funktsioonid, näitajad või individuaalsed eripärad. Näiteks veenid. Ta võib keset vestlust minna hoopiski rändama mööda käeselgu, hoolikalt kalkuleerides kuhu ta nõela torkaks, kui sügavale ja kas antud soonde üldse oleks võimalik midagi torgata. Vahepeal ei piisa vaid heast kujutulsvõimest. Vahepeal muutub meedik lausa füüsiliselt ahistavaks ” Vabandust, miks te minu käsi katsute?” toob tavaliselt meediku unistustemaalt reaalsusesse tagasi ja (enamasti) eemaldab ta siis käed ja proovib taaskord keskenduda käesolevale vestlusele. Tavaliselt kestab “ärkveloleku” aeg vaid mõne minuti, seejärel laskub meedik jälle oma diagnoosimise maailma. Mõõtes näiteks pahatahtmatult hingamissagedust, sest ” see tundus kuidagi aeglasem, kui ta tavaliselt harjunud on”.

Punkt 4 – Uni on nõrkadele

Meedik magab ebaloomulikes ja ebainimlikes asendites. Näiteks kohvikujärjekorras. Poes. Tualetis. Ta on harjunud magama kõikvõimalikel pindadel, asendites ja harju keskmine meedik magab enamuse oma unest valges kitlis. Ta on sellega nii harjunud,et pehme voodi tundub midagi eluvõõrast ja kohati hirmutatavad. Öösärk ei kuulu meediku sõnavarasse. Kittel on universaalne. Seljast võetakse see tavaliselt vaid siis kui liigutakse valve lõppedes ühest töökohast teise.

Punkt 5 – Võõrkeel

Meedik kasutab igapäeva kõnes veidraid sõnu ja väljendeid. ” Oi, kas sul on hüperesteesia?” Selle asemel,et öelda ” kas valgus tundub liiga ere sinu pohmellis pea jaoks?” ” Teie pulss tundub kuidagi tahhükardiline.” . Samuti küsib ta meisterliku täpsusega kõige piinlikumaid küsimusi ja tunneb nende vastu siirast huvi. ” Palun kirjeldage mulle enda väljaheidet”, ” Milline teie uriin on. Kas tuleb kaarega või pigem niriseb?”.

————

” Emme! Emme! Oota, anna mulle oma käsi. Las ma katsun su pulssi”.  Katkestab väike laps mu mõttelennu. Tõmban käe ehmatades eemale ja neelatan järjekordse ampsu võileiba. Vaatan tütrele suurte silmadega otsa.

” Kas sa nukkudega ei taha mängida? Sa oled kolmene.”

” Nojaa.. aga las ma vaatan kas tuksub.” vastab Mikrofon justkui enesestmõistetavalt.

Langetan alandlikult käe ja vaatan kuidas kaks pruuni sõrme mu randmele asetatakse.

” Tuksub!” kilkab Mikrofon ja naerab. Aga korraga tekkis minul hirm. Ka temast võib saada ” SEE”. Ma ei taha,et ta näeks seda mis mina. Ma tahan,et ta näeks lilli ja liblikaid ja saaks kuskil kontoris oma rõõmsas teadmatuses klaviatuuri toksida. Ma tahan, et tal ei oleks koormat. Sest iga meediku hinges on see pime nurk, kus hoitakse mälestusi, mis on peidetud süütu reaalse maailma eest. Nad on liiga karmid, et neid jagada ja liiga keerulised,et neid mõista.

” Kuule põnn. Tee mulle veel üks võiku..” muigan ja sasin Mikrofoni juustes

” Jaaaaaaaa!” kepsutas väike laps ja tormas  rõõmusegasena köögi poole.

Ma istun endiselt voodinurgal ja silme ette kerkib pilt kolmest nööbist ning  verelombist. See oli esimene elu, kelle ma kaotasin. Need õnnetud eest rebitud nööbid saadavad mind lõpuni.  Ohkan, surun mälestuse tagasi sinna pimedasse nurka ning töllan unesegasena Mikrofonile järgi.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment