Hambahaldja laadne toode

Piimahambad. Looduse poolt antud 20 vingerdust mida tegelikult läheb vaja ainult esimesed 7 eluaastat. Tüütud väiksed tegelased. Viimasel ajal on mul jäänud tunne,et need pool-aafrika versioonid on veel kuidagi eriti tüütud. Nimelt kipuvad nad suust kukkuma just siis kui mul pole rahakotis sentigi sularaha. Ilmselt on neil sisseehitatud kiip mis siis rahalise stiimuli puudumisel  hambale signaali annab ja nõnda hamba välja kukutab. Tavaliselt õhtul, vahetult enne magamaminemist.

” Emme! Emme! Jälle üks hammas!” kepsleb Mikrofon üles ja alla ning pühib suurnurgast verist tatti.

” Küll sul läks hästi! Said hamba kätte…” rõõmustan kaasa (loe: Mõtlen ärevuses kust ma kell 22.00  ühe eurose mündi leian???).

“Ja ma panen selle ilusti aknapeale.. ja hambahaldjas toob mulle raha.. huvitav palju ta toob? Ah? Emme? Palju sa arvad,et hambahaldjas mulle seekord toob??”

” Ma ei tea tütreke..” naeratan piinlikult ( loe: KUST MA SAAN 1 EUROSE MÜNDI KELL 10 ÕHTUL!!? NAABER!? HELISTAN SÕBRALE!!?? LÄHEN TANKLASSE!!??)

” Vaata! HAMMAS!” Kepsleb sterodidel Mikrofon nüüd oma kasuisa suunas. Vahetame pilke. Ta noogutab…Minu sisemus rahuneb.

” Sa siis?” uurin vihjamisi mehelt vahetult enne magamaminemist.

“…jah..” mõmiseb ta vastu ja jätkab oma filmi vaatamist.

Uinun rahuliku südamega.

Kuid asjatult. Vanajumal teab,et kõik haldjad on naised ja seda põhjusega.

Põrrr..põrrrr..põrr pesen järgneval hommikul elektrilise hambaharjaga vannitoas hambaid.

Suure mütaka saatel hüppab ka Mikrofon voodist alla. Kuulatan. Sammud liiguvad esmalt aknalaua juurde ja seejärel jooksevad vannituppa. Hoian hinge kinni. Tõehetk on saabumas.

” Emme! Emme!” kilkab laps ja hüppab üles alla ” Ma sain EURO!”

Ohkan kergendatult ja naeratan hambahari suus põrisemas.

“…ainult et..” jääb Mikrofon korraga mõtlikuks ” … hammas on veel aknalaua peal alles..”

Naeratus mu näolt oli sekundiga pühitud. Mikrofoni mustad nööbid  vaatavad mulle küsivalt otsa.

“Miks on see hammas seal veel alles?” uurib ta veelkord.

“Köh-köh…eemm.. oota Emme kohe tuleb..” proovin veidi mõtlemisaega võita kuidas tulutult. Juba liigume koos Mikrofoni toa poole. Peas ringleb 10 mõtet. Enamus neab mehi maapõhja, mõni üksik mõte proovib leida olukorda kõige paremini sobivat valet.

“No näed emme! Siin ta on!” juhatab laps mulle suuna kätte. Tunnen justkui oleks ma taaskord eksamit sooritamas.  Aga seekord mitte anatoomias ega füsoloogias. Seekord on teema hoopis keerulisem. Käed muutuvad higiseks.  See tundub justkui miljonimängu küsimus. Ja vastamiseks on vaid mõned sekundid.

Märkan pisikest verist kihva veeklaasis. See on minu pääsetee. Halleluujah!

“Aga tütar! See on sul ju veeklaasis. Ega hambahaldjas kala pole.”

Mikrofon jääb nüüd üksisilmi veeklaasi uurima. Vaatab seda ühelt poolt, vaatab seda teiselt poolt ja kukub siis kõva häälega nutma.
“Aga… hambahaldjal on nüüd minu pärast pahandused! Tal on kassast raha puudu aga hammast pole!… ta on nüüd vihane.. ja ta läheb vangi.. ja siis mina olen süüdi,et hambahaldjas on vangis… ja ja ..vääääää! ”

Proovin niigi pingelist olukorda lahendada ajades süü 7 aastaste kaela.

“Sa peaksid vist vabanduskirja kirjutama.  Ma usun see aitab.” lohutan ja pühin pisarad lapse põselt. Mikrofon rahuneb ja jääb vastusega rahule. Mina ka rahunen. Olen seekord pääsenud. Mikrofon õngitseb hamba veeklaasist välja ja asetab selle tagasi aknalauale. Seejärel rebib ta jupi paberit ja hakkab pingsalt vabanduskirja kirjutama “Palun vapandust habahaltjas, et ma…” emale omaselt armastab ka Mikrofon pikki eepilisi kirju kirjutada. Olles juba pool tundi ametis olnud ja pliiatsiga vehkinud üritab meie pere kass veidi mängida ja hüppab oma + 7 kg kassiiluga hariliku pliiatsi otsa. millega parajasti eepilist vabanduskirja kirjutatakse. Sellise raskekaalase hüpe lennutab aga väikse vees ulpinud kihva suure kaarega üle toa ja kaotab jäljetult kapitaha.

Taaskord on aeg eksamiküsimuseks
” Emme! Emme!  Aga kuidas ma nüüd selle hamba üles leian??? Hambahaldjas tuleb uuesti ja jälle pole hammast ja siis ta tuleb..ja ja. vääääää!!” pühib laps taaskord pisaraid.

Koos lapsega leiutame noolesüsteemi ja tekitame hambahaldjale justkui raja mööda põrandat.

… ja siis olen mina kell 02.00 öösel ja lammutan rada mööda põrandat palvetades et keegi kunagi seda kappi enam ei liiguta.

“Emme…mul on üks mure.. ” hiilib laps mõni kuu hiljem taaskord hommikul vannituppa ning naeratab. Märkan kohe,et naeratus on veidi rohkem auklikum kui muidu.

” Ohooo! Kas jälle hammas kadunud?” uurin ja tunnen kuidas sees kõik keerlema hakkab. Õnneks on hommik ja õnneks on mul terve päev aega seda münti hankida.

“…nojah..” vastab Mikrofon “… ainult et hambahaldjas ei tulnud jälle..” ohkab ta siis

See oli küll üks alatu lüke. Raske on öösel mööda maja hiilida kui sa tegelikult ei tea,et sa pead hiilima.

“No mul tuli eile öösel hammas ära. ma ei tahtnud sind äratada ja siis ma jätsin selle niisama aknalaua peale ja no hommikul oli ta ikka seal aknalaua peal..”

“Eee…ahsoo…mhmm.. et hambahaldjas niimoodi… ei tea jah, miks ta nüüd niimoodi tegi…kus ta …nojah..” pobisen

“Aga MIKS hambahaldjas jälle ei tulnud, emme?” taaskord vaatab paar musti silmi mulle küsivalt otsa.

” Ei noh…eelmine kord oli ka jama… no ma ei tea…” pobisen ikka edasi ja üritan taaskord leida olukorda kõige paremini sobituvat valet.

“Emme, aga äkki on see sellepärast,et ma seda hammast sulle ei näidanud..” mõtiskleb Mikrofon.

“Jah! jah! JUST!” haaran õlekõrrest ” Ma arvan ka,et hambahaldjas tahtis,et sa seda hammast mulle ka näitaksid! Näita siis!”

Laps jookseb kepseldes oma tuppa ja naaseb väikse kihvaga. Demostreerib mulle hammast ja asub seda siis usinasti peopesas hambaharjaga nühkima. Ta tahtis,et see sädeleks piisavalt,et oleks ka pimedas näha.

Kell on 02.00. Kätte on jõudnud hambahaldja tund. Piilun magamistoa uksevahelt. Kõik on vaikne. Hiilin elutuppa ja siblin seal natukene ringi veendumaks, et mitte ükski alaealine ei ole ärkvel. Vaikus. Võtan rahakotist mündi ja asun missioonile. Hiilin mööda toaseina Mikrofoni toa poole. Piilun uksevahelt, Mikrofon magab õilsat und. Hiilin aknalauale kus mind ootab lisaks õnnetule kihvale ees lauakülge teibitud värviline ümbrik ja üks õnnetu komm. Pole olemas lihtsaid hambahaldjavisiite. On vaid keerulised. Õngitsen pesuväel seistes aknalaua küljest ümbriku. Üks teibijupp korraga. Seejärel pakin kogu varanduse ühte peopesasse ja varjan ennast vannituppa. Söön kommi, avan ümbriku ning loen seal seisvat etteheitvat kirja.

Kallis hampahaldjas.Palun võta kooomi. Miks sa ei tulnut eile kui mul hamas ära tuli

Rebin tüki vetsupaberit ning kirjutan sinna vastuse

“Kallis Mikrofon, palun vabandust. Ma kukkusin supipotti ja jäin haigeks. Aitäh kommi eest!”

hiilin taaskord Mikrofoni tuppa ning asetan mündi kõrvale ka kirja ning uinun rahuliku südamega. Olin ka sel korral olnud võidukas.

“Emme!” Karjub Mikrofon paar päeva hiljem vannitoast ” SIIN ON MIDAGI MIS ON NAGU HAMBA MOODI!”

Lajatan endale elutoas käega vastu pead.

“No vaata emme.. onju..” tuleb Mikrofon vannitoast minupoolt mahaunustatud hambaga

Vaatan hammast ja see on kohe kindlasti seesamune hammas. Vaikin.

“Emme.. tunnista üles. kas sina oled hambahaldjas?”

“Kes? mina või? Ei ole!!” eitan ja keerutan pihus olevat hammast.

“.. nojah.. ega vist ei ole jah.. sul pole kunagi sularaha ja sa ei oska nii väikselt kirjutada.” pobiseb Mikrofon ja lahkub.

Vaikin.. olin jälle haledalt vahele jäänud kuid pääsenud. Hambahaldja töö on armutu amet.

 

 

Advertisements
Posted in Uncategorized | Leave a comment

Väikse nartsu päevik

Väike narts (loe: mina) astub taaskord toauksest sisse. On hommik, lapsed on vastavalt värvikoodidele riidesse pantud, suud puhtad, patsid peas. Eeskujulikud. Ja siis olen mina. Riietel on tunda veel kerget grillkana lõhna aga mitte selveri soojaleti grillkana vaid sedalaadi grillkana kes mängib tulega ja läheb põlema. Käe otsas ripub toidukott kahe külmaks läinud pannkoogiga, sest see oli ainuke mis eelmisest valvest alles jäi. Ripsmedush hoiab end veel kolme ripsmekarva küljes elu eest kinni, ülejäänud sellest on kenasti silma alla laiali määritud. Juuksed on küll kõrvataha silutud kuid iga vilunud silm suudab tuvastada,et neid pole 24h kammitud. Põsed õhetavad, osaliselt sellepärast et ma tulin just saunast, kus hunnik libedaid purjus härrasmehi oli maha kukkunud ega saanud enam püsti, teisalt ilmselt ka sellepärast,et olin töölt koju toonud ka kodulooma – 39 kraadise palaviku. Väike narts viskub diivanile ja sulandub sellega ühte.

Kahjuks ei suuda must narts jääda mustal diivanil märkamatuks. Terve kari eeskujulikke tormab minu poole. Neil ei ole grillkana lõhna, määrdunud silmi ega palavikku. Tegelikult neid ei huvita ka see,et mina haisen ja kuuman. Kordamööda esitavad nad kaebusi üksteise peale, riigikorrale ning külmkapi kehvale seisule. Püüan igat kaebust poliitiliselt korrektselt lahendada kuid iga lahendus kaasab endaga kaotaja poole väljakannatamatu kisa. Kui hing on puhtaks räägitud ja igaüks on saanud veidi karjuda hakkab kohalik akrobaatika. See on selline lepitusakrobaatika kus kõik kolm last on taaskord sõbrad ja suudavad üksteisi toetades ema otsas hüpata. Proovin küll vahepeal diivanilt mõmiseda, et ema puhkab kuid akrobaatika on alati ülem ema mõminast. Sellesse suhtutakse kirega ja väike mõmin ei suuda programmi katkestada.

Lõunaks on ka kolme karva otsas rippuv ripsmedush alla vandunud ja juuksetuust on end vabastanud patsikummi haardest.Väike narts on digimuutunud nukitsameheks. Näljaseks januseks nukitsameheks. Kuna keel kleepub suulae külge kinni üritan seada sammud köögi poole. See ei jää aga kolmele eeskujulikule märkamatuks. Igasugune aktiivsuse tõus tähendab ju seda,et ema enam ei puhka ja aeg on sisse anda tellimusi lõunasöögile ning päevasele programmile. Ka eeskujulikud on digimuutunud. Ühel neist voolab tatt poolde põske, teisel voolab tati asemel shokolaad, mida ta mugavalt diivani alt leidis, kolmas on püksteta, sest et piim.. piim on süüdi. Murran läbi eeskujulike kööki,et võtta klaas vett. Sama soov tekib korraga ka kahel lapsel kolmest. Kolmas ja kõige väiksem ripub lihtsalt jala otsas ja vingub. Pilt kisub vägisi ringi käima kuid eeskujulikud ei kannata. Nad tahavad ka vett. Samast klaasist kus mina ning sama temperatuuriga. Üks eeskujulik kaotas joomise käigus oma pluusi, sest et vesi… vesi on süüdi.

Rooman tagasi voodisse ja üritan magada kuid maja oleks vallutanud juskui metsik ahvikari. Kuulen eemal kuidas üks eeskujulik üritab ohkides mulle jalgratast kaissu venitada. Kaalutlen valikuid. Kas keelata ja tegeleda hüsteeritseva abistajaga või alluda ja magada jalgrattaga. Avan silmad ja väike tatinire voolab mööda jalgratast alla. Ka majja on vaikus saabunud. Mikrofon oli läinud naabri juurde mängima ning Porgand magab keset põrandat, kõige pisem vedeleb risti üle minu ja ka tema tatinire on jalgratast kaunistamas. Kuna enesetunne on peale kerget uinakut mõnevõrra paranenud otsustan minna vanni, et korrigeerida oma nartsa seisundit. Minu õnn jäi lühikeseks kuna Porgand oli vahepeal ärganud ja soovis tulla mind wcpoti harjaga pesema. Karjatasin.  See ajas omakorda üles ratta otsas magava beebi. Ka Porgand solvus,et ma tema pesemiskatseid nii aktiivselt tõrjusin. Kisa oli taaskord maja vallutanud. Minu õnneks avanes aga välisuks ja sisse astus jumal ise (loe: laste isa) kes kisavad eeskujulikud kokku korjas ja mind lõpuks piinadest vabastas. Roomasin tagasi oma koopasse ja sulgesin ukse. Siin maailmas pole olemas midagi paremat kui ukselukk…

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Suvalised objektid suvalises järjekorras…

Mõnikord ma käin poes. Tavaliselt esindan ma kahte stereotüüpi ja kumbki neist ei ole ühiskondlikult heakskiidetav.

Stereotüüp 1. – Vaene suurpere ema.

Sisenen poodi veel (üle)eelmise päeva soenguga, sest mul ei ole olnud aega hommikusteks iluprotseduurideks. Seljas t-särk, mille külge on traksidega aheldatud Minimees. Kuskil mõni meeter eemal töllerdab Porgand ja näpib suvalisi objekte suvalises järjekorras. Iga teine lause minu suust on midagi stiilis ” Palun ära puutu või liigume edasi”. Kaks riiulivahet edasi seisab Mikrofon, kes siis kontakti otsides üle poe karjub, kuidas tal oleks vaja seda kommipakki või ümmargust nukku, kuna tal ei ole seda kunagi varem olnud. Minimees sipleb ja väänleb oma traksides, sest tema tahaks ka suvalisi objekte suvalises järjekorras näppida aga ta käed ei ulatu nii kaugele. See on tema jaoks fustreeriv ja mina peaksin teda selle probleemiga abistama. Paralleelselt näägutamisele ja siplemisele üritan ise suvalisi objekte suvalises järjekorras korvi visata, sest mul pole aega keskenduda sellele, mida mul reaalselt toidu tegemiseks vaja on. Reeglina on üks laps kolmest alati poes kadunud ja vajab otsimist, valvet peab pidama ka ostukorvile, kuna sinna kipuvad langema suvalised objektid suvalises järjekorras mida see laps, kes antud konkreetsel ajamomendil ei ole kadunud vajalikuks peab. Olles väsinud ja kurnatud pidevast karjatamisest naasen viimaks suvaliste objektidega suvalises järjekorras kassasse. Porgand üritab samal ajal varastada ka teiste poodlejate tooteid ja neid minu kassalindile seada. Ta nimelt tundis vajadust sokkide või juustu järele. Paralleelselt sellele peab Mikrofon kõnet kuidas üllatusmuna on talle vajalik ost, kuna arendab tema motoorseid ka keelelisi oskusi ja kui ma seda kohe ei osta siis järelikult ei pea ma lugu tema arengust. Olles mitte lugu pidanud tema arengust pakin kriiskava Mikrofoni saatel oma asjad ja lahkun poest. Ka porgand on selleks ajaks poodlemisest väsinud ja nõuab sülle. Võtan ka tema oma õlule ja väljun poest nagu Linda. Üks laps seljas, teine süles ja kuskil tolkneb ka ostukott suvaliste objektidega. Naasen järgmisel päeval uuesti poodi kuna suvalised objektid suvalises järekorras ei ole osutunud piisavaks,et neist ka midagi reaalselt valmistada ja õudus kordub taas.

Stereotüüp 2

Sisenen poodi kuskil lõuna paiku ja teen seda punaste traksidega. Inimesed ümberringi vaatavad justkui midagi oleks juhtunud. Mõistes,et ainukene mis juhtunud on on see,et brigaad on näljane, huvi raugeb ja inimesed töllavad edasi. Mõne näost on võimalik lugeda välja ka pettumuse nooti. Kiirabibrigaad peaks päästma elusid, mitte sööma. Neil ei ole õigust süüa. Miks nad söövad? Mida nad söövad? Kas neil on üldse luba süüa? Niipalju vastamata küsimusi..

Kuigi mul pole lapsi siis ka sel korral ei ole mul võimalik keskenduda sellele, mida ma peaksin ostma ja laon korvi suvalisi objekte suvalises järekorras. Tunnen teatavat survestatust vastata ühiskonna ootustele. Tegutseda tuleb kiirelt ja tõhusalt.

Olles ka sel korral vastamas tänamatu kiirabitöötaja stereotüübile takistas minu shopplemist koputus õlale. Keeran ringi ja viisakuse märgist langetan käesoleva kanakintsu. Valmistun järjekordseks moraalilugemiseks sellest kuidas kiirabitöötaja poes viibimine ja toidu ostmine on väär.

“Ma väga vabandan aga kas sa päästad elusid?” pärib noormees salatikausiga

“Mina või? ” tabab küsimus mind ootamatult “ei noh… vahel tuleb ette..” vastan ja üritan olla poliitiliselt korrektne.

“Kas sa mõnikord näed verd ka?”

” Ei noh… ikka jah..” mõmisen ja asetan kanakintsu tagasi riiulile. Kuidagi kummaline oli seda käes hoida.

” Kas sa ei karda kui sa näed seda mida sa näed?”

” Karda? Ma olen harjunud..” vastan

” Sa oled harjunud surmaga?” uurib noormees edasi

Mõtlen korra..

“Jah, ma olen harjunud ”

“Ja sul ei olegi hirmus kui sa näed  verd või kedagi suremas?”

Ja sel hetkel ma tahaksin rääkida niipalju sellest kuna mul on olnud hirmus, kuna mul on olnud kurb ja kuna pildid surmast on jäänud mind kummitama.

” Hirmus? … Enam ei ole… ”

Sel hetkel langetab mees oma salatikausi ja kukub jumalat paluma.

” Oh issand jeesus taevas! Aita teda ja kõiki neid inimesi kellega ta kokku puutub…”

Kui issandapalve oli loetud tänan teda viisakalt ja lahkun poest pattudest vabana.. ja koos kanakintsuga.

Järgmise päeva hommikul kui kell oli mõned minutid 8 läbi avan välisukse ja naasen koju. Eemalt kuulen jalgade pladinat.

” Emme! Emme! sa oled viimaks kodus. ” kilkab Mikrofon ja surub oma suure juuksepuhmaka mulle vastu kõhtu. Veidi madalamalt kallistab mind ka Porgand ja vaatab mulle ennastunustavalt otsa. Nad on veel pidzaamas ja puhanud ( loe: sõbralikud).

Tervitan väiksed ja suundun otsejoones kohvimasina juurde. Olen oma ajatajus veel eelmises päevas. Ma pole veel magama saanud. Panen kohvi jooksma ning vahetan riided. Need samad riided mis eelneva 24 tunni jooksul on näinud kõike võimalikku ja võimatut  ja millega mul ei ole olnud hirmus. Naasen kohvimasina juurde selleks, et märgata et Porgand on jõudnud vahepeal kodus oleva viimase liitrijagu piima sellele peale valada. Piim tötrsu kohviga voolab nüüd mööda lauaäärt alla.

” Lähme poodi lapsed..” Ohkan ja sean 24 tundi peas olnud soengusalgud kõrvataha, et oleks vähe viisakam. Taas on tekkinud vajadus osta suvalisi objekte suvalises järekorras…

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Empaatiast ja hammastest

… Ma ärkasin ühel hommikul. Mikrofon magas oma toas veel õndsat und. Ikka poolpaljalt, poollääbakil ja hammasteta. Ta on juba kuuene. Oma peas küll 26ne aga ma piiran oluliselt tema arvatava vanusega kaasnevaid õigusi. Kell oli vaevalt 7 saamas ja ainukene põhjus miks kaine ja terve mõistuse juures olev inimene peaks puhkepäeval kell 7 ärkama on see,et kainel ja terve mõistusega inimesel on veel lapsi. Tervelt kaks. Porgand oli sirgunud 2 aastaseks. Tema ka veel magas. Õe kombel poollääbakil aga veel hammastega. Ja minu vasakul küljel ohkas raskelt 6 kuune poisslaps. Minu oma. Ka lääbakil ja hammasteta kuid üleval.

Viimasel ajal mulle tundub,et hammasteta lapsed on just need kõige vihasemad. Hammaste puudumine justkui pärsiks empaatiat. Seega ei huvitanud ka minu minimeest minu kottis silmaalused ja see,et ma soovisin kasvõi pool tundi veel magada. Sulgesin ajutiselt silmad ja proovisin ignoreerimismeetodit. Mitte,et see kunagi toiminud oleks. Ka sel korral tunnen kuidas väike ilatriip mu suletud silmalaule langeb ja moodustab väikse ilaloigu. Pühin selle ruttu padjapüüri ja avan silmad. Hambutu suu vaatab mulle ennast unustavalt otsa justkui ma oleks kõige kaunim asi mida ta eales näinud on. Tegelikult ma olengi. Ma olen minimehe buffee ja ülemteener. Ja pole midagi ilusamat kui tasuta toit ja teenindus. Ka sel korral täitsin oma hoolduskohustused ja peagi oli täispugitud ja viisakalt riietatud minimees valmis uueks päevaks.

Olles tööd lõpetanud kuulsin eemalt toast teise pärsitud empaatiaga hambutu mõminat. See oli Mikrofon kes oli ime kombel riidesse saanud. Riieteks olid küll eilse päeva vanad riided ja sellekoha aru pärides mõmises Mikrofon vaid,et ta tegelt väga hästi ei tea kus tema kõik teised riided kadunud on ja teda väga ei huvita ka. Takistasin teda suunal vannituppa, kust ta üritas rünnata mustapesu korvi,et sealt välja kookida juba 3 päeva jalas olnud sokid. Suunasin lapse viisakalt riideid otsima, sain seetõttu pahameele osaliseks. Aga ma mõistan teda. Tal pole hambaid (loe: empaatiat).

Suure sokidraama peale ajas end püsti ka hammastega Porgand. Empaatiaga. Rahulik. Tasakaalukas. Riides. Võib olla on põhjus tema tasakaalukuses hoopis selles,et tal puudub piisav sõnavara,et protestida. Ja tõenäoluselt ainuke põhjus miks ta riides oli oli see,et ta ei oska neid seljast võtta. Porgand viipas nõudlikult külmkapi poole. Valmistusin taaskord päevaks. Ka mul on veel hambad suus, ma olen empaatiline…

Olen tagasi. Veel hullemas seisus kui ma alustasin… Püsige lainel.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Idüll

Olla suure pere ema tähendab omada privileegi elada 125 ruutmeetri suuruses korteris kus on pea võimatu üles leida oma kadunud sokke kui ka oma kadunud lapsi. Vahepeal läheb päris hea mitu minutit enne kui puuduv pereliige üles leida. Ja vahel ma teen näo,et ma ei leia sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda järjekordse probleemiga valdkonnast “emme oled sa näinud minu poniga pluusi on või kuhu õde kadus?”.

Suure korteri omamisel on veel üks hea eelis. Sa saad eelhoiatuse enne kui väiksed jalad teisest korteri otsast olevast magamistoast sinuni jõuavad. Kell 00.12 kuulen tuttavalt jalaplaginat, mis annab märku,et kohe on algamas emaroll ja sellega kaasnev loengutesari  ” mine tagasi voodisse sest et öö on!!”. Seekord on aga midagi teisiti. Lisaks tuttavale paljaste jalgade plaginale on kuulda ka võõrana kõlav heliefekt. See meenutab justkui voolavat kostke.

“Emme! Emme!” kutsub mind ähmi täis Mikrofon. Ajan end istuli.

ÖÖÖÖK!

“Emmme… ma… ÖÖÖÖÖK!”

” Mine vetsu!” ütlen vaikselt aga samas piisavalt kõvasti,et seda üle oksendamise kuulda oleks. Seal samas rahustava koseheli kõrval magab ju ka minu teine geneetiline meistriteos – rahutu Porgand.

“Öööööök!” vastab laps ja jalad lähevad rändele. Tõusen ka ise voodist,et täita suunava ema rolli. Teepeal libastun aga okseloigus ja libisen pea põlvini. Olen tänulik,et okseliug mind pepuli ei kukutanud ja väljun magamistoast. Minu ees avaneb idülliline vaade viiele ideaalsele seljankalärakale mis moodustavad peene raja Mikrofoni tuppa kõigi okseloikude emani. Sisendan endale,et lapsed on elu õied ja suunan oksendamise lõpetanud Mikrofoni tagasi voodisse, võtan möödaminnes kaasa ka paberirulli ja puhastusvahendid. Koos paberirulliga tuleb boonusena kaasa ka juba kuu aega meiega korterit jagav lätlane Pauls. 5 varba, 4 käpa ja karvase kasukaga.  Ta klammerdub kõigi oma nelja käpaga rulli külge ja üritab seda usinalt lahti arutada. Nähes loike kukub Lätlane toimuvatest sündmustest inspireerituna hoopis aga seljankaga mängima. Või oli asi seljanka sees olevast vorstist. Emba kumba. Mikrofon imetleb mind üle voodiääre justkui minu puhastusaktsioon oleks kõige poeetilisem asi mida ta näinud on ja ka Lätlane on rõõmus,et talle 5 ideaalset loiku mänguasju tekitati. Olles lõpetanud südaöise korteripuhastuse koos pideva kassitõrjumisega naasen staapi ja uudistan voodit nii ühelt kui ka teiselt poolt. Midagi on minu äraolekul juhtunud. Loodus ei salli tühja kohta. Porgand ja minu kaaskannataja magavad nagu Jeesused ristil hõivates oma pühadusega terve magamiseks ettenähtud ala.  Kaalun oma variante:

variant a. – magada 10 cm suurusel serval mehest paremal

variant b – magada 0,5 ruutmeetrisel alal jalutsis

variant c – võrevoodi

Kuid õnneks päästis Porgand mu kehvade valikute tegemisest ja pakkus omalt poolt variandina välja võimaluse mitte üldse magada ning sisustada minu ülejäänud öö sahmimise, vingumise, kakkumise ja söömisega. Ja seda kõike vabalt valitud järjekorras.

Tänapäeva perekonna kuvand on eksitav. See maalib portree mitme lapsega peredest. See oleks justkui roosiline idüll kus punapõsksed lapsed jooksevad läikivas kodus ja söövad 3 x päevas tervislikku toitu. Nende vanemad on naerusuised ja omavad teadmisi toimetulekuks iga kasvatusliku probleemiga. Nad on tublid, targad ja ilusad. Tõenäoliselt on see vajalik, et kaitsta alles lapsevanemaks saavaid inimesi. Et nad ei näeks mis toimub kardinate taga. Sest jumal teab, seal kardinate taga juhtub asju…

“Kas ta lakub taldrikut nagu koer?” uurib kaasa rõdul äsja juustusaia söömise lõpetanud Mikrofoni.

Vaikime hetkeks. Täpsema vastuse andmiseks jälgin sündmuste edasist arengut. Mikrofon katkestab lakkumise, asetab taldriku maha, laskub neljakäpukile ja jätkab segamatult oma toimingut justkui see oleks parim asi maailmas.

“Võimalik…” vastan poliitiliselt korrektselt ja tõmban mõttes paralleeli varasemalt kirjeldatud sündmustega.

Siinpool kardinaid ei ole reegleid. Öös juhtub asju.. hirmsaid asju..

 

 

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

mini James

Valikuid, mis me teeme mõjutavad paljud faktorid. Näiteks valin ma viimasel ajal hommikuse tee asemel kohvi. Esiteks kuna automaatne kohvimasin ja selle plärin mõjub rahustavalt. See loob illusiooni justkui ma oleks kohvikus, mitte sassis juustega keset kööki ja teiseks tee ei hoia sind üleval, kui sa oled juba viimased kolm kuud krooniliselt alamaganud. Mikrofon valib poes padjaklubi jäätise, sest “see on maailma parim jäätis, kuna reklaam ütles nii” ja Porgand on Mikrofoni sõnul kohustatud tulevikus kasutama pampers püksmähkmeid “sest neid on nii lihtne jalga panna,et seda saab teha ka jooksu pealt… sest et noh, reklaam ütles nii”.

Kuna mina olen juba üsna eakas, siis minu valikuid ja tegusid mõjutavad sisemised motivaatorid – unepuudus, krooniline “mul on ükskõik” seisund ning tugev tahe vaigistada igasugust ümbritsevat lärmi ükskõik mis hinnaga. Aga mul on olemas ka veel üks sisemine motivaator. See on mini James Bond. See on selline standardvarustusse kuuluv vidin, mis tuleb kaasa iga emapaketiga. See töötab saladuskatte all ja selle eesmärk on kaitsta lapsi nii,et nad sellest ise aru ei saa. Mini James ei valeta kunagi, kuid küsimustele vastab poliitiliselt korrektselt ja võimalik,et vahel likvideerib saladuskatte all ka lapse heaolu riivavaid isikuid vaateväljast. Minu James Bond on steroide täis topitud ja töötab aktiivselt igapäev mil me linna jalutama läheme. Ta on puhvis, ta on tige ja Mikrofoni jaoks märkamatu.

“Kas te soovite ka kolmandale?” uurib Mikrofon äsja lifti sisenenud härrasmehelt.

“Jah, soovin!” vastab too ning jääb Mikrofoni üksisilmi puurima. Vaatab siis mind, viskab pilgu peale porgandile, jälgib taaskord Mikrofoni.

“Kas need on teie lapsed?” uurib ta viimaks

“Jah.” vastan ja paitan möödaminnes Mikrofoni pead

“Aga miks üks on selline…” viipab ta käega ning alustab lauset. Mini James Bond saadab teele konkreetse pilgu. Õigemini tõstatab punase lipu. Vaenlane taandub, vaikib ja lahkub järgmisel korrusel ka liftist, Mikrofon talle rõõmsalt head teed soovides.

“EMME! EMME! SA LIHTSALT PEAD SEDA ONU VAATAMA TULEMA!” kilkab laps rõõmust ratta seljas. Tõstan pilgu ja näen eemal toolidel härrat pika patsiga flööti mängimas. Ta on patrioot. See oli mul teada juba enne Mikrofoni sündi. Eestlane peab olema taarausku, valge, tugev ning ei tohi kunagi reeta endasuguseid. Eestlane peab vihkama võõravõimu ja neegreid… eriti neegreid. Sest et noh.. nad on neegrid.

“Eeemm… ma näen jah. Mängib flööti..” püüab mini James olukorda neutraliseerida

“Emme, sa PEAD tulema lähemalt vaatama.”

“oh, las ta mängib. Lähme meie siit poolt äkki..” jätkab mini James aga oli liiga hilja. Mikrofon puuris flöödimängijat vaimustunud kutsika pilgul. Pillimees oli aga liiga pilves,et seda märgata. Mini James kalkuleerib võimalusi. Kas minna ja päästa neeger ning leida end situatsioonist, kus mind üle linna taaskord rahvavaenaseks tembeldatakse või taanuda ja loota,et laps tuleb minuga ja pilves pillitaja ei märka üldse, et keegi tema ees kutsikapilgul hüples. Otsustan variant nr. 2 kasuks ja kõnnin edasi, kutsudes Mikrofoni enda järel.

“..Emme.. kas see onu ei meeldi sulle?” küsib laps viimaks

“Ei no.. võib-olla natukene jah..” vastasin, sest mini James ei valeta.

Mikrofon peatub ning keerab ratta ringi.

“Ma lähen ja ütlen talle seda!!!” teatab ta siis võidukalt ja hakkab flöödimängija poole väntama. James satub paanikasse.

“Oota! Oota! Ära mine!” püüan olukorda päästa kuid oli juba liiga hilja. Mikrofon seisab käed puusas flöödimängija ees ning ootab mil tõeline eestimapoeg oma mängimise lõpetab. Aga tundub,et taarajumalad olid mulle armulised ja pilves vägilane ei plaangi pillimängu lõpetada. Mikrofon väsib ootamast ja naaseb minu tiiva alla.

“No ma ütlesin talle ja ta vastas,et ei kutsu sind kunagi oma sünnipäevale!” ei soovinud laps paljastada fakti,et ta temaga ei rääkinudki.

“ohjah.. see on küll kurb…” vastas mini James ja ohkas kergendatult. Üks kuul on jälle mööda juhitud.

Kuid on olukordi, kus mini James ei ole võimeline kuule kõrvale juhtima. Need on need olukorrad, kus Mikrofon on üksi.

” Emme tead, ma mängisin õues ja seal oli üks laps. Minust vanem. ” alustab Mikrofon lasteiast kojutulles vestlus.

“Ta küsis,et kas on olemas tõesti siis pruune eestlasi, et tema ei ole näinud ühtegi pruuni eestlast.” jätkab laps. Mini James aktiveerub.

“.. ja siis ta tahtis teada kas ma olen kindel,et ma olen ikka eestlane?”

“Ja mis sa siis vastasid?” küsitleb James

“Ei no ma ütlesin,et ikka on. Mina ju olen.  Ja siis ta küsis,et kas ma elan ilusas majas või koledas. Et tema on telekast näinud,et pruunid lapsed ehitavad endale ise väikseid onne elamiseks. Mis mõttes nagu emme? Mina küll mingi ehitaja pole. ” uurib siis laps mõtlikult ja väntab ratta seljas minema.

 

Muigan. Tundub,et ka Mikrofonil on olemas isiklik kaitsemehhanism. Siiras lapselik naiivsus…

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Päeva pirnid

“Emme, mul ei ole mitte ühegi sõpra. Mitte kunagi ei ole olnud ja ei tule ka, kui sa mulle uusi mänguasju ei osta!” tönnab Mikrofon ja ripub oma tõukeratta käepideme küljes.

” Kallis laps. Sõpru ei saa osta.”

” Ma tean seda,aga kui sa mulle ei osta ägedaid mänguasju, siis ma ei saa neid sõpradele näidata ja nad ei võta mind mängu. Mitte kunagi ei võta ja siis ma jään üksi. Igaveseks JA SINA OLED SÜÜDI!!.”

” Sõpru ei saada asjadega..”

“SAADAKSE KÜLL!” tõstab Mikrofon pea, pisarad jooksmas ja tatikoll lõuani rippumas. Peatõstmisest võbeleb teine nina otsas veel visalt. Olukord on väga traagiline. Isegi tatikoll teab seda ega ole veel valmis lahti laskma. Ta tahab ka näha mis edasi juhtub.

” Üüüüüüü… liblikas!” rõõmustab korraga laps ja kihutab tõukeratta välkudes vaesele liblikale järgi, tatikoll tuules lehvides. Kogu traagika ja hirm üksinduse ees on kadunud, sest liblikas. Lendav liblikas.

Olen aru saanud,et Mikrofoni tähelepanu on sama habras kui kohupiimakreem meie külmkapis. Ta on seal viivuks kuid kaob märkamatult. Õnneks samamoodi lahenevad ka traagilisena näivad probleemid. Tulevad viivuks, kuid kaovad.

Porgand ei ole aga sedalaadi probleemi lahendamise viisidest teadlik. Õigemini on tal neid probleeme kaunis tihti. Lahendusena pakub ta alati välja aga üht – karjuda seni, kuni keegi hakkab temale sobival viisil käituma. Tegelikult ma ei taha kell 01.30 öösel vaadata telekast ” kõige kauneim kleit” või “minu üleliigne nahk” saateid. Aga tema arvab,et ma ikkagi võiks seda teha. Endiselt on ta veendunud,et ma oskan lahendada probleeme mis on seotud tema seedeprotsessidega või tingitud ilmastikutingimusest. Ta arvab,et horisontaalne asend söömiseks ei ole õige ega väärikas ning et karvane kaisukaru ei paku talle piisavalt sobivad meelelahutust. Kõikide probleemide ühtse lahendina pakub ta välja hüsteerilist kisa. Kui koduseinte vahel lasen ma ühtlase vingu ühest kõrvast sisse ja teise välja, siis avalikes kohtades lisandub uus faktor – pensionärid. Pikk iga tagab selle,et nad on spetsialiseerunud ülejäänud populatsiooni laste kasvatamisele ja teavad alati, miks keegi parasjagu karjub. Tavaliselt on probleem emas ja selles, et ta ei näe seda, mida näevad pedagoog-pensionärid.

” Oijah… no näed.. Ei mahu kuskile” vestlevad kaks pensionäri bussis ja saadavad mulle empaatilise pilgu. Ühel neist on oskuslikult sülle pakitud ja korrektselt täistopitud riidest poekott ja teine lösutab vetsupaberirullide hunniku otsas. Maximas oli soodukas. Pidi neid varuma kuni surmatunnini.

” No mis teha. Rahvast palju. EI mahu lihtsalt jah..” noogutab teine kaasa ja võdistab oma sinisesse mantlisse mähitud tuharaid mööda sooja pinki. Iroonilisel kombel ei ole tegu pingiga vaid klapptooliga, mis paikneb käru parkimiskohal. Miskipärast ei ole prouad märganud et bussi tagumine ots on täiesti tühi, ju

 

sinna viiv aste on liiga kõrge et sealt 50 rulli paberit üles tõsta. Pargin oma täiskomplekteeritud vankri ja puudulikult pakitud kilest poekoti keset rahvamassi, täpselt ukse ette. Kaasreisijad saadavad halvakspandavaid pilke. Vaatan maha. Karistusena saan igas bussipeatuses avanevate ustega vastu jalgu. Õnneks saadavad seda kahe pensionäri kaastundlikud pilgud klapptoolit, sest ruumi ju pole. Ülejäänud bussirahvas seisab eestlaslikult kilu nägudega ning vaatavad tühjusesse. Neil ka pole ruumi, tühjad toolid bussi taganurgas on liiga kaugel. Õnneks olen ma köitnud pensionäride täieliku tähelepanu. Nad on hinges minuga. Kuskil poolel teel koduni avaldab ka Porgand sellise igas peatuses bussi sisse- bussist välja korralduse vastu protesti ja kukub lõugama.

“Kõht on vist tühi..” kommeteerib üks, samal ajal kui ma oma tennist uksevahelt päästan

“Oi.. kas sina tahad süüa jah. Tahad süüa jah. Kas emme ei anna süüa või?” räägib teine Porgandiga. Porgandil oli sellest üsna savi. Tal olid omad traagilised probleemid, mis vajasid lahendamist.

Kuskil 2 peatust enne lasteaeda soovivad ka kaks sõbrannad ja hunnik vetsupabereid bussist lahkuda. Tee vabastamiseks navigeerisin oma käru taaskord bussist välja ja lasin kaastundlikud prouad läbi. Klapp-tool käru parkimiskohal lendas vedruga üles ja just nagu vabanev vaakum täitus tühi koht bussi keskosas ka uute inimestega, kellel polnud ruumi. Ohkasin ning loobusin. Võtsin Porgandi kaenlasse ja marssisin tähtsalt lasteaia poole. Vähemalt kisa vaibus. Ju tal sai kõht täis..

“Noh Emps. Ma hoidsin sulle kommi. Need olid väga head kommid. Ausalt!”

” Oooo.. aitäh!” olin siiralt rõõmus.

Mikrofon sahmib natukene taskus ja ulatab mulle siis 2 ilast ja  tilkuvat maasikakommi.

Nuusutan. Magus mädaneva puuvilja hais tikub ninna.

“Miks nad sul sellised on?” uurin

“No ma panin nad sinna tasku kus pirn oli”

“Aga see pirn mädaneb sul ju..”

“Nojah.. ma tean..” vastab Mikrofon

“Miks sa seda pirni sealt taskust siis ära ei võtnud?” uurin edasi

“See on ju rõve!” vastab Mikrofon ja vaatab mulle pahakspandavalt otsa. Justkui oleks see midagi elementaarset.

“Kuna sa selle sinna panid?” täpsustan kõdunemisaega

“Täna..” väike paus ja laps kukub itsitama

“Ma pidasin sind haneks emme! Tegelt ammu juba. Ma ei tea kuna. ” vastas ta ja kihutas pirni lirtsudes tõukerattaga minema. See ei paistnud teda häirivat.

“Sa tõmbasid mind haneks. Tõmbasid mitte ei pidanud!!” karjun järgi juba ma ei tea mitmes kord. Aga ainukene kes seda kuulis oli Porgand, kes siis ehmatuses taaskord hüsteeriliselt pahandama kukkus.

Tähelepanu on üks habras olevus. Ta tuleb ja ta läheb ning sa ei saa kunagi täpselt aru mil ta olemas oli.

Posted in Uncategorized | Leave a comment