Empaatiast ja hammastest

… Ma ärkasin ühel hommikul. Mikrofon magas oma toas veel õndsat und. Ikka poolpaljalt, poollääbakil ja hammasteta. Ta on juba kuuene. Oma peas küll 26ne aga ma piiran oluliselt tema arvatava vanusega kaasnevaid õigusi. Kell oli vaevalt 7 saamas ja ainukene põhjus miks kaine ja terve mõistuse juures olev inimene peaks puhkepäeval kell 7 ärkama on see,et kainel ja terve mõistusega inimesel on veel lapsi. Tervelt kaks. Porgand oli sirgunud 2 aastaseks. Tema ka veel magas. Õe kombel poollääbakil aga veel hammastega. Ja minu vasakul küljel ohkas raskelt 6 kuune poisslaps. Minu oma. Ka lääbakil ja hammasteta kuid üleval.

Viimasel ajal mulle tundub,et hammasteta lapsed on just need kõige vihasemad. Hammaste puudumine justkui pärsiks empaatiat. Seega ei huvitanud ka minu minimeest minu kottis silmaalused ja see,et ma soovisin kasvõi pool tundi veel magada. Sulgesin ajutiselt silmad ja proovisin ignoreerimismeetodit. Mitte,et see kunagi toiminud oleks. Ka sel korral tunnen kuidas väike ilatriip mu suletud silmalaule langeb ja moodustab väikse ilaloigu. Pühin selle ruttu padjapüüri ja avan silmad. Hambutu suu vaatab mulle ennast unustavalt otsa justkui ma oleks kõige kaunim asi mida ta eales näinud on. Tegelikult ma olengi. Ma olen minimehe buffee ja ülemteener. Ja pole midagi ilusamat kui tasuta toit ja teenindus. Ka sel korral täitsin oma hoolduskohustused ja peagi oli täispugitud ja viisakalt riietatud minimees valmis uueks päevaks.

Olles tööd lõpetanud kuulsin eemalt toast teise pärsitud empaatiaga hambutu mõminat. See oli Mikrofon kes oli ime kombel riidesse saanud. Riieteks olid küll eilse päeva vanad riided ja sellekoha aru pärides mõmises Mikrofon vaid,et ta tegelt väga hästi ei tea kus tema kõik teised riided kadunud on ja teda väga ei huvita ka. Takistasin teda suunal vannituppa, kust ta üritas rünnata mustapesu korvi,et sealt välja kookida juba 3 päeva jalas olnud sokid. Suunasin lapse viisakalt riideid otsima, sain seetõttu pahameele osaliseks. Aga ma mõistan teda. Tal pole hambaid (loe: empaatiat).

Suure sokidraama peale ajas end püsti ka hammastega Porgand. Empaatiaga. Rahulik. Tasakaalukas. Riides. Võib olla on põhjus tema tasakaalukuses hoopis selles,et tal puudub piisav sõnavara,et protestida. Ja tõenäoluselt ainuke põhjus miks ta riides oli oli see,et ta ei oska neid seljast võtta. Porgand viipas nõudlikult külmkapi poole. Valmistusin taaskord päevaks. Ka mul on veel hambad suus, ma olen empaatiline…

Olen tagasi. Veel hullemas seisus kui ma alustasin… Püsige lainel.

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s