Amneesia

“Midagi siin ei klapi!” lausub postkontori töötaja oma oranzi pluusiga ja vaatab mulle puurivalt otsa. Vaatan talle otsa. Ta vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Ta mulle. Pilgutan silmi. Ta pilgutab silmi. Ta mõtleb,et mul on midagi viga. Ma mõtlen,et mul on midagi viga.

“Mis..?” pobisen

“Teie aadress ja indeks. Need ei klapi..”

Vaatan ümbrikule kirjutatud aadressi. Justkui oleks tegemist autokooli eksamiga. Piinlik on. Uurin kirjutatud numbreid. Midagi on valesti. Ma ei saa aru mis on valesti. Teendindaja ei saa aru, mis on valesti. Keegi antud ruumis ei saa aru, mis on valesti.

“JAH! Ma tean. Indeks on vale!” taipan viimaks

“Nii?” Küsib teenindaja “Mis see õige siis on?”

Vaatan uuesti kirja pantud numbreid.

“Viimane number on valesti” vastan enesekindlalt

“Aga mis siis see ÕIGE number on?” küsib teenindaja nüüd juba eriti rõhutatult.

Järgneb pikk paus…Ma ei mäletanud.

” Ärge muretsege, ma aitan teid! ” naeratab teenindaja sõbralikult

“Aga ma tean ju seda..” pobisen

Teenindaja vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Ta vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Tema pilgutab. Mina pilgutan.

“SEITSE! SEE ON SEITSE!” Karjun viimaks üle postkontori justkui oleks ma autokooli eksamilt läbi saanud.

Teenindajale oli see justkui kohtumine hulluga, mulle järjekordne väike võit päevas.

On raske olla oma võimete tipus kui sa oled 36 tundi järjest tööl olnud ja sa “oled kohe 32 aastane”. Antud kombinatsioon on loodud katastroofiks. Õnneks tajuvad seda katastroofi ka minu geneetiline pagas ja on seetõttu äärmiselt kohanemisvõimelised.

” Kuhu emme kadus?” Kuulen teises toas tulevat vestlust

Ma tõusen kohe siit voodist püsti. Ma luban,et ma tõusen kohe siit voodist püsti… ainult 1 minut olen veel siin voodist ja siis ma tõusen kohe siit voodist püsti… ainult 30 sekundit veel! Ma ei või magama jääda…

*30 minutit hiljem*

“Emme!” kuulen Minimehe meelaid sõnu ja tajun tema küünarnukki oma kubemes.

“Sa oled siin teki all kinni või?

“Mkm..poja..”

“Aga mis sa teed siin teki all?”

“magan”

“Aga miks sa magad siin teki all. Õues on ju päike”

“Aga ma tulin ju JUST ALLES koju poja” õigustan ennast.

“Emme, emme! Aga mul on üks küsimus!”

“Mhm?”

“Kuidas kopad sõidavad?”

“Ratastega”

“Aga millega veel?”

“Ei tea”

“Emme! Emme!”

“Mhm?”

“Ainult üks küsimus veel!”

“Noh?”

“Kui päkapikud toovad kingitusi siis mida jõuluvana toob?”

“Kingitusi…”

“Aaa…”

…Väike paus…

“Emme! Emme! Ainult üks küsimus veel!”

“Noh?”

“Kuna me lähme reisile?”

Sain aru,et küsimuste jada ei lõppe enne kui ma oma soojast vanglast ei tõuse. Avan silmad ja tõusen püsti. Osaliselt tingitud sellest,et Minimehe küünarnukk on ikka veel mu kubemes, teisalt seetõttu,et veenduda kui kauaks ma jälle kogemata minema triivisin. Võtan telefoni kätte. 30 minutit. Hindasin unekogust heaks, Ringutasin ja tõusin voodist. Tõmbasin alla oma tsärgi ja sulgesin teksapükste nööbi. Otsisin voodist üles ka teise soki ja väljusin võidukalt oma koopast.

“Emme! ” karjuvad kõik lapsed justkui ühest suust. Nad on oma ema tagasi saanud.

“Emme! kas sa tead seda lugu,et eile …..(lünk)…… ja siis ma…….(veel suurem lünk)……..ja batuut…… (lünk)……Kuna me veel sinna läheme emme?”

Vaatan porgandile otsa ja pühin sõrmedega minema põskedel langenud poolteist päeva vanu ripsmedushi jääke. Näen elevust oma lapse silmis. Vaatan talle otsa. Ta vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Tema naeratab. Mina naeratan. Aga ma ei suuda meenutada millest ta rääkis.

“Batuudile või?” täpsustan küsimust. See on fraas mida ma mäletasin. Tegelikult ma ei tea millist batuuti ta mõtleb ja ma ei julge ka uuesti üle küsida. Siis ta saab aru,et ma ei saa aru.

“jah!”

” Ma ei tea… me saame minna siis kui emmel on tööd vähem. Praegu on emmel väga palju tööd teha!”

“Aga miks on tööd palju teha?”

“Ajad on sellised..” pobisen ja ujun kohvimasina ette.

Meenub,et tegelikult on mu kohvimasin juba nädal aega paranduses olnud. Vaatan masina asemel olevat tühjust. Tühjus vaatab mulle otsa. Ma vaatan tühjusele otsa. Tühjus vaatab mulle otsa. Ma vaatan tühjusele otsa. Ma pilgutan. Ta ei pilguta. Mina ohkan. Ta ei ohka.

Vaatan ümberringi toimuvat melu. Koerad on kahepeale varastanud 2 wc paberirulli, ühe tossu ja näritud ninaga Pipi Pikksuka ning kogunud need väikeste tükikestena oma pessa.

Minimees on elutoa üle ujutanud erinevate sõidukitega. Telekast üürgab täisvõimsusel ja Mikrofon peab videosessooni naabrilastega. Minu ülalpeetavate kollektsioon on minu eemaloldud 30 minuti jooksul täiel rinnal elanud.

“Emme!” lendab seekord Minimehe pea mu kubemesse

“Ainult üks küsimus veel..” on Minimees taas aktsioonis.

Löök kubemesse on alati parem äratus kui tass kohvi olematust kohvimasinast.

“Vabadus! Vabadus! Vabadus!” Kuulen kellegi karjeid üle ruumi mängivast telekast. Hangun kogu melu keskele. Vaatan telekat. Vabadus vaatab mulle otsa. Ma vaatan vabadusele otsa. Vabadus vaatab mulle otsa. Ma vaatan vabadusele otsa. Ta on vaba. Ma ei ole. Ta on uhke. Mul on valus.

“Emme ainult üks küsimus veel! Emme! Kuuled? Mul on ainult üks küsimus veel?” tõmbab Minimees mu tardunud olekust välja.

“Jah poja?”

“Onju sul on vaba päev ja ei lähe täna tööle?”

Vaatan oma pojale otsa. Ta vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Ta vaatab mulle otsa. Silitan ta pead samal ajal kui vabadus meile mõlemale kõrvu karjub…

Ta saab aru, et ma lähen. Ja ma saan aru, et ma lähen.