Hambahaldja laadne toode

Piimahambad. Looduse poolt antud 20 vingerdust mida tegelikult läheb vaja ainult esimesed 7 eluaastat. Tüütud väiksed tegelased. Viimasel ajal on mul jäänud tunne,et need pool-aafrika versioonid on veel kuidagi eriti tüütud. Nimelt kipuvad nad suust kukkuma just siis kui mul pole rahakotis sentigi sularaha. Ilmselt on neil sisseehitatud kiip mis siis rahalise stiimuli puudumisel  hambale signaali annab ja nõnda hamba välja kukutab. Tavaliselt õhtul, vahetult enne magamaminemist.

” Emme! Emme! Jälle üks hammas!” kepsleb Mikrofon üles ja alla ning pühib suurnurgast verist tatti.

” Küll sul läks hästi! Said hamba kätte…” rõõmustan kaasa (loe: Mõtlen ärevuses kust ma kell 22.00  ühe eurose mündi leian???).

“Ja ma panen selle ilusti aknapeale.. ja hambahaldjas toob mulle raha.. huvitav palju ta toob? Ah? Emme? Palju sa arvad,et hambahaldjas mulle seekord toob??”

” Ma ei tea tütreke..” naeratan piinlikult ( loe: KUST MA SAAN 1 EUROSE MÜNDI KELL 10 ÕHTUL!!? NAABER!? HELISTAN SÕBRALE!!?? LÄHEN TANKLASSE!!??)

” Vaata! HAMMAS!” Kepsleb sterodidel Mikrofon nüüd oma kasuisa suunas. Vahetame pilke. Ta noogutab…Minu sisemus rahuneb.

” Sa siis?” uurin vihjamisi mehelt vahetult enne magamaminemist.

“…jah..” mõmiseb ta vastu ja jätkab oma filmi vaatamist.

Uinun rahuliku südamega.

Kuid asjatult. Vanajumal teab,et kõik haldjad on naised ja seda põhjusega.

Põrrr..põrrrr..põrr pesen järgneval hommikul elektrilise hambaharjaga vannitoas hambaid.

Suure mütaka saatel hüppab ka Mikrofon voodist alla. Kuulatan. Sammud liiguvad esmalt aknalaua juurde ja seejärel jooksevad vannituppa. Hoian hinge kinni. Tõehetk on saabumas.

” Emme! Emme!” kilkab laps ja hüppab üles alla ” Ma sain EURO!”

Ohkan kergendatult ja naeratan hambahari suus põrisemas.

“…ainult et..” jääb Mikrofon korraga mõtlikuks ” … hammas on veel aknalaua peal alles..”

Naeratus mu näolt oli sekundiga pühitud. Mikrofoni mustad nööbid  vaatavad mulle küsivalt otsa.

“Miks on see hammas seal veel alles?” uurib ta veelkord.

“Köh-köh…eemm.. oota Emme kohe tuleb..” proovin veidi mõtlemisaega võita kuidas tulutult. Juba liigume koos Mikrofoni toa poole. Peas ringleb 10 mõtet. Enamus neab mehi maapõhja, mõni üksik mõte proovib leida olukorda kõige paremini sobivat valet.

“No näed emme! Siin ta on!” juhatab laps mulle suuna kätte. Tunnen justkui oleks ma taaskord eksamit sooritamas.  Aga seekord mitte anatoomias ega füsoloogias. Seekord on teema hoopis keerulisem. Käed muutuvad higiseks.  See tundub justkui miljonimängu küsimus. Ja vastamiseks on vaid mõned sekundid.

Märkan pisikest verist kihva veeklaasis. See on minu pääsetee. Halleluujah!

“Aga tütar! See on sul ju veeklaasis. Ega hambahaldjas kala pole.”

Mikrofon jääb nüüd üksisilmi veeklaasi uurima. Vaatab seda ühelt poolt, vaatab seda teiselt poolt ja kukub siis kõva häälega nutma.
“Aga… hambahaldjal on nüüd minu pärast pahandused! Tal on kassast raha puudu aga hammast pole!… ta on nüüd vihane.. ja ta läheb vangi.. ja siis mina olen süüdi,et hambahaldjas on vangis… ja ja ..vääääää! ”

Proovin niigi pingelist olukorda lahendada ajades süü 7 aastaste kaela.

“Sa peaksid vist vabanduskirja kirjutama.  Ma usun see aitab.” lohutan ja pühin pisarad lapse põselt. Mikrofon rahuneb ja jääb vastusega rahule. Mina ka rahunen. Olen seekord pääsenud. Mikrofon õngitseb hamba veeklaasist välja ja asetab selle tagasi aknalauale. Seejärel rebib ta jupi paberit ja hakkab pingsalt vabanduskirja kirjutama “Palun vapandust habahaltjas, et ma…” emale omaselt armastab ka Mikrofon pikki eepilisi kirju kirjutada. Olles juba pool tundi ametis olnud ja pliiatsiga vehkinud üritab meie pere kass veidi mängida ja hüppab oma + 7 kg kassiiluga hariliku pliiatsi otsa. millega parajasti eepilist vabanduskirja kirjutatakse. Sellise raskekaalase hüpe lennutab aga väikse vees ulpinud kihva suure kaarega üle toa ja kaotab jäljetult kapitaha.

Taaskord on aeg eksamiküsimuseks
” Emme! Emme!  Aga kuidas ma nüüd selle hamba üles leian??? Hambahaldjas tuleb uuesti ja jälle pole hammast ja siis ta tuleb..ja ja. vääääää!!” pühib laps taaskord pisaraid.

Koos lapsega leiutame noolesüsteemi ja tekitame hambahaldjale justkui raja mööda põrandat.

… ja siis olen mina kell 02.00 öösel ja lammutan rada mööda põrandat palvetades et keegi kunagi seda kappi enam ei liiguta.

“Emme…mul on üks mure.. ” hiilib laps mõni kuu hiljem taaskord hommikul vannituppa ning naeratab. Märkan kohe,et naeratus on veidi rohkem auklikum kui muidu.

” Ohooo! Kas jälle hammas kadunud?” uurin ja tunnen kuidas sees kõik keerlema hakkab. Õnneks on hommik ja õnneks on mul terve päev aega seda münti hankida.

“…nojah..” vastab Mikrofon “… ainult et hambahaldjas ei tulnud jälle..” ohkab ta siis

See oli küll üks alatu lüke. Raske on öösel mööda maja hiilida kui sa tegelikult ei tea,et sa pead hiilima.

“No mul tuli eile öösel hammas ära. ma ei tahtnud sind äratada ja siis ma jätsin selle niisama aknalaua peale ja no hommikul oli ta ikka seal aknalaua peal..”

“Eee…ahsoo…mhmm.. et hambahaldjas niimoodi… ei tea jah, miks ta nüüd niimoodi tegi…kus ta …nojah..” pobisen

“Aga MIKS hambahaldjas jälle ei tulnud, emme?” taaskord vaatab paar musti silmi mulle küsivalt otsa.

” Ei noh…eelmine kord oli ka jama… no ma ei tea…” pobisen ikka edasi ja üritan taaskord leida olukorda kõige paremini sobituvat valet.

“Emme, aga äkki on see sellepärast,et ma seda hammast sulle ei näidanud..” mõtiskleb Mikrofon.

“Jah! jah! JUST!” haaran õlekõrrest ” Ma arvan ka,et hambahaldjas tahtis,et sa seda hammast mulle ka näitaksid! Näita siis!”

Laps jookseb kepseldes oma tuppa ja naaseb väikse kihvaga. Demostreerib mulle hammast ja asub seda siis usinasti peopesas hambaharjaga nühkima. Ta tahtis,et see sädeleks piisavalt,et oleks ka pimedas näha.

Kell on 02.00. Kätte on jõudnud hambahaldja tund. Piilun magamistoa uksevahelt. Kõik on vaikne. Hiilin elutuppa ja siblin seal natukene ringi veendumaks, et mitte ükski alaealine ei ole ärkvel. Vaikus. Võtan rahakotist mündi ja asun missioonile. Hiilin mööda toaseina Mikrofoni toa poole. Piilun uksevahelt, Mikrofon magab õilsat und. Hiilin aknalauale kus mind ootab lisaks õnnetule kihvale ees lauakülge teibitud värviline ümbrik ja üks õnnetu komm. Pole olemas lihtsaid hambahaldjavisiite. On vaid keerulised. Õngitsen pesuväel seistes aknalaua küljest ümbriku. Üks teibijupp korraga. Seejärel pakin kogu varanduse ühte peopesasse ja varjan ennast vannituppa. Söön kommi, avan ümbriku ning loen seal seisvat etteheitvat kirja.

Kallis hampahaldjas.Palun võta kooomi. Miks sa ei tulnut eile kui mul hamas ära tuli

Rebin tüki vetsupaberit ning kirjutan sinna vastuse

“Kallis Mikrofon, palun vabandust. Ma kukkusin supipotti ja jäin haigeks. Aitäh kommi eest!”

hiilin taaskord Mikrofoni tuppa ning asetan mündi kõrvale ka kirja ning uinun rahuliku südamega. Olin ka sel korral olnud võidukas.

“Emme!” Karjub Mikrofon paar päeva hiljem vannitoast ” SIIN ON MIDAGI MIS ON NAGU HAMBA MOODI!”

Lajatan endale elutoas käega vastu pead.

“No vaata emme.. onju..” tuleb Mikrofon vannitoast minupoolt mahaunustatud hambaga

Vaatan hammast ja see on kohe kindlasti seesamune hammas. Vaikin.

“Emme.. tunnista üles. kas sina oled hambahaldjas?”

“Kes? mina või? Ei ole!!” eitan ja keerutan pihus olevat hammast.

“.. nojah.. ega vist ei ole jah.. sul pole kunagi sularaha ja sa ei oska nii väikselt kirjutada.” pobiseb Mikrofon ja lahkub.

Vaikin.. olin jälle haledalt vahele jäänud kuid pääsenud. Hambahaldja töö on armutu amet.

 

 

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s