Author Archives: silaqui

“Midagi siin ei klapi!” lausub postkontori töötaja oma oranzi pluusiga ja vaatab mulle puurivalt otsa. Vaatan talle otsa. Ta vaatab mulle otsa. Ma vaatan talle otsa. Ta mulle. Pilgutan silmi. Ta pilgutab silmi. Ta mõtleb,et mul on midagi viga. Ma … Continue reading →

Ma mõistsin täna midagi. Ma mõistsin seda,et mul on kalduvus ära kaduda. Hajuda kuskile pilvepiirile ja ignoreeida maa poolt tulevaid signaale. Seetõttu kallis lugeja pean taaskord vabandama. Minu pilvepiiril rippumise periood ja eksistensiaalne kriis on veninud üsna pikale. Seda ei … Continue reading →

Kell oli pool kaheksa õhtu, kui ma seadsin oma sammud liinibussi. Samm oli kerge ja kalpsav. Seda tunnet mõistavad kõige paremini ehk need, kes on samuti saatuse tahtel endale poolkogemata rohkem lapsi teinud, kui lapsepõlves unistasid. Pole midagi paremat, kui … Continue reading →

Piimahambad. Looduse poolt antud 20 vingerdust mida tegelikult läheb vaja ainult esimesed 7 eluaastat. Tüütud väiksed tegelased. Viimasel ajal on mul jäänud tunne,et need pool-aafrika versioonid on veel kuidagi eriti tüütud. Nimelt kipuvad nad suust kukkuma just siis kui mul … Continue reading →

Väike narts (loe: mina) astub taaskord toauksest sisse. On hommik, lapsed on vastavalt värvikoodidele riidesse pantud, suud puhtad, patsid peas. Eeskujulikud. Ja siis olen mina. Riietel on tunda veel kerget grillkana lõhna aga mitte selveri soojaleti grillkana vaid sedalaadi grillkana … Continue reading →

Mõnikord ma käin poes. Tavaliselt esindan ma kahte stereotüüpi ja kumbki neist ei ole ühiskondlikult heakskiidetav. Stereotüüp 1. – Vaene suurpere ema. Sisenen poodi veel (üle)eelmise päeva soenguga, sest mul ei ole olnud aega hommikusteks iluprotseduurideks. Seljas t-särk, mille külge … Continue reading →

… Ma ärkasin ühel hommikul. Mikrofon magas oma toas veel õndsat und. Ikka poolpaljalt, poollääbakil ja hammasteta. Ta on juba kuuene. Oma peas küll 26ne aga ma piiran oluliselt tema arvatava vanusega kaasnevaid õigusi. Kell oli vaevalt 7 saamas ja … Continue reading →

Olla suure pere ema tähendab omada privileegi elada 125 ruutmeetri suuruses korteris kus on pea võimatu üles leida oma kadunud sokke kui ka oma kadunud lapsi. Vahepeal läheb päris hea mitu minutit enne kui puuduv pereliige üles leida. Ja vahel … Continue reading →

Valikuid, mis me teeme mõjutavad paljud faktorid. Näiteks valin ma viimasel ajal hommikuse tee asemel kohvi. Esiteks kuna automaatne kohvimasin ja selle plärin mõjub rahustavalt. See loob illusiooni justkui ma oleks kohvikus, mitte sassis juustega keset kööki ja teiseks tee … Continue reading →

“Emme, mul ei ole mitte ühegi sõpra. Mitte kunagi ei ole olnud ja ei tule ka, kui sa mulle uusi mänguasju ei osta!” tönnab Mikrofon ja ripub oma tõukeratta käepideme küljes. ” Kallis laps. Sõpru ei saa osta.” ” Ma … Continue reading →