Vaimud

Kell oli pool kaheksa õhtu, kui ma seadsin oma sammud liinibussi. Samm oli kerge ja kalpsav. Seda tunnet mõistavad kõige paremini ehk need, kes on samuti saatuse tahtel endale poolkogemata rohkem lapsi teinud, kui lapsepõlves unistasid. Pole midagi paremat, kui pääsemine kodu virr-varrist ja lärmisegust õue. Vaikusesse. Ja veel niimoodi,et mitte ükski laps kodust ei saanud sulle sappa haakida. Ema läks tööle. See oli ometi piisav vabandus selleks,et kolm mursikut rõõmsa näoga maha jäid. Oli laupäev ja ma sisenesin tühja liinibussi. Mõned üksikud inimesed veel olid, kuid need väljusid järgmises peatuses,et siseneda oma kodu virr-varri ja lärmisegusse. Neil oli tööpäev läbi, minu oma oli algamas.

Valisin loomulikult kõige viimase koha bussis. Sest seal on aken madalal ja lapsed näevad aknast välja. See oli poolautomaatne valik tingituna minu 7 aastat kestnud ema staatusest. Istusin vaikuses ja lasin hämarduval õhtul bussiaknast mööduda. Lõõgastusin. Vaatasin enda ees olevaid tühju pinke ja hakkasin neid oma mõttes täitma kõigi nendega, kes on minu juuresolekul või vahetult enne minu saabumist siit ilmast lahkunud. Ehmatasin isegi, sest see buss sai korraga täis. Nad istusid kõik minu peas eesolevatel istmetel ja mina istusin nende taga, kõige viimasel pingil. Ma nägin nende selgasid. Nemad mind ei märganud. Ma olin vaikselt. Nad ei teadnud,et ma seal olen. Ma mõtlesin,et kui mitu neist keeraks ringi ja vaataks mulle otsa, kui nad teaks,et ma olen seal.

Kõige ette pingile asetasin 93 aastase meesterahva kelle elu eest ma ei võidelnud. Kui ta vaataks mulle otsa, kas ta tänaks mind või vaikiks etteheitvalt. Kas ta oleks tahtnud veel elada?

Tema kõrvale panin 75 aastase, kes suri samal päeval ja kelle elu eest ma võitlesin, kuid ei suutnud seda teha piisavalt tõhusalt. Kas ta heidaks mulle midagi ette? Kas ta viipaks millegile, mis jäi mulle märkamata.

Seal taga järgmises reas oleks mees, kellest mäletan vaid nööpe põrandal. Nööbid mis lendasid eest siis kui ma proovisin ta pluusi avada,et südamemassaazi teha. Ja need samad nööbid jäid sinna ka pärast seda, kui surnutransport ta seltsimajast välja viis. Ma võtsin need nööbid, kuid ei julgenud neid endale jätta. Äkki ta pahandab…Panin need sinna tagasi ritta. Need olid tema nööbid, mul ei olnud õigus neid võtta. Kas ta oleks pahandanud?

Otse akna all istub 5 aastane tüdruk,  kelle sooja elutut keha hoidsin ma oma kätel siis, kui tema isa otsis talle kleiti, mis sobiks matmiseks. Ma aitasin selle talle selga, sest ta isa käed värisesid. Ta küll teadis, et ta sureb aga ta ikkagi värises. Ja nuttis.  Ta ei saanud nööpe kinni ega pisikesi elutuid käsi läbi varrukate.  See oli tema lemmik kleit. Lilledega. Ma panin selle selga, sest minu käed ei värisenud ja mina oskan pisikesi elutuid käsi painutada. Ta istub praegu ka seal lillelises.

Ta ajab juttu 4 aastasega, kes on vaid aluspükste väel, sest kukkudes ei olnud tal seljas midagi muud. Nad on lapsed. Neid ei huvita see, mis neil seljas on. Nad ei märka mind. Nad ei tea miks nad seal bussis on. Aga nad on koos ja neil on lõbus. Ja nad on nii ilusad. Nagu väiksed pisikesed portselanist nukud. Ebamaised. Ma ei suuda lakata neid vaatamast.

Neist ettepoole asetaksin põllega proua, kes oli oma sugulase poolt tapetud. Tal oleks müts peas, et sinna alla ei saaks näha. Tal oleks piinlik, kui teised teaks..Ta istub silmad maas. Ta ei taha,et keegi midagi küsiks. Aga mina tean. Mina nägin. Kas ta muretseb sellepärast, et ma nägin?

Temast tagapool istuks teine naisterahvas, kellele ma sosistades head teed soovisin. Kõvemini ei julgenud öelda, sest teised kuulevad. Elusad ei tohi suremise kohta kuulda. See hirmutab neid. Ma tahaks nii küsida,et kas tema mind kuulis. Aga ma ei julge seda küsida, sest siis märkaks teised ka mind.

Otse minu ees istub vaikselt veel üks proua, kõngus. Ta on üksik. Ta on kurb, sest ta jäi viimasel elutunnil üksi. Ta ise väga tahtis kodus olla aga perekond kartis ja saatsid ta haiglasse surema. Ma hoidsin ta kätt ja ta teadis, et ma hoidsin ta kätt aga ikkagi on ta üksi. Minu käsi ei olnud see,mida ta soovis. Ta on pettunud. Ta ei mõista teiste hirmu. Ta ootas lähedust.

Minu kõrvale asetaksin ma mehe kes vaatas mulle hirmunult silma ja ütles,et ta ei saa enam hingata. Ma hoiaksin tema kätt.. vaikuses.  Sest ta ei saanud hingata ja ma ei suutnud tal lasta hingata. See oli kindlasti väga hirmus. Kui ta vaataks mind samamoodi uuesti, siis ma pigistaks ta kätt ja vaataks talle otsa, et ta enam ei kardaks. Ja siis ta vaataks ainult mind ja ma pigistaksin veel kõvemini, nii, et küüned kaevuksid nahka. Minu pigistus oleks viimane asi mida ta tunneks, mitte surmahirm. Aga ta ei märka mind. Ta vaatab otse. Ta on rahutu…

Ja saabus minu peatus, tõusin.

“Mul on kahju…” mõmisesin ja astusin bussist välja. Õues oli juba pime ning bussiuksed sulgusid mu järel. Ma vaatasin tagasi bussi poole, et näha kui paljud mind märkasid. Ma ei näinud kedagi. Pime oli. Olin vaid mina ja tühi tänav. Kõik vaimud sõitsid edasi…

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

1 Response to Vaimud

  1. iSiil says:

    Kurb, aga kaunis. Kõik, mida öelda saaks, oleks üks suur klišee, aga kumab läbi, kui palju sa hoolid. Aitäh.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s