Väike neeger ja suur neeger

Sisenesime Mikrofoniga bussi. Väike porgand oli kärus kaasas kõlkumas. Teda väga ei häirinud see,et ma teda eelnevad 3 tundi olin mööda Tartu käänulisi tänavaid vedanud. Võimalik, et ta magas kuna tal oli välja kujunenud raputatud lapse sündroom. Aga Aasta Ema tiitli väärilisena ei vaevunud ma kontrollima. Kui magab, siis püha issanda nimel, ära torgi. Kõige hullem mis võib juhtuda on see,et ta ärkab ja avastab,et buss talle ikkagi niiväga ei meeldi kui võiks ja hakkab seda valjuhäälselt väljendama.

“Emme, ma lähen istun sinna taha otsa!”

” No mine istu.. Ma olen porgandiga siin..”

“Mhmh, sobib!” vastab laps ja kablutab inimeste vahelt kõige tagumisse nurka.

Buss täitub peagi inimestega ja kaotan Mikrofoni silmist.

” EMMMMEEEEE!” kuulen kellegi karjumist bussi taganurgast

” MIDAAAAAA!”karjun viisaka inimesena vastu

” MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST ET…”

” MA EI KUUUUUUUUUUULE SIND!” lõugan vastu

“MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST MITU INIMEST NENDE BUSSIS ON VÄ??” karjub laps veel kõvemini

” MA EI TEAA. ÄRME KARJU. TULE SIIA, KUI TAHAD RÄÄKIDA!”

Inimesed bussis seisavad tõsiste nägudega. Mitte ükski juuksekarv ka ei liigu. Eestlane ei näita oma emotsioone. Isegi kui kaks matsi üle bussi dialoogi peavad. Neid väga ei huvitanud. Või olid neil kõrvaklapid. Tõenäoliselt mõlemat. Mikrofon poeb inimeste vahelt minu juurde ja istub esimesele vabale toolile vanema naisterahva kõrval. Hindab teda terava pilguga. Mina hoian hinge kinni,et tädi jumala eest ei haiseks, et tal ei oleks ühtegi üleliigset punni või ebasobivat värvi kampsunit. Mitte,et mind tädi hügieen huvitaks vaid sellepärast,et Mikrofonil ei oleks midagi kommenteerida. Ta mõõdab teda ülevalt alla ja alt üles. Seejärel naeratab ja jääb mulle otsa vaatama. Seekord pääsesin.

” Kas sina oled meil siin väike neeger või?” tuleb Mikrofoni juurde poekotiga ja puhvis kulmudega memmeke. Puuduliku hügieeniga, üleliigsete kulmukarvadega ja ebasobiva kampsuniga.

Mikrofon vaikib hetkeks:” Mhmh, olen.” Nõustub tema. ” Aga kes sina oled? Kas suur neeger või??” küsib ta siis vastu.

Memmeke vaikib. Mina muigan pihku. Vaikin. Kuid valmistun rünnakuks.

“Ei, mina olen eestlane!” selgitab memmeke väga püüdlikul häälel.

” Tema on ka eestlane!” asun kaitsele

“JAH! Olen küll eestlane!” toetab Mikrofon minu kandidatuuri.

” Ei, sina ei ole küll eestlane” vastab memmeke

” Olen küll eestlane!” selgitab Mikrofon.

“Ei, sina ei saa eestlane olla. Mina olen eestlane. Sina ei ole. Vaata ennast!”

Mikrofon vaikib ja asub vestlusesse kõrval istuva tädiga, kes siis uudistavalt tema pluusi kohta küsima hakkab. Selle tädiga, kellel ei esine kommenteerimist vajavaid puudusi. Mina mõõdan terava pilguga puhvis kulmudega memme. Olen veendunud,et ka tema ei ole eestlane. Tal on lõunamaiselt tihked põõsaskulmud ja tumepruunid silmad. Tõenäoliselt ei ole ta veel sellest ise aru saanud ja hindab oma välimust tõupuhtaks. Jätan talle seekord õiguse. Teised inimesed bussis kõiguvad kaasa. Ükski juuksekarv ei liigu. Neil on klapid peas. Nad näevad, aga ei kuule.

Saabub meie peatus. Tänan viisakalt Sara kõrval istuvat tädi. Ta teab, mille eest ja naeratab vastu. Ta päästis ühe 5 aastase eestlase 65 aastase eestlase käest.

“Noh õde, mis teed siin?” kommenteerib Mikrofon ja silitab Porgandi nina

” Ära sa puutu. Pärast ärkab üles ja hakkab süüa nõudma..”

” Sul on õigus emme..” tõmbab Mikrofon käe järsku eemale. Ka tema teab mida tähendab karjuva tite suhu vaatamine. Seal pole hambaid vaid on ainult lõputu jadana tulev ving. Vähemalt on see eestlase ving.  See kõige õigem ja tõupuhtam.

Advertisements
Posted in Uncategorized | 1 Comment

Uus maailm

“Aitäh..” pobisesin ja silme eest muutus uduseks. Vesi tikkus silma. Ma ei tea, kust see tuli.  Pühkisin selle ruttu varrukasse,enne kui väike tilgake jõudis mööda põske alla voolata. Meedikud pidid karastatud olema. Nad ei nuta. Võtsin lauapeal seisva kasti kaenlasse.

“Ma maksaks ära ka noh..  selle eest..” pobisesin ja klõbistasin viitavalt kasti kaanele. Ma ei suutnud seda välja öelda. Korraga tekkis ruumi ebamugav vaikus. Keegi ei rääkinud summadest ega sellest, mida ma sinna tegema olin läinud. . Väriseva käega panin kaarti masinasse ja sisestasin koodi. Endiselt oli vaikus. Keegi ei vaadanud mind. Keegi ei tahtnud mind vaadata ja mul oli nii isegi parem, sest meedikud ei nuta.

” ..oleks ma teadnud,et teil selline plaan siis ma oleks teid varem vastu võtnud. Pidite nüüd ootama niimoodi järjekorras” vabandas õde ja purustas ruumis nii paksuna tundunud vaikuse.

“Pole midagi…” vastasin. Seisin veel hetke oma kastiga ja plöristasin korra nina. Nohu oli, sest meedikud ei nuta. Raske oli seista oma haige sõbra Halli Kassiga niimoodi järjekorras. Ta oli vaikne. Ta ka teadis mis tuleb. Ta ei protesteerinud. Alates ajast mil ta insuldi sai, ei olnud ta võimeline enam liikuma. Me mõlemad teadsime, et see on ainukene lahendus. Aga valus oli.

” Head aega siis ..ja aitäh..” tänasin, tõmbasin kapuutsi pähe ja lahkusin koos oma kastiga. See oli päris raske aga ma ei tundnud seda. Kõik ümberringi muutus nii vaikseks. Lumi sadas laubale, inimesed siblisid edasi-tagasi aga ikka oli vaikne. Ma kuulsin ainult lume krudisemist oma jalgade all ning tundsin kastist auravat soojust. Teadsin,et see soojus on vaid viivuks ja varsti on seegi läinud. Aga see oli viimane, mis mul alles oli jäänud ja ma hoidsin sellest kinni.  Kõndisin läbi linna, vaikuses. Muud maailma ei eksisteerinud, sest viimane jupp minu maailmast oli selles kastis.

Minu uus maailm sisaldas palju uusi detaile. Kolm päeva peale kassi matmist sünnitasin oma teise tütre. Punapea. Hellitavalt beebiporgand. Sisimas usu,et ta on uuesti sündinud Hall Kass, kuna ta magab enamus ajast ja süüa nõudes kukub kräunuma. Loodusseadused ütlevad,et seal kus sünnib lapsi, peab olema ka mees. Me pole enam üksi. Meil on mees. Hellitavalt vanamees. Sest ta on mees ja ta on vana. Ja mehel on ka tütar. 12 aastane. Teismeline. Kogu oma ilu ja voorusega. Ka Mikrofon pole enam endine. Ta on umbes paari aasta võrra targem ja tegusam. Või noh sõjakam.

“Emme, sa kortsutasid minu paberi ära ja kui said kortsutada, siis saad ka uuesti sirgeks teha” karjub ta auto tagaistmel. Suure kisa peale pillub ka beebiporgand oma luti suust ja hakkab häälekalt oma seisukohta väljendma. Istun esiistmel ja vaatan kala näoga minust mööduvaid inimesi. Mul on tekkinud kohanemisvõime lärmakates situatsioonides. Võib öelda,et see on isegi emalik instinkt – võime ignoreerida maailma enda ümber.

“Emme, kas sa ei kuule vä? Ma ei kavatsegi siit autost välja tulla,enne kui sa selle paberi uuesti sirgeks ei tee!”

” Aga kuidas ma peaksin saama paberit sirgeks teha?”

“Kui said kortsutada, siis saad ka sirgendada..”

“..Aga ma ei oska ju…” üritan veel vaielda, kuid mõistan peadselt,et 5 aastasega ei ole mõtet vaielda. Võtan paberi ja püüan seda püüdlikult siluda, samal ajal toppides beebiporgandile lutti suhu. Ta vaikib, kuid vaid ajutiselt. Silun paberi ja ulatan selle Mikrofonile. Ta vaatab seda viivuks ja pobiseb midagi altkulmu. Tundub,et seekord läks õnneks.

Võtan autost beebiporgandi, 2 kotti, teki, Mikrofoni kiivri, kindad, mütsi…

” Emme.. äkki sa saad minu tõukeratta ka võtta. Ma ei viitsi praegu sõita.” selgitab Mikrofon, klopib korra käsi ja hüppab autost välja.

“Aga.. aga.. aga vaata mind. Kuhu mul see mahub?”

” No hea küll ma võin kindad enda kätte võtta” teeb laps kompromissi. Beebiporgand paneb jälle hüsteeriliselt karjuma. Õues oli tuul ja talle ei meeldi,et õues on tuul. Võtan tõukeratta näpu otsa ja selle alumine metallist osa peksab mulle pidevalt jalgadesse. Kõnnin tuppa, loobin asjad ukse ette maha, sest käsi tahab otsast ära kukkuda. Porgand alustab uuesti lõugamist. Ta astus tuppa aga on endiselt turvatoolis kinni. Häbematus. Vabastan ta toolist ja viskan üle õla.

” Miks siin kõik nii sassis on? ” kurdab vanamees

” Aga..aga..aga ma just tulin uksest sisse. Ma pole jõudnud asju ära panna.”

Beebiporgand laseb püksid täis.

” Emme, ma tahaks midagi süüa? Mida ma võin süüa?” uurib Mikrofon.

” Mine sobra kapis ja otsi midagi” vastan ja üritan porgand käes ukse ette loobitud asju ära sättida. Kuskil poolepeal loobun sellest ja vajun diivanile lössi. ANTIIKDIIVANILE. Olen veendunud,et need on loodud inimeste piinamiseks. Selleks,et diivanil püsida peab istuma korrektselt sirge seljaga, soovitatavalt hoida süles samal ajal kohvitassi ja rääkida eriti peenelt ja aegalaselt. Justkui sul oleks aega ja puudub seljavalu.

Aga mul polnud aega ja mul oli seljavalu, mistõttu ma vajusin kuskile poollääbakile antiikdiivani ja antiikvaiba vahele.  Vanamees võttis lapse, tegi endale tassi kohvi ja istus sirge seljaga diivanile, võttis enda juurde ka kohvitassi ja rääkis peenelt ning aeglaselt:” Ma ei saa aru, miks sulle see diivan ei meeldi. Mulle küll meeldib.”

Ohkan.

Beebiporgand pistab jälle hüsteeriliselt karjuma.

“Ta tahab vist süüa..” räägib vanamees ja ulatab mulle karjuva ning siplevate käte ja jalgadega olendi.

Ohkan aga keegi ei kuule seda nagunii.

Meil on uus maailm. Lärmakam, sõjakam. Aga see on meie maailm. Nägemist sõber…

 

received_10155252777369095 (1)

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Printsess ja kotkas

” Miks sa printsess oled?” seisan sõbranna uksel. Ühes käes valge poekott ja teises Mikrofoni sall. Uudistan sõbranna peas ilutsevat roosat sädelevat krooni ja puhvis seelikut.

” Sest ma tahtsin!” vastab sõbranna, tõmbab mahvi oma sigaretist ja laseb siis valla suure valge tossupilve.

“Ahah…..” vastan poolmuidu ja liigun poekotiga köögi poole.

” Ja muide, see seelik on mul sellepärast,et ma ei suutnud otsustada kas ma peaks ta alles jätma või ära viskama. Ja kui ma selle alles jätan, siis mis ma sellega tegema peaks,et ma seda kanda saaks.”

Heidan pilgu triibulisele puhvis seelikule ja võtan kotis õuna. Kuuldud lause tundus igati loogiline ja asjakohane. Vaikin. Saen õuna nüri praenoaga ja potsatan toolile maha. Kahekümnendate teises pooles olev printsess ei tekitanud minus enam elamusi. Minu noored silmad on näinud liiga palju,et see mind kuidagi moodi kõigutaks. Olen näinud roosade notsu trussikutega joodikuid ja villaste sokkidega lillelapsi, kes on veendunud et nad on klaveri all surnud. Käitudes sealjuures ka vastavalt. Sügan nina ja ohkan. Printsess istub minu kõrvale laua taha ja Mikrofon kappab suure maja tundmatusse ossa. Ajutiselt. Hiljem käis ta, koos Printsessi 2 lapsega, vaheldumisi ja perioodiliselt treenimas meie veel alles jäänud ajurakke. Piisav närvide stimuleerimine lärmi läbi hoiab mõistuse terava. Ilmselt seetõttu olime me ka võimelised hilisemas toidulauas aretama kõrgema filosoofiaga vestlust, mille sisse oli pikitud ka triip usundeid.

“Kui sa peaksid surema ja uuesti sündima, siis millise loomana oleks turvaline sündida?” uurin. Mikrofon luristab oma ketšupist punavate huultega spagette, saamata aru antud lause sisust. Samal ajal kui Printsess tõstab oma kroonitud pea ja jääb mulle otsa vaatama.

” Äkki elevant?” pärin küsivalt

” Aga lõvid söövad su ju ära!” kisendab Printsessi poeg teisest laua otsast

” Ei söö.. Elevant on liiga suur!” vastan ja tunnen ennast targana.

“… samas on alati inimesi kes su võhkasid tahavad.” avab kaunitar viimaks suu.

Nõustun.

” Kaelkirjakuna ehk? ”

” Lõvi..”

“Aaa… nojah.” vaikin taas

” Vaal?” pärin ja keerutan spagette ümber kahvli.

“… neid ka kütitakse”

” Mingisugune süvavee elukas ehk. Kuskil pimedas” mõtleb Printsess

” Pime ja igav on..”

” Meduus!” jõuan äratundmiseni

” Nojah.. ulbid ringi. Eluiga on ka pikk. Ajusid ka pole.”

” Jah, ja kui midagi sinuga juhtuksi, siis sa ei saaks sellest nagunii aru!”

” Mhmh.”  vastab printsess

Ja ma sain aru. Vahet ei ole, kes sa oled. Seni kuni sul on olemas ajud on alati keegi, kes sind jahib. Kaitstud on ainult meduusid ja süvamereelukad. Nad ei näe või ei ole võimelised täielikult hoomama ümberringi toimuvat. Nad ei hooli sellest mis toimub. Nad ulbivad omasoodu, sest nad on alati nii ulpinud. Ja maailm peab olema samamoodi, sest ta on alati selline olnud. Muidu ei ole võimalik samamoodi edasi ulpida.  Peab olema pime, peab olema sama temperatuur ja hoovus mis liigub alati ühes suunas. Seni on kõik hästi. Kui midagi peaks muutuma, tuleb see kõrvaldada ja samamoodi edasi ulpida. Sest kui tegurit ei kõrvalda tuleb surm ja häving.

Ja ma jõudsin oma kõrgema filosoofiaga küsimuseni,et millal oli see hetk mil minu standard ulpimisest sai ebastandartne vastuvoolu ujumine. Ilmselt siis, kui ma otsustasin “reeta oma rassi” ja sünnitada pruuni eestlase. Standard ütleb,et eestlane ei ole pruun ja eestlane ei söö koos Printsessiga lauataga spagette. Eestlane võitleb valge rassi eest. On ise valge ja kasvatab valget. Ja teeb seda tõsise näoga. Vihaselt. Aga mina sõin oma ebaeestlasliku näo ja pruuni lapsega…

Äkki ma ikkagi ei sobiks meduusiks. Äkki ma peaks olema elevant. Hea küll, et alati leidub keegi, kes tahab minu hambaid. Samas ma saan ise vabalt mööda savanni ringi töllata oma töntsakate jalgade ja suure paksu pepuga ja teha oma asju ja teha neid omamoodi. Ma ei sõltu hoovusest.

” Emme! Mängime nii,et sina oled emakotkas ja mina olen pisikene kotkas..” vaatavad Mikrofoni pruunid silmad mulle otsa, samal ajal kui tema käed pigistavad spagetipundart.

” Teeme nii! Laps-kotkas. Ronige pessa!” käsutan ja tõstan lapse oma rattatoolile.

” Lenda emakotkas, kuni ma söön ussikesi!” käsutab laps ja topib spagette suhu.

Väntan rattaga üha kiiremini.

” Lenda emme! Lenda!”

” Lendan!” vastan ja kiman edasi.

” Nii.. nüüd ma muutusin munaks..” kuulen viimaks rattatoolilt.

” Ahah… ahah.” vastan

” Vii muna tuppa..” käsutab väike Klaabu

ja ma tassin oma 16 kg kaaluvat pruuni muna trepist üles, neljandale korrusele. Jalalihased löövad tuld. Asetan ta tekkidest tehtud pessa. Muna naerab ja mina ka.

Reaalsuse ja fantaasia vahel on õhkõrn piir. Vaevalt,et ma saan tagasi eestlaseks. Vaevalt,et ma see ka kunagi olin. Aga sellest pole lugu, sest mul on mu Printsessid ja kotkad.

 

 

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Meediku sisemääraja

“Emme, mis sa teed?” võtab korraga kellegi väike pruun käsi minu jala ümbert kinni.

Valan oma valgele pluusile vesinikku ja see kukub kangaga kokkupuutudes roosakalt vahutama. Hõõrun varrukat omavahel kokku.

” Pesen pluusi!” vastan ja kummardun kraanikausi kohale.

” Kas ta sai sul töö juures mustaks?”

” Mhmh.”

” Kas sa panid sinna peale seepi?” uurib ta aina edasi.

” Ei pannud. See on vesinik.”

” Aga miks sa sinna peale vesinikku panid?”

” Sest see võtab plekid ära”

” Aaaa…” oli Mikrofon mu vastusega nõus.

” Aga miks sa pesumasinas ei pese?” jätkas ta ülekuulamist

” Ma kohe panen. Ma natukene nühin enne selle pleki välja” lisan uuesti vesinikku ja vaatan kuidas see kangasse imbub. Vaatan Mikrofonile otsa

” Kas sa ikka tead, et ma armastan sind?” uurin

” Jah… mina armastan sind ka!” lausub ta vastu

” Tule nüüd, lähme mängime nii,et mina olen beebi ja sina oled minu ema. Sobib või?”

” Oota, ma pesen pluusi ära, siis ma tulen…” vastan ja vaatan kuidas väike vetruva soenguga pea vannitoast lahkub ja rõõmsalt kepsldes toa poole liigub.

Ja ma vaatan oma roosalt vahutavat pluusi ning väänan seda edasi. Tuima näoga. Justkui midagi poleks olnud. Vesinikuga segatud veri tilgub kraanikaussi. Kuidas seda nii väiksest plekist küll niipalju saab tulla. Või õigemini, kuidas seda nii väikse inimese seest niipalju sai tulla. Loputan pluusi ära ja viskan masinasse. Lisan sinna veel terve hunniku riideid lõputu põhjaga pesukorvist ja vajutan masina käima. Istun vanni äärele  ja vaatan kuidas pluusiparv trummlis piruette viskab. Ja punane plekk kulub üha väiksemaks ja väiksemaks.

Olenemata sellest,et pluus on masinas ja muutub iga minutiga säravvalgemaks, ei kaota see ära neid mälupilte plekkide algallikatest. Mõnikord nad tulevad tagasi. Enamasti siis kui ma neid kõige vähem ootan.

***

” Kas see ei häiri sind?” uurib sõber

” Misasi?”

” No see, mida sa näed. ”

” Mismõttes?” täpsustan

” Verised lapsed, surma nägemine, traumad… Noh kõik see”

” See on minu töö!” annan poliitiliselt korrektse vastuse

” …Ja sa võtad seda kui tööd? See ei mõjuta sind?”

vaikin…Mul pole luba lasta sel end mõjutada.

” Kui ma võtan kõik selle endaga kaasa, mis siis minust järgi jääks?”

nüüd vaikib tema

” Sa ei tunne midagi?” uurib ta pärast pausi

” Tunnen ikka aga see on minu töö. Ma ei saa lasta sel end hävitada.”

***

Ja ma istun endiselt vanni äärel ning sulen hetkeks silmad. Ohkan. ” Ma ei saa lasta sel end hävitada” sisendan endale ja pühin silme eest eelmise päeva sündmused.

” Emme, tuled juba või?” kargab kellegi rõõmsameelne nägu ukse vahele. “Tule ma näitan sulle midagi” haarab kellegi käsi minu omast kinni.

” Vaata, kajakas!” ajab laps sõrme pikka ja viitab rõdule

” Päriselt või? Kui äge!” muigan.

” Jah, pruuni näoga!” särab laps justkui juudi jõulupuu

” Kajakad on toredad. Kas me õue läheme?”

” Jaaaaaaaa!” tõstab laps oma mõlmad käed ja jookseb koridori sandaale jalga panema.

” Oi väike pagulane!” kuulen justkui möödaminnes olles napilt õue jõudnud.

” Emme?” uurib Mikrofon

” Nooh?”

” Miks ta mulle pagulane ütles?”

” Ta ajas sassi. Sa oled ikka Sara..” seletan. Ma tean,et kunagi saabub see päev, mil ma pean talle seletame et puhtalt tema värvi pärast ei peeta teda sama õiguslikuks kodanikuks. Aga mitte täna. Täna ma ei jaksa.

***

” Proua, ärge liigutage seda kätt. Ma süstin ravimit” selgitan patsiendile

“Mhmh!” vastab tema ja vaatab oma kodu diivanil telekat. Mugavalt sooja teki all. Ma põlvitan ta voodi ees. On südaöö. Olen unine.

” Vaata neid neegreid,  täiesti rõvedad inimesed. Nad on ikka täitsa koledate nägudega kohe…” seletab patsient ja vaatab helendavat ekraani

Naeratan korra, vaikin ja süstin ravimit edasi. ” Minu tütar küll kole pole…” mõtlen endamisi aga ei lausu midagi. Südames natukene valutab, sest ma tunnen justkui meie jaoks pole meie enda kodus enam kohta. Aga on südaöö ja tal on halb olla. Mina olen kohustatud teda aitama olenemata sellest,et minu tütar pole tema jaoks väärtus.

” Nüüd peaks parem hakkama.” lausun ja tõmban süstla välja. Naeratan taaskord.

” Suur tänu teile! Mul on nii hea meel,et te tulite. Nüüd viimaks saan ehk magada.”

 

***

” Aga emme, miks sa magad?”

” Õhh? Ma kohe ärkan. Mul oli eile öösel tööl  raske. Pidin hästi palju üles ärkama.”

” Miks?”

” Sest inimesed olid haiged ja tahtsid abi..” jätsin lapsele mainimata,et enamus neist olid lihtsalt purjus.

” Miks?”

” No ma ei tea. Neil kõigil oli mingi mure…”

” Aga öösel magatakse, mitte päeval”

” Ma tean kallike, ma juba tulen..” lausun ja vean end voodist välja. Üks silm kinni ja teine irvakil. Rohkem neid lahti kangutada ei jaksa.

***

” Ärge jääge magama! Rääkige minuga!” selgitan ja sätin naise verised juuksed tema kõrva taha. Ta on kinni ja ebaloomulikus asendis. Minu käsi toetab tema pead. Tema käsi on suunatud minu poole.  Ja meie vahel on hunnik päästetöötajaid.

” Me saame su kohe välja eks! Ole rahulikult, hinga aga ära jää magama.”

Ta noogutab ja tema suured silmad vaatavad mulle otsa. Ma tahangi,et nad vaataks. Siis ta ei näe ümberringi toimuvat.

Seal on miljon emotsiooni. Ta ei lausu sõnagi, aga ma näen neid kõiki.

***

“Noh, kuidas sa end tunned?” uurib äsja külla tulnud sõber.

Võtan parajasti pesu masinast välja ning riputan oma hommikul pestud pluusi kuivama. See oli säravvalge.

” Mismõttes?”

” No peale seda valvet..”

” Tavaliselt” vastan

” Sa ei tunne siis midagi?”

vaikin. Ma tunnen valu, mis pitsitab iga kord kui keegi sureb. Abitust, kui ma tahaksin aidata, aga olen hiljaks jäänud. Kurbust, nähes kellegi elu hävinemas. Mõnikord ma ei maga, sest mälupildid toimunust kerkivad mu silme ette nagu mängufilm. Kahetust, kui mulle ei meenu õiged sõnad õigel hetkel. Pinget, mis tuleb teadmisest et ma pean olema alati tipp-tasemel.

***

” Ei, ma ei tunne midagi…” valetan.

Meedikul pole luba midagi tunda. See on enesehävituslik.  Tõmban käega üle valge pluusi ja vaatan kuidas sõber mulle naeratab. Ta teab,et ma valetan…

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Meediku välimääraja

” Kuule emme…” Sosistab kellegi mesimagus hääl mulle kõrva. Avan ühe silma ja vaatan enda ees laiuvat patja.

” Õhhh…?”

” Ma tegin sulle võileiba!” ilmub kellegi horisontaalasendis pea minu vaatevälja. Avan teise silma ja just sel hetkel lajatab väike käsi mulle võiku nina ette. See ei olnudki niiväga võiku, kui hiigelsuur võimügarik väiksel saial, mille patust kolesteroolisisaldust varjab justkui tekiks pantud vildakas singiviil. Siiski oli see kõige armsam võileib, mida ma üle pika aja näinud olin.

” Oi aitäh…” muigan. Kuid sisemuses tundsin suurt tungi uurida, mis sai ülejäänud singist… või kas natukene võid ka kuskile alles jäi.

“Söö-söö!” käsutab Mikrofon ja pressib võimügarikku mulle suhu. Lämmatav võikamakas vallandab ellujäämisrefleksi. Selleks,et mitte surra kurku surutud toidu kätte, tuleb keha kiirelt vertikaalseks saada. Talitan vastavalt ellujäämisinstinktile. Võtan vildaka võileiva kätte, takistades nii minu edasist lämmatamist. Vaatan enda kõrvale ja ohkan. Taaskord on seal telefon. Alles eile panin ta teise toanurka laadima, siiski imekombel on ta hommikuks ikkagi mu padja all. Alguses lihtsalt igaks juhuks. Äkki keegi helistab. Äkki kellegil on mingi mure. Viimasel ajal on sellest saanud aga automatism ( loe: Ma ei tea, kuidas ta sinna sai, aga ta alati ON seal). Vahel on mul probleeme ka terve oma keha väärasetusega. St. vahel pole ma päris kindel kus ma ärgates olen, kuidas ma sinna sain ning kellele ma pean abi osutama. Tavaliselt juhtub selline olukord peale töö-praktika-töö-praktika perioodi.

Võtsin telefoni kätte, hammustasin suure kamaka oma “võileivast” ja tekkis teatav äratundmismoment. Ma olen hakanud omaks võtma meedikute salajast klauslit. Minust on saanud “SEE”. See imelik,eluta olend kelle peas trummeldab vaid üks mõte ” Päästa, kuni pension mind päästab!”. Meedik ei ole inimene, ta on loom. Tegelikult teda ei saa liigitada mitte millegi alla. Ta eirab loodusseadusi, ta ei maga, vahel ei söö ja veedab enamuse oma ajast tööl haavatuid jahtides. Siiski vahel on keeruline meedikut ära tunda. Välimuselt sarnaneb ta üsna harju keskmisele inimesele. Segaduste vältimiseks on alati hea kasutada välimäärajat.

Punkt üks – Ibumetin on liiga main stream

Kui meedikul pea valutab,ei küsi ta mitte “peavalurohtu” või “ibukat” või ” anna midagi, mis sul on”. Ta küsib Ketonali. Või Tramadoli. Vahel ka Diklofenaki. Viimasel ajal üha tõuva trendina ka Dolmeni. Paratsetamooli pakkumise peale hakkab tavaliselt nutma. Ta ei liigita seda ravimiks vaid vitamiiniks. Meeles tuleb pidada,et meedik muterdab külla minnes läbi kõik silma alla jäävad ravimid, lihtsalt et näha ” mida teised võtavad”, tavaliselt diagnoosib ka ta ravimite põhjal oletatavad vead ja haigused. Kui meedik tuleb peolt siis tal on kapis igaks juhuks kanüül ning mõned pohmelli leevendavad ravimid. Tavaliselt kanüülib ta end ise ega arva,et see oleks midagi ebanormaalset. Mõnikord kanüülib ta end või enda tutvusringkonda ka puhtalt sellepärast,et tal on igav või ta tahab harjutada mõnda “uut trikki”, mida keegi talle eelmine päev tööl näitas.

Punkt 2 – Veri on naljakas

Meedik leiab end tihti eksimast teiste “normaalsete” inimeste seltskonda. Siiski ei sulandu ta peaaegu kunagi vestlusesse. Osaliselt tingitud sellest, et meedikul ei eksisteeri isikliku elu, seega ei saa ta üldteemadel tavaliselt kaasa rääkida ning teine põhjus on see,et kui meedik ei ole tööl, siis ta eelistab olla vait.  Ta on läbi sorteerinud horde mammisid ja papisid, kes kõik tahtsid visiitidel jutustada oma kassist, sokkidest ja sünnimärgist. Meedik lihtsalt ei viitsi enam reaalsest elust ja selle sündmustest osa võtta. Enamasti ta magab silmad lahti. ” Oleks justkui seal aga samas ei ole ka”.

Olukord muutub aga siis kui ruumi siseneb teine meedik. ” Tead, ma eile oli tööl. Verd pritsis paremale ja vasakule, ilge saun oli. Sõrm rippus otsas, jalg oli kaheksas ja seinale joonistus pritsmetest Putini nägu”. Ja teine meedik pistab lakkamatult naerma. Ülejäänud seltskond vaikib ja vaatab halvustava pilguga. Tagataustal kõlab halvakspandav “Iuuu!!”

Aga meedik ei lõpeta seal. Ta kirjeldab piinliku detailsusega  patsiendi sooletegevust, pugides samal ajal mõlema suupoolega võileiba. See oli võib olla ainukene toit, mida ta tol päeval sõi. Ta ei lase mahlakatel detailidel isu rikkuda. Kui mõni “normaalne” sõber julgeb midagi kommenteerida, kirjeldab meedik ka tema sooletegevst.

Punkt 3 – Inimene = töö

Meedik märkab tänaval igat joobunud isikut ja tervist kahjustavat käitumist. Tavaliselt diagnoosib nad oma mõttes ja kalkuleerib välja ligikaudse tundide või päevade arvu, mis antud inimene nende vastuvõtule satub. Ta teab,et ta tuleb. Asi on vaid selles, kuna ta tuleb. Ja siis kui ta lõpuks tuleb, kalkuleerib meedik millises linnaosas ta antud inimest nägi, mis värvi, kaalu või kõnnakuga ta siis oli ning võrdleb seda praegusega.

Vahepeal meedik ei kuula, tema tähelepanu hajutavad kõik kehalised funktsioonid, näitajad või individuaalsed eripärad. Näiteks veenid. Ta võib keset vestlust minna hoopiski rändama mööda käeselgu, hoolikalt kalkuleerides kuhu ta nõela torkaks, kui sügavale ja kas antud soonde üldse oleks võimalik midagi torgata. Vahepeal ei piisa vaid heast kujutulsvõimest. Vahepeal muutub meedik lausa füüsiliselt ahistavaks ” Vabandust, miks te minu käsi katsute?” toob tavaliselt meediku unistustemaalt reaalsusesse tagasi ja (enamasti) eemaldab ta siis käed ja proovib taaskord keskenduda käesolevale vestlusele. Tavaliselt kestab “ärkveloleku” aeg vaid mõne minuti, seejärel laskub meedik jälle oma diagnoosimise maailma. Mõõtes näiteks pahatahtmatult hingamissagedust, sest ” see tundus kuidagi aeglasem, kui ta tavaliselt harjunud on”.

Punkt 4 – Uni on nõrkadele

Meedik magab ebaloomulikes ja ebainimlikes asendites. Näiteks kohvikujärjekorras. Poes. Tualetis. Ta on harjunud magama kõikvõimalikel pindadel, asendites ja harju keskmine meedik magab enamuse oma unest valges kitlis. Ta on sellega nii harjunud,et pehme voodi tundub midagi eluvõõrast ja kohati hirmutatavad. Öösärk ei kuulu meediku sõnavarasse. Kittel on universaalne. Seljast võetakse see tavaliselt vaid siis kui liigutakse valve lõppedes ühest töökohast teise.

Punkt 5 – Võõrkeel

Meedik kasutab igapäeva kõnes veidraid sõnu ja väljendeid. ” Oi, kas sul on hüperesteesia?” Selle asemel,et öelda ” kas valgus tundub liiga ere sinu pohmellis pea jaoks?” ” Teie pulss tundub kuidagi tahhükardiline.” . Samuti küsib ta meisterliku täpsusega kõige piinlikumaid küsimusi ja tunneb nende vastu siirast huvi. ” Palun kirjeldage mulle enda väljaheidet”, ” Milline teie uriin on. Kas tuleb kaarega või pigem niriseb?”.

————

” Emme! Emme! Oota, anna mulle oma käsi. Las ma katsun su pulssi”.  Katkestab väike laps mu mõttelennu. Tõmban käe ehmatades eemale ja neelatan järjekordse ampsu võileiba. Vaatan tütrele suurte silmadega otsa.

” Kas sa nukkudega ei taha mängida? Sa oled kolmene.”

” Nojaa.. aga las ma vaatan kas tuksub.” vastab Mikrofon justkui enesestmõistetavalt.

Langetan alandlikult käe ja vaatan kuidas kaks pruuni sõrme mu randmele asetatakse.

” Tuksub!” kilkab Mikrofon ja naerab. Aga korraga tekkis minul hirm. Ka temast võib saada ” SEE”. Ma ei taha,et ta näeks seda mis mina. Ma tahan,et ta näeks lilli ja liblikaid ja saaks kuskil kontoris oma rõõmsas teadmatuses klaviatuuri toksida. Ma tahan, et tal ei oleks koormat. Sest iga meediku hinges on see pime nurk, kus hoitakse mälestusi, mis on peidetud süütu reaalse maailma eest. Nad on liiga karmid, et neid jagada ja liiga keerulised,et neid mõista.

” Kuule põnn. Tee mulle veel üks võiku..” muigan ja sasin Mikrofoni juustes

” Jaaaaaaaa!” kepsutas väike laps ja tormas  rõõmusegasena köögi poole.

Ma istun endiselt voodinurgal ja silme ette kerkib pilt kolmest nööbist ning  verelombist. See oli esimene elu, kelle ma kaotasin. Need õnnetud eest rebitud nööbid saadavad mind lõpuni.  Ohkan, surun mälestuse tagasi sinna pimedasse nurka ning töllan unesegasena Mikrofonile järgi.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Aasta Ema

Köhatasin ja tõmbasin igaks juhuks kapuutsi pähe. Osalt sellepärast, et külm oli ja teisalt sellepärast,et ma olin valel ajal vales kohas. Kell 23.00 kiirtoiduputka ees lõunasööki ootamas… Koos “peaaegu 3″ aastase Mikrofoniga. Ilmselgelt ei võeta see aasta vastu minu Aasta Ema taotlust aga lootsin sellest olenemata lennata radari alt läbi ilma,et keegi mind ära tunneks. Strateegia oli ehk veidi kaheldava väärtusega, kuna igale poole kus ma lähen ma olen nagunii ” selle tüdruku” ema. Põhimõtteliselt on see nagu neoontuledega kaunistatud kostüümis mööda metsa kõndida ja eeldada,et ma olen nähtamatu. Isegi kõrvalmetsa põder teab kes ma olen ja kust ma tulin.

“Emme kuule..” kobiseb kapuutsitatud Mikrofon ja lükkab käega loki mütsi alla peitu
” Kuuldaval!”
” Vaata!” seletab ta ja tõstab sõrme, vibutades veidi eemal seisvatel inimestele ” Vaata, need onud on nii karvased.” ütleb ta ja naerab omaette.
” Tõsi..” pidin nõustuma ja piilusin isegi veidi eemal olevaid kahte noormeest. Väga karvased ei olnudki. Pigem 3 päeva hooleta jäetud liivapaberid.

” Üks on karvasem kui teine.” muigab noormees vastu, olles avastanud minu pilgu tema karedal lõual. Radari alt läbi lendamine ebaõnnestus.
” Kas sina oled ka karvane, emme?” vaatavad väiksed mustad silmad nüüd mulle otsa.
” No tavaliselt mitte aga mõnikord talvel, kui pükse saab kanda..Hahaha..” naeran omaette ja koristan irve oma näolt. Mikrofon ei irvitanudki. Ilmselt polnud see vastus, mida ta ootas.

Ümberringi seisvatel inimestel pakub antud dialoog ehk isegi rohkem lõbu, sest kõik kõõksuvad oma hamburgeritega, nii et salat nende vahelt lendab. Niipalju siis minu plaanist jääda märkamatuks.

” Viiiiiikatul, viiiiiiiiiikatul, viiiiiiiiiiiiiiikatul!” laulab Mikrofon kell 23.15 öösel ratta seljas ja lehvitab mõlema käega kartuleid tuules. Mina pugin eesistmel oma lõunasööki. Nälg oli suur, seega ma tegin seda umbes sama tempoga kui ma rattaga sõidan. Keskmiselt 20 km tunnis. Ma olen antud spordialal juba üsna vilunud. Tavaliselt sööngi oma õhtusöögid ratta seljas. Mitte,et ma seda jubedalt naudiks aga see on enam-vähem ainukene hetk, mil mul on võimalik süüa- teel kuskile mujale. Seega ma oskan koorida ja süüa ühe käega peaaegu kõike.

Maja ukse ette jõudes võtan kotist viimase friikartuli ja siis kui Mikrofon ei näe, ka mõne tema oma.

” Noh põnn..” kobisen ja tõstan ta ratta seljast maha
” Ma ei ole mingi põnn.”
” Kes sa siis oled?”
” Präänik..” vastab Mikrofon ja paneb järjekordse friikartuli suhu
” Kuule präänik. Jookse nüüd trepist üles..” vibutan käega ja võtan oma ülekasvanud linnaratta õlale.
” Seda et…” kobiseb laps ja vajub seina äärde longu nagu väike närtsinud ( aga see-eest väga puhvis) lill. Tema alumine lõualuu pikeneb, mokk vajub veidi rulli ja mustad silmad vaatavad mind altkulmu.
” Ma ei viiiiiiiiiiitsi tegelikult.” kobiseb ta.
” Aaa…” ei osanud ma kuidagi kommenteerida ” Ma siis lähen üksi..” laususin ja jooksin trepist üles, ratas õlal.

Kui ma olin vaevu kolm sammu astnud kuulen seljataga meeletut kisa ” MINA KAAAAAA! MINA KAAAAAA!!!”
Olin sunnitud tagasi alla minema. Mitte sellepärast,et ma alluks provokatsioonile vaid pigem sellepärast,et ülejäänud naabrid friikartulireidist teada ei saaks. Võtsin mossitava mikrofoni sülle, ratta õlale ja proovisin “komplekti from hell” neljandale korrusele üles vedada.

” Kuule.. Kas sul on raske või?” uurib laps ja topib suu friikartuleid täis
” Veidi nagu on..” kobisesin hingeldamise vahepeal.

Jõuan peaaegu hingetuna üles ja sulgen ukse enda järel. Uni on. Tahaks magada, kuid tean et mul on täpselt 30 minutit aega patoloogilise sünnituse ja puerpeeriumi testi soovitamiseks, enne kui see igavesti sulgub ja ma pean hakkama otsima alternatiivseid meetodeid oma edasise haridustee osas. Maakeeli siis oli mul 30 minutit aega enne kui ma olen kutu-piilu. Viskun diivanile. Mikrofon sõi ära oma viimase kartuli ja puges mulle kaissu. Teoorias loomulikult. Praktikas siiski viskus diagonaalselt üle minu. Tema lokipahmakas varjas igasuguse vaate arvutiekraanile või üldse ümbritsevale maailmale ning väiksed lokid tungisid minu personaalruumi kiiremini kui rakett atmosfääri. Puhun, lootuses,et see lokke näost eemale lükkab, kuid nad põrkuvad tagasi nagu madratsivedrud. Võtan enda peast patsikummi ja kinnitan lokipahmaka nii,et ta varjaks vaid arvutinurga.Vaatan enda ees olevat testi. Veerin meditsiinilist terminoloogiat kokku nagu hull ja ohkan. Meedikute jaoks on eestikeeles kirjutamine nagu tabu ja jumala eest kunagi ei tohi kasutada käekirja, mis oleks tavainimesele mõistetav.

… 25 minutit hiljem Mikrofon juba norskab ja ma üritan oma loomulikult mitteloetavast konspektist välja lugeda kas oksütotsiini manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosselt. Keerutan paberit 90 kraadi ja tagasi. Kordan protseduuri. Just kui see teksti arusaadavamaks teeks. Samal ajal kui ma paberit uurin, sulgub test minu nina ees. Ma hoian hinge kinni. Kerin väriseva käega üles tulemuste juurde. 97 % õige.
” Jess…Sain läbi” kobisen ja sulgen hetkegi mõtlemata silmad.

…..

” Emme kuule..”
” Õõh?” kobisen läbi une
” Tõuse nüüd üles, sa pead minu ju lasteaeda viima.”
“Mm… oota… veidi” vastan ja üritan veel magada
” Emme..” kõlab minuti pärast uuesti ” Mul pole pükse. Kus püksid on?”
Vaikin
” Emme?” Kangutab kellegi väike käsi mu silmalaugusid lahti ” Kus püksid on?”
” Ma ei tea, kus püksid on…” kobisen ja surun teise padja näole. Lootuses,et ehk ta ei küsi enam.
Tegelikult ma teadsin küll. Ilmselt kusagil seal vööni ulatuvas mustapesu hunnikus mis vannitoas vedeles ja mille pesema panemiseks pole mul aega olnud.
” Emme. Püksid. Mul pole ju pükse… Emme? Minul on kõht ka tühi…”

Ohkan ja tõusen. Ring hakkab uuesti peale.

Ma arvan,et kui ma paari nädala pärast psühholoogiakliinikkuse praktikale lähen suudan ma osakonnas olevate patsientidega ideaalselt samastuda.
” OO.. kas teie ei saa magada, kuna näete hallutsinatsioone? Ma ka ei saa. Minu hallutsinatsioon on füüsilises kehastuses ja iga jumala päev punktuaalselt samal ajal silmalauge lahti kangutamas. Ma eelistaks iga kell neid elevante, keda te seinapeal ronimas näete…”

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Ood Dream Teamile

Nokkisin pikkade näppudega karbist mustikaid. Poola omad. Maitsesid ka kahjuks nagu oleksid paar päeva teel olnud. Aga mul oli ükskõik. Mul oli nälg, seega tegin oma nokkimistööd täie tõsidusega. Muu maailm hajus mustikakarbi virr-varri taustal tahaplaanile. Kadus bussipeatuse  suitsuhaisuline ving ja eemal pingil viina võttev vanahärra. Kadus õlgadel istuva meeter korda meeter koti raskus ja linnakära. Oli vaid mina ja minu mustikad. Siiski mulle tundus et Poolast tulles oli kaks laadungit kuidagi segunenud. Ühed mustikad oli juuniorid. Pringid, ümarad ja maitsesid nagu suhkrukuubikud mu keelel ja siis olid seeniorid. Väsinud, krimpsus ja üsna spetsiifilise hallituse maitsega. Kuna mul oli nälg, siis sõin ma mõlemaid, olenemata nende vanusest või etnilisest päritolust.

Minu privaatsest maailmast raputas mind üles aga julm äratundmine. Keegi puudutab mu õlga. See oli selline vaevu märgatav, õudusfilmidele stereotüüpne kriipiv puudutus, mis nõudis kohest sekkumist. Tõstsin oma loomaliku pilgu mustikakarbist ja pöördusin ringi just kui Matrixi filmis. Kiiresti aga samas aegluubis. Kõigepealt tabasin ära oma õlalt lahkuva käe ning liikusin pilguga mööda rannet ülespoole, kuni mulle jäi ette kellegi pikk ja kohev pats, jõudes lõuani märkasin ma tuttavat naeratust. See oli patsik. Suunates oma pilgu mustikatsoonist veel kaugemale nägin ma patsiku taustal veel inimesi. See oli minu Dream Team. Naeratasin kohmetult ja langetasin ehmatusest tõusnud lilla käe.

Patsik oli tüdruk oma parimates aastates. Väga pikkade juustega. Tavaliselt kandis ta neid kas patsis või krunnis. Siiski oli soeng alati ebapropotsionaalne tema peaga. Kui patsiku juuksed oleks õled, toidaks nad ära terve lehma. Tema juuste mass oli ilmselt pöördvõrdeline tema elukogemusega, sest ta oli sünnitanud kaks last, vahepeal jõudnud ka abielluda, lahutada ja alles hiljuti leidnud ka uue õnne.  See on rohkem, kui ma oma 24 aastaga olen saavutanud.

Seekord oli Uus Õnn ka matkale kaasa võetud.  Ta seisis Patsiku kõrval ja loopis oma tumepruune juukseid nagu Dieseli reklaamnägu. Tema pruunid biitsepsid punnitasid igasuguse pluusi alt välja nagu sügisesed kartulid. Ta tegelikult teeb palju tööd ja tegelikult ta on palju väljas ka, sest kuidas muidu ta oleks saanud sellise ebaeestlasliku jume.

Ja siis olid Daamid Roosas. Või noh, roosa diskomütsiga. Stiilielement, nagu nad seda kutsuvad. Nad olid individuaalsed isikud kuid mütsidelt tulev roosa litri virr-varr sulatas nad ühte ja ühtlasi pimestas eemal pingil viina võtvat meest.

diskomüts

Ning mina. Naine 20ndates. Mustikase suuga ja kohmetu naeratusega. Ma juhtisin meie Dream Teami lahingusse. Me ei teadnud, mis meid ees ootab aga ma nägin,et keegi tegelikult väga ei hoolinudki. Me teadsime,et me oleme tiim ja kui me peame viimase liikme metsast oma kätel välja lohistama, siis me ka teeme seda. Muidugi tingimusel, et langejaks ei ole Uus Õnn. Sellisel juhul jääks kari naisi hätta. Algamas oli sõda ja me tundsime tumedat pilve enda peale langemas. Me läksime võitlema. Me olime valmis!

Ja nagu võitlejatele kohane  avanesid ka meie autouksed nagu A-teami bussil ja Dream team väljus roosa litri, pimestavate biitsepsite ja kohevate juuksepahmakate saatel Lilli puhkekülla. Meie stardini oli aega vaid hädised 20 minutit ja me seisime olenemata steitmenti tegevast sisenemist nagu hunnik õnnetust keset märga muru. Ma ei teadnud, kuhu ma pean minema, mida tegema või mis ma kell 20.00 õhtul Läti piiri ääres teen. Me oleks ilmselt sinna seisma jäänudki kui ma ei oleks eemalt lähenemas näinud kitsastes liibupükstes meie tiimi musta hobust. Kuuli tõukavat, jooksvat, ise hüppavat inimmasinat. Ta oli juba valmis. Täisvarustuses ja laia naetatusega.

Mängureeglid olid lihtsad. Matkata tuleb ööpimeduses ligikaudu 20 kilomeetrit. Selle 20 kilomeetri sees tuleb läbida 7 kontrollpunkti. Igasühes neis sooritada ka ülesanne. Paberil üsna mustvalgelt kirjas. Reaalsuses ei olnud meil õrna aimugi, mis saama hakkab. Tegelikult ma kardsin isegi WC ukse ees patseeruvaid hanesid aga ma ei näidanud seda välja.

Lahing oli algamas ja me seisime higiste pihkudega stardis. Uus Õnn pigistas tema käes olevat kaarti, ülejäänud üritasid end tähelepanu keskpunktis olles hästi tunda. Me olime kolmas startiv tiim.

„ Kuule” katkestas Inimmasin piinliku vaikuse „ Oleme ikka originaalsed. Lähme läbi võsa?”

„ Mis võsa?” uurisin

„No siit otse. Miks me peame mööda teed minema?” selgitas ta ning vibutas käega võsa poole

Suunasime pilgud võsale, seejärel jalas olevatele tennistele, taaskord võsale. Miski ei klappinud.

„ Jalad saavad märjaks.” vingus Daam Roosas

Eemal taustalt on kuulda kellegi vaikset itsitamist

„ Need saavad teil nagunii märjaks!” muigas korraldaja

Viskasime taaskord pilgu oma tennistele.

„ Nojah..” ohkasin ja liigutasin oma varbaid. Just kui see midagi muudaks.

„Tee on seal samas ju.. võsa taga!” selgitas Inimmasin, kuid enne kui me midagi otsustada jõudsime algas countdown.

„ Kolm… kaks… üks!” kõlasid viimased sekundid ja Dream Team tormas võssa nagu kari metsikuid hobuseid. Me ei leppinud selles kokku, aga me teadsime,et me läheme sinna.

„ Vaadake,et te traati kinni ei jää!!” kuulsime veel korraldaja viimast lauset aga me ei hoolinud sellest. Me olime kari hobuseid.

Inimmasin patseerus kõige ees ja kisendas:” Jookse! Jookse! Hop-hop-hop!”

Ja me jooksimegi.

„Miks?” otsustasin viimaks kõige elementaarsema ja samas olulisema küsimuse küsida „ Aeg ju ei loe.”

„ Aaa…” oli kuulda Inimmasina pettumuse nooti, kui ta hoogu maha võttis. Tegelikult ma väga ei viitsinudki joosta. Ma teadsin,et 20 kilomeetrit on veel ees.

Pärast lühikest ja romantilist jalutuskäiku „jumal teab kus” olime jõudnud oma esimesse kontrollpunkti.

„ Tere!” olin viisakas „ Noooooooooooooooooooooooooooh????” olin seejärel ebaviisakas

„Teie ülesanne on kuulata mulgikeelset teksti ja see meelde jätta. Valige 2 inimest”

Vaatasime üksteisele mitte midagi ütlevate nägudega otsa.

„ Mulgi? Mulgi? Kui raske see saab olla?”

„ Kas keegi siin mulk ka on?” tõstatas Daam roosas järsu küsimuse.  Miskipärast kõlas see rohkem nagu natsi-Saksamaa juudijaht. Seega tõenäoliselt ka sellepärast ükski salamulk end tol ööl välja ei andnud. Otsustasime veidi originaalsema taktika kasuks. Selleks oli kahe enda kõrval seisva tiimiliikme karjast välja nügimine. Õnnelikeks nügituteks osutus Daam Roosas ja Inimmasin, kes mõlemad kordamööda mulgikeelt kuulasid. Ma üritasin samal ajal kõrval seistes nende nägudest välja lugeda kui palju nad aru saavad.

„Noooooooooooooooooooooooooooooooh?” uurisin ma sama ebaviisakalt edasi, kui Inimmasin ja Daam Roosas oma kõrvaklapid langetasid

„Palun suunduge järgmisse punkti.” selgitas korraldaja ja me matkasime edasi…

Koolis käimise ajast on meelde jäänud,et kui keegi ütleb sulle” kuula hoolikalt mis ma sulle räägin” ning seejärel „olete vabad”, siis tavaliselt järgneb sellele tunnikontroll.

„Kuule, kuule..” nügisin end Inimasina külje alla „ Mis teada said ka?”

„Mingi kivi, kus kõik käisid joomas ja siis keegi peksis selle laiali aga ikka käis seal jooming edasi.”

„ Oli nii või?” küsisin Roosalt Daamilt

„ Jah! Midagi sellist oli jah!” vastas ta

„Aa..” olin pettunud „ Aga kuulge, kirjutage üles mis teile meelde jäi, pärast raudselt küsivad!”

Ja nad kirjutasid nagu noored jumalad…

Jõudsime punkti 2, või antud hetkel punkti 1.2. Kus meid ootas ees, üllatus-üllatus, tunnikontroll. Inimmasin rabas pastaka ja kribas vastuseid nagu kuulipildujast. Seejärel kostus üle metsa Deam Teami möire. Me teadsime,et me skoorisime head punktid ja see tõstis meie motivatsiooni veelgi. Jooksime pea laiali kuid kõrgelt motiveeritult järgmise punkti poole – sohu.

soo

Kahjus tõusis ka meie paranoia level märkimisväärselt. Sisenesime sohu ja kõndisime mööda peenikesi laukateid, pildistades igat mööda minevat silti, kirjeldust või looma pilti. Igaks juhuks. Äkki keegi tahab meile jälle tunnikontrolli teha.

Esimese läbitud punkti adrenaliin hakkas vaibuma ning soos valitses kerge hämarus. Tiim oli vaikseks jäänud. Kuulda oli vaid tenniste monotoonset plaginat. Jõudsime punkti 2, mis asetsed keset sood.

Alustasin vestlust juba traditsiooniliseks saanud lausega „ Tere (paus) nooooooooooh??”

„ Ee.. Lihtne ülesanne!” selgitas mees punktis ilma pikema sissejuhatuseta

„ Kuulate kolme linnuhäält ja ütlete, milline neist on metsis? „

„Nooooooooh, hea küll!” vastasin. Kui raske see saab olla.

Makk pandi käima ja sealt kostus mingi ebamaine segu sea röhitsemisest ja linnu laulust. Vaatasin enda seljataga seisvat teadetetahvlit antud linnu pildiga. Ta ei näinud välja nagu seahübriid, pigem nagu üles puhvitud kalkun. Silmameigiga.

„ Nooh, võimalik..” mõtlesin

„ See on kindlasti!” seletas Inimmasin. „Ma tean! Ma tean!” kepsles ta

„ Kuulge, laske veel midagi..” palusin ja poisid vajutasid makil nuppu.

Kuuldevale tuli kellegi peenike kriiskav vile. Justkui amatöör sporditreener.

„ Kuulge lõpetage ära. Vaadake pilti. Kas tal on selline nägu nagu ta kriiskaks või?”

„ Jajah, seda küll!” nõustus tiim ja kuulasime kolmandat pala, mis oli ristsugutis esimesest seahübriidist ja kriiskavast sporditreenrist.

„ Millne siis?” uurisin

„ Esimene! Esimene! Mina tean!” kepsles Inimmasin  nagu noor vasikas ja ülejäänud tiimil ei olnud valikut kui hüppava Inimmasinaga nõustuda. Vanasõna ütleb. Kes kepsleb, see teab vastust!

Hämar soo oli oma olemuselt üsna ilus, siiski ei olnud see paik, kus ma oleks tahtnud ööse olla. Miskipärast ma ikkagi olin seal… öösel. Keegi meist ei teadnud kaua me kõndinud oleme või kus me oleme kuid järsku lõppes plankudest ehitatud tee ja leidsime end musta soojärve kaldalt.

vesi

Vesi oli rahulik, kuid must nagu süsi ja see veepind hämaras õhtus mõjust üsna õõvastavalt. See nägi välja nagu Loch Nessi mõne venna või õe disainerkodu. Ma ei tahtnud sinna isegi varvast sisse pista, sest mul oli tunne et  sellest saaks kellegi gurmeeroog. Siiski tuli meil see veekogu ületada. Vähemalt poisid järvekaldal ütlesid nii.

„ Kas lähete kahe või kolme kanuuga?” uuris üks neist

„ Oh, lähme ikka kahega ära. Saab kiiremini. Mis me ikka kolmega..” kobisesin, ajasin rinna puhevile ja ronisin värisevate jalgadega esimesse kanuusse.

Kui Daam Roosas hakkas pardale ronima tundsin kanuu värisemist ja süsimusta järve peale tekkis kerge lainetus. Siiski mitte piisav,et tõstata loori vee all toimuvast. Ma olin hirmust kange.

Seejärel sisenes Loch Nessi toidukausikesse Inimmasin, kes võttis sisse positsiooni kanuu keskel.

„ Lähete kolmekesi või?” uuris mees

„ Ee.. jaa!” vastasime

„ Või noh oot?” uuris Inimmasin „ Kas ei tohiks?”

„ Ikka tohite.” Vastas mees

„Aa no vot. Lähme!” laususime ja sättisime aerud vette.

„ … lihtsalt et kolmekesi võib kergemini ümber minna.” Lõpetas mees on lause.

Seejärel kargas Inimmasin paadist püsti nagu ta oleks kummitust näinud ja selle aja peale, kui ma jõudsin pead keerata, et toimuvat inspekteerida, oli ta juba kaldal.Tundub, etma ei olnud ainuke, kellele see must vesi ei meeldinud.

„ Anna mulle aer ja ütle mis ma teen..” kobisesin, hingasin sügavalt sisse ja üritasin koos Roosa Daamiga veekogu ületada. Ma teadsin,et kui see kanuu läheb ümber siis ma ei julge ühtegi oma jäset liigutada ja ulbin ilmselt nagu konserv keset vett, oodates ärasöömist.

Ma värisesin, aerutasin ja  vaatasin pingsalt teiselepoole kallast, lootusest ükskord sinna kohale jõuda. Kahjuks ei olnud meie töö nii sujuv, kui oleks lootnud ja kanuu tegi usinalt järve peal sikk-sakke kuid viimaks siiski jõudsime pärale.

Sellega lõppes ka soo, ning algas mets. Kell oli juba piisavalt palju,et puud olid vajunud öisesse pimedusse. Kuulda oli vaid kerget kohinat ja meie mitte midagi ütlevat nohinat. Jalad olid väsinud. Pea oli väsinud. Aga tennised olid ikka veel kuivad.

Väsimusest ja pimedusest tingituna oli meie kari hakkanud lagunema. Dream Team oli muutunud ühest suurest parvest pikaks looklevaks ussiks. Avasin küpsisepaki ning saatsin selle ringile lootuses,et väike süsivesik elavdab vaikseks jäänud meeskonda. Ma eksisin. Ainukene asi, mis muutus oli see,et lisaks metsa kohinale ja meie nohinale oli kuulda ka non-stop küpsise krabinat, kui pakk ussi peast sabani ja tagasi liikus.

„ Tuled!!” tõstis inimmasin häält ja vibutas korraga seljataha. Ma ei tea, kas tema tähelepanu elvanes küpsiste mõjul või oli ta lisaks oma ülivõimetele ka erakordselt tähelepanelik aga korraga jäi uss seisma ja kogunes tagasi parveks.

Seisatasime ning suunasime oma taskulambid potensiaalsele ohuallikale

„Mis? Oota? ” kõlas mõmin läbi inimkarja kui me üritasime imelikult helkivatest tuledest aru saada.

„ Kuule, see on teine tiim. Jookseme!” hammustas Inimmasin läbi ning me pistsime punuma nagu oleks mets ise meid taga ajanud. Seljakotid hüppasid üles ja alla ning küpsisepuru lendas vasakule ja paremale. Ma tundsin,et mu jalge all on oksad, juurikad, kivid ja porilombid, kuid mul ei olnud aega neid vältida. Viimaks tuled seljataga üha kaugenesid ning me julgesime hinge tõmmata. Kui kiirkõndi võib loomulikult hingetõmbamiseks nimetada.

„ Aga mis siis saab, kui nad meile järgi jõuavad?” uuris Patsik, veremaik suus.

„ Midagi ei saa. „ vastasin ja muterdasin enda käes olevat heinatutti

„ Lihtsalt see saab,et igasse punkti kus me jõuame näevad nad meie strateegiat.” selgitas Inimmasin

„ Nojah… Siis nad näevad, mis me teeme ja teevad paremini..” arutles Daam Roosas

„ Kui me enam ei jaksa põgeneda, oleks strateegiliselt õigem nad mööda lasta” vastas Uus Õnn.

Miskipärast meil oli liiga suur ego. Me pigem kargasime üle okste ja porilompide, kui lasime kellegil endast mööduda. No ja sellepärast me jooksimegi, kuni jõudsime pool-hingetuna 4ndasse punkti. Milleks oli tegelikult kaks keset teed seisvat küünalt. Meil polnud kaua aega, kuna vastasvõistkond oli meile järgi jõudmas.

„ Tere! (paus) noooh?” uurisin igati viisaka ja haritud tüdrukun

„ Tulge kaasa!” selgitas härra ja juhatas meid teise, veidi kaugemal seisva, küünla juurde.

„ Seisate siin ja karjute! Meie mõõdame, kui kõvasti te karjute!”

„ Nooh.. hea küll!” nõustusime ja võtsime sisse positsiooni ning lõugasime nagu põdrad inna ajal ja jooksime seejärel edasi, meil polnud aega raisata. Tuled seljataga tulid üha lähemale. Peatus tähendaks meie jaoks valusat hoopi egole. Me polnud selleks veel valmis.

Meie kerge väsimus oli kasvanud üle „ mu puusaliigesed on nii valusad,et ma närin nad otsast ära” väsimuseks aga me ikkagi ei peatunud.

Valu ja väsimus oli teinud küll oma töö ja tiim oli lagunemas. Uus Õnn ja Patsik kuulasid taga muusikat, mina skaneerisin põõsaid potensiaalsete huntide, karude ja välja hüppavate vastasmeeskondade suhtes.  Daamid Roosas olid veidi kaugemal aktiivses vestluses ning Inimmasin sörkis kõige ees nagu loom. Tal vist ei olegi puusaliigeseid…

Kui me jõudsime viiendasse punkti oli valu puusadest edasi arenenud põlveliigesteni. Väsimuse astmeks oli  „ Jätke mind metsa surema, ma ei viitsi enam kõndida”  Ohkasin ja kükitasin. See oli viimase kolme tunni jooksul esimene hetk, mil ma sain seisma jääda.

Viies punkt oli juba oma olemuselt üsna õõvastav. Mets oli kattunud uduga ja keset seda kõike põles väike lõke, mille ümber seisid kaks naisterahvast.  Saime käsu kustutada taskulambid ja kõik valgusallikad ning jäime pilkasesse pimedusse. Kuulda oli vaid lõkke praksumist.

„Siin rööviti kunagi külatüdruk Marta ja tema peal tehti igasuguseid katseid. „ Alustas tüdruk lõkke ääres oma juttu. Üsna tasasel häälel. Just kui see poleks midagi.

„ Siiski  tal õnnestus põgeneda.Ta on siin kusagil metsas. Aga on üks probleem. Ta peab saama vastumürki, muidu tabab maailma kohuuuuutav viirus ja kõik saavad surma.” Tuli kaunile palju tõotavale jutule kiire lõpp.

Palun ütle,et me ei pea mingit mutanti metsast otsima, palun ütle,et me ei pea mutanti otsima” korrutasin oma peas

„ Teil on 2 ja pool minutit aega,et Marta üles leida, siia tuua ja vastumürki süstida!”

See oli just kui signaal Uuele Õnnele,sest juba ta kappas metsa poole nagu vabaks lastud hirv. Meie, puhtast karjainsinktist jooksime talle järgi. Ma ei tahtnud mutandiga üksi jääda.

„ Martaaa! Martakee! UU?” karjusime. Me tegelikult ei teadnudki, mida me otsime. Mets oli pime. Täis mättaid. Eemal oli kuulda okste praksumist. See oli ka ainukene võimalik asi, mille järgi orienteeruda. Liikusime heli suunas.

Korraga meist vasakul, keset pimedat metsa hakkab keegi nutma. Uuel Õnnel on justkui sisseehitatud mutandiradar ( ja öövisiooniga silmad) kui ta äkiselt suunda muutis ja nutu suunas liikuma hakkas. Järgnesin talle, samal ajal kui teised praktsatuse algallikat tuvastada üritasid.

Jõudsime puu alla, mille all istus väga seksikate sukkpükstega elusuuruses nuttev nukk.

„ See on Marta või?” uuris Uus Õnn. Tundub,et ta oli sama pettunud kui mina.

„ Ma ei usu” vastasin ja vaatasin nukku. Ma lootsin eest leida 3 pealist vampiirihammastega rohelist roomavat koletist, mitte blondi sukkapükstes nukku. Ma olin skeptiline. Need sammud ja okste praksatused olid mutandile omasemad.

Vaatasime mõlemad hetkeks õnnetut nutvat nukku. Teadmatuses kas ta võtta  või jahtida eemal liikuvat olendit.

„ jookse!” karjusin ma viimaks.

Uus Õnn rabas nuku ja pani punuma. Nägin vaid kuidas Marta käed üle tema õla võbelesid nagu haavalehed tuules.  Mina põrkusin pidevalt mätaste, okste või puude otsa aga Uus Õnn jooksis sirgjooneliselt nagu noor rüütel printsessiga. Selleks ajaks ülejäänud tiim metsast välja koperdas oli ravimgi juba süstitud ja me kõik ohkasime kergendatult.

Siiski muutus see ohe raskemaks kui nägime meie ees laiuvat teed. Pikk maa oli veel minna kuid meil oli valus.

„ Tahaks pissile.” Kurtis Daam Roosas

„ Kes pissib, see maha jääb…” laususin ja marssisime ikka edasi.

„ Kuule aga mis neist tuledest sai?”

Vaatasime seljataha. Tõsi. Nad olid kadunud.Olime juba pooleldi juubeldamas, niipalju, kui lihase ja liigesevalu võimaldab, kui avastasime,et mitte nemad ei ole maha jäänud vaid meie oleme eksinud.

Motivatsioon langes nagu fännid Justin Bieberi jalge ette ning me peatusime. Otsisin puid, kuhu alla magama jääda. Ma oleks hea meelega lihtsalt und tõmmanud, kuid ma teadsin ainuke viis metsast välja on meie omal jalal. Kuidas sa selgitad kellegile kus sa oled, kui sa ei tea seda isegi?

Õnneks pärast kiiret koosolekut jõudsime järeldusele, et me oleme õige teega paralleelselt ja ainukene viis on minna edasi ning teha kiire U-kurv ja lähenda kuuendale punktile originaalselt. See tähendab, valelt poolt.

Me kõmpisime oma süldistunud jalgadega. Väsimuslevel oli „ Mu jalad on põlvedeni ära kulunud, palun eutanaasiat”. Kuid umbes kella 01.00 paiku öösel jõudsimegi kuuendasse punkti. Laskmine. Õnneks ei valmistanud see meile mingeid raskusi, sest Uue Õnne jaoks oli märki laskmine sama elementaarne kui iganädalane pühapäev. Skoorisime 10 punkti.

Eemal kaugel oli juba näha finishi tulesid. Need mõjusid nii joovastavalt. Hülgasime oma kaarti ja kõndisime valguse poole nagu kärbsed suveöös

„ Tulge koju tibukesed!!” lausus kellegi meelas hääl mikrofoni

„ Jaaaaaaaaaaaaaaa… tuleme!” kobisesime nagu kari zombisid. Me olime valgusest lummatud, väsinud aga lummatud.

„ Siiapoole, siiapoole! Uuuu!”

„ Mmmm… jaaaaaa… oleme juba siiiin”

„ Tulge koju!”

„ Jaaaa…”

Me jõudsime finishisse ja irve meie näol oli suurem kui Alice Imedemaal kassil.

„ Ohoho, tublid! Jõudsitegi siia!” kiidab meid seesama mees, kes stardis meie tenniste veekindluses kahtles

„ Oeh jah, jess!” olime rõõmsad

„ Miks te valelt poolt tulite?” uuris ta

„ Ära eksisime..” vastasime

„ Oota aga kuidas te siia nii vara saite?” uuris ta edasi

„ Kiired oleme!” vastasime ja ajasime rinna puhvi.

„ Viimases punktis ikka käisite?”

„ Mis viimases punktis?” vajus rind tagasi longu.

See oli justkui löök puuga pähe. Võtsime ette kaarti, mida me enne finishivalguse lummuses hülgasime ja marssisime taaskord pimedasse metsa. Me olime viimase punkti unustanud.

Seekord hakkas taskulambi valgus juba hajuma ja kitsas metsarada oli eksitav. See kõik sulandus ühte. Need puud, see mets, lehed ja mättad oli justkui üks suur virr-varr. Ma tahtsin koju magama.

Ainuke asi, mis aitas metsa virr-varris orienteeruda oli eemalt kaugel kostuv trummipõrin.

Kohale jõudes ootas meid ees tagasiränne aastasse 1600.

mehed

Põõsas, sõnajalgade keskel istus kaks meest. Kunsthabe ees ja karusnahad seljas. Nad tagusid trummi. Nende kõrval, keset võsa iludses punapäine shamaan, kes meid nähes võsast graatsiliselt välja ujus ja oma kotiga sahistas nagu südaöine ilmutus.

„ Võtke siit üks ruuuuun!” lausus ta ja avas kotisuu

Daam Roosas pistis oma käe sisse ja tõmbas varesejalaga ruuna välja. Shamaan vaatas seda kord üheltpoolt, kord teiseltpoolt ja lausus:” Tuli ja õhk..”

„ Ääää?” mõtlesime meie

Selgus,et tuli tähendas seda, kui palju küünlaid me ühe minuti jooksul põlema suudame panna ja õhk, kui mitu õhupalli täis puhuda ning ära lõhkuda.

Jõudsime üliväsinutena staapi tagasi ning ületasime teistkordselt finishjoone. Seekord ei olnud juubeldavat vastuvõttu. Oli hoopis disko, mis oli meie naasemise ajaks juba täies hoos. Kell oli pool kaks öösel.  Jänesekõrvadega naised vehkisid tantsida, kiisudeks maalitud tüdrukud jõid põõsas siidrit. Mehed patseerusid edasi ja tagasi…ja meie panime toas puslet kokku. Uus Õnn ja Patsik süvenesid pildiraamatusse.

„ Kuule..” tõstab Patsik pead

„ Jaa?” uurin ja asetan oma kanged jalad toolile.

„ Oleks tuimestust vaja..” kobises ta

„ OH KEERUTA LENNUTA LINALAKK NEIDUUUUUUUUUUUU!!!!!!!” karjuvad inimesed õues

„ Selle vastu või?” uurisin

„ Jep…” vastas ta ning keeras raamatus uue lehekülje

„ …EI SELLIST KÜLL MAAILMAS KUSAGIL LEIDUUUUUUU…”

„ Teen kohe… tooliga näiteks” vastasin ja asetasin uue tüki oma kitsepuslest oma kohale

„ Tänks…” muigas Patsik

Öö oli läbi saamas ning metsa kohal kumas koiduvalgus. Me seisime poodiumil, vaatasime päikesetõusi ning võtsime vastu II koha auhinna.

„Ära tegime” mõtlesin, kui juubeldava seltskonna saatel meile ümbrik kätte suruti. Me olime väsinud aga meil oli kuradi hea meel. Tundus, nagu oleks olümpiamängud võtnud.

Posted in Uncategorized | Leave a comment