mini James

Valikuid, mis me teeme mõjutavad paljud faktorid. Näiteks valin ma viimasel ajal hommikuse tee asemel kohvi. Esiteks kuna automaatne kohvimasin ja selle plärin mõjub rahustavalt. See loob illusiooni justkui ma oleks kohvikus, mitte sassis juustega keset kööki ja teiseks tee ei hoia sind üleval, kui sa oled juba viimased kolm kuud krooniliselt alamaganud. Mikrofon valib poes padjaklubi jäätise, sest “see on maailma parim jäätis, kuna reklaam ütles nii” ja Porgand on Mikrofoni sõnul kohustatud tulevikus kasutama pampers püksmähkmeid “sest neid on nii lihtne jalga panna,et seda saab teha ka jooksu pealt… sest et noh, reklaam ütles nii”.

Kuna mina olen juba üsna eakas, siis minu valikuid ja tegusid mõjutavad sisemised motivaatorid – unepuudus, krooniline “mul on ükskõik” seisund ning tugev tahe vaigistada igasugust ümbritsevat lärmi ükskõik mis hinnaga. Aga mul on olemas ka veel üks sisemine motivaator. See on mini James Bond. See on selline standardvarustusse kuuluv vidin, mis tuleb kaasa iga emapaketiga. See töötab saladuskatte all ja selle eesmärk on kaitsta lapsi nii,et nad sellest ise aru ei saa. Mini James ei valeta kunagi, kuid küsimustele vastab poliitiliselt korrektselt ja võimalik,et vahel likvideerib saladuskatte all ka lapse heaolu riivavaid isikuid vaateväljast. Minu James Bond on steroide täis topitud ja töötab aktiivselt igapäev mil me linna jalutama läheme. Ta on puhvis, ta on tige ja Mikrofoni jaoks märkamatu.

“Kas te soovite ka kolmandale?” uurib Mikrofon äsja lifti sisenenud härrasmehelt.

“Jah, soovin!” vastab too ning jääb Mikrofoni üksisilmi puurima. Vaatab siis mind, viskab pilgu peale porgandile, jälgib taaskord Mikrofoni.

“Kas need on teie lapsed?” uurib ta viimaks

“Jah.” vastan ja paitan möödaminnes Mikrofoni pead

“Aga miks üks on selline…” viipab ta käega ning alustab lauset. Mini James Bond saadab teele konkreetse pilgu. Õigemini tõstatab punase lipu. Vaenlane taandub, vaikib ja lahkub järgmisel korrusel ka liftist, Mikrofon talle rõõmsalt head teed soovides.

“EMME! EMME! SA LIHTSALT PEAD SEDA ONU VAATAMA TULEMA!” kilkab laps rõõmust ratta seljas. Tõstan pilgu ja näen eemal toolidel härrat pika patsiga flööti mängimas. Ta on patrioot. See oli mul teada juba enne Mikrofoni sündi. Eestlane peab olema taarausku, valge, tugev ning ei tohi kunagi reeta endasuguseid. Eestlane peab vihkama võõravõimu ja neegreid… eriti neegreid. Sest et noh.. nad on neegrid.

“Eeemm… ma näen jah. Mängib flööti..” püüab mini James olukorda neutraliseerida

“Emme, sa PEAD tulema lähemalt vaatama.”

“oh, las ta mängib. Lähme meie siit poolt äkki..” jätkab mini James aga oli liiga hilja. Mikrofon puuris flöödimängijat vaimustunud kutsika pilgul. Pillimees oli aga liiga pilves,et seda märgata. Mini James kalkuleerib võimalusi. Kas minna ja päästa neeger ning leida end situatsioonist, kus mind üle linna taaskord rahvavaenaseks tembeldatakse või taanuda ja loota,et laps tuleb minuga ja pilves pillitaja ei märka üldse, et keegi tema ees kutsikapilgul hüples. Otsustan variant nr. 2 kasuks ja kõnnin edasi, kutsudes Mikrofoni enda järel.

“..Emme.. kas see onu ei meeldi sulle?” küsib laps viimaks

“Ei no.. võib-olla natukene jah..” vastasin, sest mini James ei valeta.

Mikrofon peatub ning keerab ratta ringi.

“Ma lähen ja ütlen talle seda!!!” teatab ta siis võidukalt ja hakkab flöödimängija poole väntama. James satub paanikasse.

“Oota! Oota! Ära mine!” püüan olukorda päästa kuid oli juba liiga hilja. Mikrofon seisab käed puusas flöödimängija ees ning ootab mil tõeline eestimapoeg oma mängimise lõpetab. Aga tundub,et taarajumalad olid mulle armulised ja pilves vägilane ei plaangi pillimängu lõpetada. Mikrofon väsib ootamast ja naaseb minu tiiva alla.

“No ma ütlesin talle ja ta vastas,et ei kutsu sind kunagi oma sünnipäevale!” ei soovinud laps paljastada fakti,et ta temaga ei rääkinudki.

“ohjah.. see on küll kurb…” vastas mini James ja ohkas kergendatult. Üks kuul on jälle mööda juhitud.

Kuid on olukordi, kus mini James ei ole võimeline kuule kõrvale juhtima. Need on need olukorrad, kus Mikrofon on üksi.

” Emme tead, ma mängisin õues ja seal oli üks laps. Minust vanem. ” alustab Mikrofon lasteiast kojutulles vestlus.

“Ta küsis,et kas on olemas tõesti siis pruune eestlasi, et tema ei ole näinud ühtegi pruuni eestlast.” jätkab laps. Mini James aktiveerub.

“.. ja siis ta tahtis teada kas ma olen kindel,et ma olen ikka eestlane?”

“Ja mis sa siis vastasid?” küsitleb James

“Ei no ma ütlesin,et ikka on. Mina ju olen.  Ja siis ta küsis,et kas ma elan ilusas majas või koledas. Et tema on telekast näinud,et pruunid lapsed ehitavad endale ise väikseid onne elamiseks. Mis mõttes nagu emme? Mina küll mingi ehitaja pole. ” uurib siis laps mõtlikult ja väntab ratta seljas minema.

 

Muigan. Tundub,et ka Mikrofonil on olemas isiklik kaitsemehhanism. Siiras lapselik naiivsus…

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

1 Response to mini James

  1. kt says:

    nii raske on uskuda, et eestlased ikka veel ‘sellised’ on. ka lapsed..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s