Päeva pirnid

“Emme, mul ei ole mitte ühegi sõpra. Mitte kunagi ei ole olnud ja ei tule ka, kui sa mulle uusi mänguasju ei osta!” tönnab Mikrofon ja ripub oma tõukeratta käepideme küljes.

” Kallis laps. Sõpru ei saa osta.”

” Ma tean seda,aga kui sa mulle ei osta ägedaid mänguasju, siis ma ei saa neid sõpradele näidata ja nad ei võta mind mängu. Mitte kunagi ei võta ja siis ma jään üksi. Igaveseks JA SINA OLED SÜÜDI!!.”

” Sõpru ei saada asjadega..”

“SAADAKSE KÜLL!” tõstab Mikrofon pea, pisarad jooksmas ja tatikoll lõuani rippumas. Peatõstmisest võbeleb teine nina otsas veel visalt. Olukord on väga traagiline. Isegi tatikoll teab seda ega ole veel valmis lahti laskma. Ta tahab ka näha mis edasi juhtub.

” Üüüüüüü… liblikas!” rõõmustab korraga laps ja kihutab tõukeratta välkudes vaesele liblikale järgi, tatikoll tuules lehvides. Kogu traagika ja hirm üksinduse ees on kadunud, sest liblikas. Lendav liblikas.

Olen aru saanud,et Mikrofoni tähelepanu on sama habras kui kohupiimakreem meie külmkapis. Ta on seal viivuks kuid kaob märkamatult. Õnneks samamoodi lahenevad ka traagilisena näivad probleemid. Tulevad viivuks, kuid kaovad.

Porgand ei ole aga sedalaadi probleemi lahendamise viisidest teadlik. Õigemini on tal neid probleeme kaunis tihti. Lahendusena pakub ta alati välja aga üht – karjuda seni, kuni keegi hakkab temale sobival viisil käituma. Tegelikult ma ei taha kell 01.30 öösel vaadata telekast ” kõige kauneim kleit” või “minu üleliigne nahk” saateid. Aga tema arvab,et ma ikkagi võiks seda teha. Endiselt on ta veendunud,et ma oskan lahendada probleeme mis on seotud tema seedeprotsessidega või tingitud ilmastikutingimusest. Ta arvab,et horisontaalne asend söömiseks ei ole õige ega väärikas ning et karvane kaisukaru ei paku talle piisavalt sobivad meelelahutust. Kõikide probleemide ühtse lahendina pakub ta välja hüsteerilist kisa. Kui koduseinte vahel lasen ma ühtlase vingu ühest kõrvast sisse ja teise välja, siis avalikes kohtades lisandub uus faktor – pensionärid. Pikk iga tagab selle,et nad on spetsialiseerunud ülejäänud populatsiooni laste kasvatamisele ja teavad alati, miks keegi parasjagu karjub. Tavaliselt on probleem emas ja selles, et ta ei näe seda, mida näevad pedagoog-pensionärid.

” Oijah… no näed.. Ei mahu kuskile” vestlevad kaks pensionäri bussis ja saadavad mulle empaatilise pilgu. Ühel neist on oskuslikult sülle pakitud ja korrektselt täistopitud riidest poekott ja teine lösutab vetsupaberirullide hunniku otsas. Maximas oli soodukas. Pidi neid varuma kuni surmatunnini.

” No mis teha. Rahvast palju. EI mahu lihtsalt jah..” noogutab teine kaasa ja võdistab oma sinisesse mantlisse mähitud tuharaid mööda sooja pinki. Iroonilisel kombel ei ole tegu pingiga vaid klapptooliga, mis paikneb käru parkimiskohal. Miskipärast ei ole prouad märganud et bussi tagumine ots on täiesti tühi, ju

 

sinna viiv aste on liiga kõrge et sealt 50 rulli paberit üles tõsta. Pargin oma täiskomplekteeritud vankri ja puudulikult pakitud kilest poekoti keset rahvamassi, täpselt ukse ette. Kaasreisijad saadavad halvakspandavaid pilke. Vaatan maha. Karistusena saan igas bussipeatuses avanevate ustega vastu jalgu. Õnneks saadavad seda kahe pensionäri kaastundlikud pilgud klapptoolit, sest ruumi ju pole. Ülejäänud bussirahvas seisab eestlaslikult kilu nägudega ning vaatavad tühjusesse. Neil ka pole ruumi, tühjad toolid bussi taganurgas on liiga kaugel. Õnneks olen ma köitnud pensionäride täieliku tähelepanu. Nad on hinges minuga. Kuskil poolel teel koduni avaldab ka Porgand sellise igas peatuses bussi sisse- bussist välja korralduse vastu protesti ja kukub lõugama.

“Kõht on vist tühi..” kommeteerib üks, samal ajal kui ma oma tennist uksevahelt päästan

“Oi.. kas sina tahad süüa jah. Tahad süüa jah. Kas emme ei anna süüa või?” räägib teine Porgandiga. Porgandil oli sellest üsna savi. Tal olid omad traagilised probleemid, mis vajasid lahendamist.

Kuskil 2 peatust enne lasteaeda soovivad ka kaks sõbrannad ja hunnik vetsupabereid bussist lahkuda. Tee vabastamiseks navigeerisin oma käru taaskord bussist välja ja lasin kaastundlikud prouad läbi. Klapp-tool käru parkimiskohal lendas vedruga üles ja just nagu vabanev vaakum täitus tühi koht bussi keskosas ka uute inimestega, kellel polnud ruumi. Ohkasin ning loobusin. Võtsin Porgandi kaenlasse ja marssisin tähtsalt lasteaia poole. Vähemalt kisa vaibus. Ju tal sai kõht täis..

“Noh Emps. Ma hoidsin sulle kommi. Need olid väga head kommid. Ausalt!”

” Oooo.. aitäh!” olin siiralt rõõmus.

Mikrofon sahmib natukene taskus ja ulatab mulle siis 2 ilast ja  tilkuvat maasikakommi.

Nuusutan. Magus mädaneva puuvilja hais tikub ninna.

“Miks nad sul sellised on?” uurin

“No ma panin nad sinna tasku kus pirn oli”

“Aga see pirn mädaneb sul ju..”

“Nojah.. ma tean..” vastab Mikrofon

“Miks sa seda pirni sealt taskust siis ära ei võtnud?” uurin edasi

“See on ju rõve!” vastab Mikrofon ja vaatab mulle pahakspandavalt otsa. Justkui oleks see midagi elementaarset.

“Kuna sa selle sinna panid?” täpsustan kõdunemisaega

“Täna..” väike paus ja laps kukub itsitama

“Ma pidasin sind haneks emme! Tegelt ammu juba. Ma ei tea kuna. ” vastas ta ja kihutas pirni lirtsudes tõukerattaga minema. See ei paistnud teda häirivat.

“Sa tõmbasid mind haneks. Tõmbasid mitte ei pidanud!!” karjun järgi juba ma ei tea mitmes kord. Aga ainukene kes seda kuulis oli Porgand, kes siis ehmatuses taaskord hüsteeriliselt pahandama kukkus.

Tähelepanu on üks habras olevus. Ta tuleb ja ta läheb ning sa ei saa kunagi täpselt aru mil ta olemas oli.

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s