Sisenesime Mikrofoniga bussi. Väike porgand oli kärus kaasas kõlkumas. Teda väga ei häirinud see,et ma teda eelnevad 3 tundi olin mööda Tartu käänulisi tänavaid vedanud. Võimalik, et ta magas kuna tal oli välja kujunenud raputatud lapse sündroom. Aga Aasta Ema tiitli väärilisena ei vaevunud ma kontrollima. Kui magab, siis püha issanda nimel, ära torgi. Kõige hullem mis võib juhtuda on see,et ta ärkab ja avastab,et buss talle ikkagi niiväga ei meeldi kui võiks ja hakkab seda valjuhäälselt väljendama.
“Emme, ma lähen istun sinna taha otsa!”
” No mine istu.. Ma olen porgandiga siin..”
“Mhmh, sobib!” vastab laps ja kablutab inimeste vahelt kõige tagumisse nurka.
Buss täitub peagi inimestega ja kaotan Mikrofoni silmist.
” EMMMMEEEEE!” kuulen kellegi karjumist bussi taganurgast
” MIDAAAAAA!”karjun viisaka inimesena vastu
” MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST ET…”
” MA EI KUUUUUUUUUUULE SIND!” lõugan vastu
“MILLE EEST BUSSIJUHID RAHA SAAVAD, KAS SELLE EEST MITU INIMEST NENDE BUSSIS ON VÄ??” karjub laps veel kõvemini
” MA EI TEAA. ÄRME KARJU. TULE SIIA, KUI TAHAD RÄÄKIDA!”
Inimesed bussis seisavad tõsiste nägudega. Mitte ükski juuksekarv ka ei liigu. Eestlane ei näita oma emotsioone. Isegi kui kaks matsi üle bussi dialoogi peavad. Neid väga ei huvitanud. Või olid neil kõrvaklapid. Tõenäoliselt mõlemat. Mikrofon poeb inimeste vahelt minu juurde ja istub esimesele vabale toolile vanema naisterahva kõrval. Hindab teda terava pilguga. Mina hoian hinge kinni,et tädi jumala eest ei haiseks, et tal ei oleks ühtegi üleliigset punni või ebasobivat värvi kampsunit. Mitte,et mind tädi hügieen huvitaks vaid sellepärast,et Mikrofonil ei oleks midagi kommenteerida. Ta mõõdab teda ülevalt alla ja alt üles. Seejärel naeratab ja jääb mulle otsa vaatama. Seekord pääsesin.
” Kas sina oled meil siin väike neeger või?” tuleb Mikrofoni juurde poekotiga ja puhvis kulmudega memmeke. Puuduliku hügieeniga, üleliigsete kulmukarvadega ja ebasobiva kampsuniga.
Mikrofon vaikib hetkeks:” Mhmh, olen.” Nõustub tema. ” Aga kes sina oled? Kas suur neeger või??” küsib ta siis vastu.
Memmeke vaikib. Mina muigan pihku. Vaikin. Kuid valmistun rünnakuks.
“Ei, mina olen eestlane!” selgitab memmeke väga püüdlikul häälel.
” Tema on ka eestlane!” asun kaitsele
“JAH! Olen küll eestlane!” toetab Mikrofon minu kandidatuuri.
” Ei, sina ei ole küll eestlane” vastab memmeke
” Olen küll eestlane!” selgitab Mikrofon.
“Ei, sina ei saa eestlane olla. Mina olen eestlane. Sina ei ole. Vaata ennast!”
Mikrofon vaikib ja asub vestlusesse kõrval istuva tädiga, kes siis uudistavalt tema pluusi kohta küsima hakkab. Selle tädiga, kellel ei esine kommenteerimist vajavaid puudusi. Mina mõõdan terava pilguga puhvis kulmudega memme. Olen veendunud,et ka tema ei ole eestlane. Tal on lõunamaiselt tihked põõsaskulmud ja tumepruunid silmad. Tõenäoliselt ei ole ta veel sellest ise aru saanud ja hindab oma välimust tõupuhtaks. Jätan talle seekord õiguse. Teised inimesed bussis kõiguvad kaasa. Ükski juuksekarv ei liigu. Neil on klapid peas. Nad näevad, aga ei kuule.
Saabub meie peatus. Tänan viisakalt Sara kõrval istuvat tädi. Ta teab, mille eest ja naeratab vastu. Ta päästis ühe 5 aastase eestlase 65 aastase eestlase käest.
“Noh õde, mis teed siin?” kommenteerib Mikrofon ja silitab Porgandi nina
” Ära sa puutu. Pärast ärkab üles ja hakkab süüa nõudma..”
” Sul on õigus emme..” tõmbab Mikrofon käe järsku eemale. Ka tema teab mida tähendab karjuva tite suhu vaatamine. Seal pole hambaid vaid on ainult lõputu jadana tulev ving. Vähemalt on see eestlase ving. See kõige õigem ja tõupuhtam.
Kahvanäo ja Mikrofoni seiklused 
Olen seda blogi esimestest postitustest saadik lugenud, vaieldamatult mu lemmikblogi! ☺
Ja muidugi palju-palju õnne teise lapse sünni puhul!