Printsess ja kotkas

” Miks sa printsess oled?” seisan sõbranna uksel. Ühes käes valge poekott ja teises Mikrofoni sall. Uudistan sõbranna peas ilutsevat roosat sädelevat krooni ja puhvis seelikut.

” Sest ma tahtsin!” vastab sõbranna, tõmbab mahvi oma sigaretist ja laseb siis valla suure valge tossupilve.

“Ahah…..” vastan poolmuidu ja liigun poekotiga köögi poole.

” Ja muide, see seelik on mul sellepärast,et ma ei suutnud otsustada kas ma peaks ta alles jätma või ära viskama. Ja kui ma selle alles jätan, siis mis ma sellega tegema peaks,et ma seda kanda saaks.”

Heidan pilgu triibulisele puhvis seelikule ja võtan kotis õuna. Kuuldud lause tundus igati loogiline ja asjakohane. Vaikin. Saen õuna nüri praenoaga ja potsatan toolile maha. Kahekümnendate teises pooles olev printsess ei tekitanud minus enam elamusi. Minu noored silmad on näinud liiga palju,et see mind kuidagi moodi kõigutaks. Olen näinud roosade notsu trussikutega joodikuid ja villaste sokkidega lillelapsi, kes on veendunud et nad on klaveri all surnud. Käitudes sealjuures ka vastavalt. Sügan nina ja ohkan. Printsess istub minu kõrvale laua taha ja Mikrofon kappab suure maja tundmatusse ossa. Ajutiselt. Hiljem käis ta, koos Printsessi 2 lapsega, vaheldumisi ja perioodiliselt treenimas meie veel alles jäänud ajurakke. Piisav närvide stimuleerimine lärmi läbi hoiab mõistuse terava. Ilmselt seetõttu olime me ka võimelised hilisemas toidulauas aretama kõrgema filosoofiaga vestlust, mille sisse oli pikitud ka triip usundeid.

“Kui sa peaksid surema ja uuesti sündima, siis millise loomana oleks turvaline sündida?” uurin. Mikrofon luristab oma ketšupist punavate huultega spagette, saamata aru antud lause sisust. Samal ajal kui Printsess tõstab oma kroonitud pea ja jääb mulle otsa vaatama.

” Äkki elevant?” pärin küsivalt

” Aga lõvid söövad su ju ära!” kisendab Printsessi poeg teisest laua otsast

” Ei söö.. Elevant on liiga suur!” vastan ja tunnen ennast targana.

“… samas on alati inimesi kes su võhkasid tahavad.” avab kaunitar viimaks suu.

Nõustun.

” Kaelkirjakuna ehk? ”

” Lõvi..”

“Aaa… nojah.” vaikin taas

” Vaal?” pärin ja keerutan spagette ümber kahvli.

“… neid ka kütitakse”

” Mingisugune süvavee elukas ehk. Kuskil pimedas” mõtleb Printsess

” Pime ja igav on..”

” Meduus!” jõuan äratundmiseni

” Nojah.. ulbid ringi. Eluiga on ka pikk. Ajusid ka pole.”

” Jah, ja kui midagi sinuga juhtuksi, siis sa ei saaks sellest nagunii aru!”

” Mhmh.”  vastab printsess

Ja ma sain aru. Vahet ei ole, kes sa oled. Seni kuni sul on olemas ajud on alati keegi, kes sind jahib. Kaitstud on ainult meduusid ja süvamereelukad. Nad ei näe või ei ole võimelised täielikult hoomama ümberringi toimuvat. Nad ei hooli sellest mis toimub. Nad ulbivad omasoodu, sest nad on alati nii ulpinud. Ja maailm peab olema samamoodi, sest ta on alati selline olnud. Muidu ei ole võimalik samamoodi edasi ulpida.  Peab olema pime, peab olema sama temperatuur ja hoovus mis liigub alati ühes suunas. Seni on kõik hästi. Kui midagi peaks muutuma, tuleb see kõrvaldada ja samamoodi edasi ulpida. Sest kui tegurit ei kõrvalda tuleb surm ja häving.

Ja ma jõudsin oma kõrgema filosoofiaga küsimuseni,et millal oli see hetk mil minu standard ulpimisest sai ebastandartne vastuvoolu ujumine. Ilmselt siis, kui ma otsustasin “reeta oma rassi” ja sünnitada pruuni eestlase. Standard ütleb,et eestlane ei ole pruun ja eestlane ei söö koos Printsessiga lauataga spagette. Eestlane võitleb valge rassi eest. On ise valge ja kasvatab valget. Ja teeb seda tõsise näoga. Vihaselt. Aga mina sõin oma ebaeestlasliku näo ja pruuni lapsega…

Äkki ma ikkagi ei sobiks meduusiks. Äkki ma peaks olema elevant. Hea küll, et alati leidub keegi, kes tahab minu hambaid. Samas ma saan ise vabalt mööda savanni ringi töllata oma töntsakate jalgade ja suure paksu pepuga ja teha oma asju ja teha neid omamoodi. Ma ei sõltu hoovusest.

” Emme! Mängime nii,et sina oled emakotkas ja mina olen pisikene kotkas..” vaatavad Mikrofoni pruunid silmad mulle otsa, samal ajal kui tema käed pigistavad spagetipundart.

” Teeme nii! Laps-kotkas. Ronige pessa!” käsutan ja tõstan lapse oma rattatoolile.

” Lenda emakotkas, kuni ma söön ussikesi!” käsutab laps ja topib spagette suhu.

Väntan rattaga üha kiiremini.

” Lenda emme! Lenda!”

” Lendan!” vastan ja kiman edasi.

” Nii.. nüüd ma muutusin munaks..” kuulen viimaks rattatoolilt.

” Ahah… ahah.” vastan

” Vii muna tuppa..” käsutab väike Klaabu

ja ma tassin oma 16 kg kaaluvat pruuni muna trepist üles, neljandale korrusele. Jalalihased löövad tuld. Asetan ta tekkidest tehtud pessa. Muna naerab ja mina ka.

Reaalsuse ja fantaasia vahel on õhkõrn piir. Vaevalt,et ma saan tagasi eestlaseks. Vaevalt,et ma see ka kunagi olin. Aga sellest pole lugu, sest mul on mu Printsessid ja kotkad.

 

 

 

 

 

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s