Meediku sisemääraja

“Emme, mis sa teed?” võtab korraga kellegi väike pruun käsi minu jala ümbert kinni.

Valan oma valgele pluusile vesinikku ja see kukub kangaga kokkupuutudes roosakalt vahutama. Hõõrun varrukat omavahel kokku.

” Pesen pluusi!” vastan ja kummardun kraanikausi kohale.

” Kas ta sai sul töö juures mustaks?”

” Mhmh.”

” Kas sa panid sinna peale seepi?” uurib ta aina edasi.

” Ei pannud. See on vesinik.”

” Aga miks sa sinna peale vesinikku panid?”

” Sest see võtab plekid ära”

” Aaaa…” oli Mikrofon mu vastusega nõus.

” Aga miks sa pesumasinas ei pese?” jätkas ta ülekuulamist

” Ma kohe panen. Ma natukene nühin enne selle pleki välja” lisan uuesti vesinikku ja vaatan kuidas see kangasse imbub. Vaatan Mikrofonile otsa

” Kas sa ikka tead, et ma armastan sind?” uurin

” Jah… mina armastan sind ka!” lausub ta vastu

” Tule nüüd, lähme mängime nii,et mina olen beebi ja sina oled minu ema. Sobib või?”

” Oota, ma pesen pluusi ära, siis ma tulen…” vastan ja vaatan kuidas väike vetruva soenguga pea vannitoast lahkub ja rõõmsalt kepsldes toa poole liigub.

Ja ma vaatan oma roosalt vahutavat pluusi ning väänan seda edasi. Tuima näoga. Justkui midagi poleks olnud. Vesinikuga segatud veri tilgub kraanikaussi. Kuidas seda nii väiksest plekist küll niipalju saab tulla. Või õigemini, kuidas seda nii väikse inimese seest niipalju sai tulla. Loputan pluusi ära ja viskan masinasse. Lisan sinna veel terve hunniku riideid lõputu põhjaga pesukorvist ja vajutan masina käima. Istun vanni äärele  ja vaatan kuidas pluusiparv trummlis piruette viskab. Ja punane plekk kulub üha väiksemaks ja väiksemaks.

Olenemata sellest,et pluus on masinas ja muutub iga minutiga säravvalgemaks, ei kaota see ära neid mälupilte plekkide algallikatest. Mõnikord nad tulevad tagasi. Enamasti siis kui ma neid kõige vähem ootan.

***

” Kas see ei häiri sind?” uurib sõber

” Misasi?”

” No see, mida sa näed. ”

” Mismõttes?” täpsustan

” Verised lapsed, surma nägemine, traumad… Noh kõik see”

” See on minu töö!” annan poliitiliselt korrektse vastuse

” …Ja sa võtad seda kui tööd? See ei mõjuta sind?”

vaikin…Mul pole luba lasta sel end mõjutada.

” Kui ma võtan kõik selle endaga kaasa, mis siis minust järgi jääks?”

nüüd vaikib tema

” Sa ei tunne midagi?” uurib ta pärast pausi

” Tunnen ikka aga see on minu töö. Ma ei saa lasta sel end hävitada.”

***

Ja ma istun endiselt vanni äärel ning sulen hetkeks silmad. Ohkan. ” Ma ei saa lasta sel end hävitada” sisendan endale ja pühin silme eest eelmise päeva sündmused.

” Emme, tuled juba või?” kargab kellegi rõõmsameelne nägu ukse vahele. “Tule ma näitan sulle midagi” haarab kellegi käsi minu omast kinni.

” Vaata, kajakas!” ajab laps sõrme pikka ja viitab rõdule

” Päriselt või? Kui äge!” muigan.

” Jah, pruuni näoga!” särab laps justkui juudi jõulupuu

” Kajakad on toredad. Kas me õue läheme?”

” Jaaaaaaaa!” tõstab laps oma mõlmad käed ja jookseb koridori sandaale jalga panema.

” Oi väike pagulane!” kuulen justkui möödaminnes olles napilt õue jõudnud.

” Emme?” uurib Mikrofon

” Nooh?”

” Miks ta mulle pagulane ütles?”

” Ta ajas sassi. Sa oled ikka Sara..” seletan. Ma tean,et kunagi saabub see päev, mil ma pean talle seletame et puhtalt tema värvi pärast ei peeta teda sama õiguslikuks kodanikuks. Aga mitte täna. Täna ma ei jaksa.

***

” Proua, ärge liigutage seda kätt. Ma süstin ravimit” selgitan patsiendile

“Mhmh!” vastab tema ja vaatab oma kodu diivanil telekat. Mugavalt sooja teki all. Ma põlvitan ta voodi ees. On südaöö. Olen unine.

” Vaata neid neegreid,  täiesti rõvedad inimesed. Nad on ikka täitsa koledate nägudega kohe…” seletab patsient ja vaatab helendavat ekraani

Naeratan korra, vaikin ja süstin ravimit edasi. ” Minu tütar küll kole pole…” mõtlen endamisi aga ei lausu midagi. Südames natukene valutab, sest ma tunnen justkui meie jaoks pole meie enda kodus enam kohta. Aga on südaöö ja tal on halb olla. Mina olen kohustatud teda aitama olenemata sellest,et minu tütar pole tema jaoks väärtus.

” Nüüd peaks parem hakkama.” lausun ja tõmban süstla välja. Naeratan taaskord.

” Suur tänu teile! Mul on nii hea meel,et te tulite. Nüüd viimaks saan ehk magada.”

 

***

” Aga emme, miks sa magad?”

” Õhh? Ma kohe ärkan. Mul oli eile öösel tööl  raske. Pidin hästi palju üles ärkama.”

” Miks?”

” Sest inimesed olid haiged ja tahtsid abi..” jätsin lapsele mainimata,et enamus neist olid lihtsalt purjus.

” Miks?”

” No ma ei tea. Neil kõigil oli mingi mure…”

” Aga öösel magatakse, mitte päeval”

” Ma tean kallike, ma juba tulen..” lausun ja vean end voodist välja. Üks silm kinni ja teine irvakil. Rohkem neid lahti kangutada ei jaksa.

***

” Ärge jääge magama! Rääkige minuga!” selgitan ja sätin naise verised juuksed tema kõrva taha. Ta on kinni ja ebaloomulikus asendis. Minu käsi toetab tema pead. Tema käsi on suunatud minu poole.  Ja meie vahel on hunnik päästetöötajaid.

” Me saame su kohe välja eks! Ole rahulikult, hinga aga ära jää magama.”

Ta noogutab ja tema suured silmad vaatavad mulle otsa. Ma tahangi,et nad vaataks. Siis ta ei näe ümberringi toimuvat.

Seal on miljon emotsiooni. Ta ei lausu sõnagi, aga ma näen neid kõiki.

***

“Noh, kuidas sa end tunned?” uurib äsja külla tulnud sõber.

Võtan parajasti pesu masinast välja ning riputan oma hommikul pestud pluusi kuivama. See oli säravvalge.

” Mismõttes?”

” No peale seda valvet..”

” Tavaliselt” vastan

” Sa ei tunne siis midagi?”

vaikin. Ma tunnen valu, mis pitsitab iga kord kui keegi sureb. Abitust, kui ma tahaksin aidata, aga olen hiljaks jäänud. Kurbust, nähes kellegi elu hävinemas. Mõnikord ma ei maga, sest mälupildid toimunust kerkivad mu silme ette nagu mängufilm. Kahetust, kui mulle ei meenu õiged sõnad õigel hetkel. Pinget, mis tuleb teadmisest et ma pean olema alati tipp-tasemel.

***

” Ei, ma ei tunne midagi…” valetan.

Meedikul pole luba midagi tunda. See on enesehävituslik.  Tõmban käega üle valge pluusi ja vaatan kuidas sõber mulle naeratab. Ta teab,et ma valetan…

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

One Response to Meediku sisemääraja

  1. Efka says:

    See oli nüüd küll väga kurb positus…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s