Meediku välimääraja

” Kuule emme…” Sosistab kellegi mesimagus hääl mulle kõrva. Avan ühe silma ja vaatan enda ees laiuvat patja.

” Õhhh…?”

” Ma tegin sulle võileiba!” ilmub kellegi horisontaalasendis pea minu vaatevälja. Avan teise silma ja just sel hetkel lajatab väike käsi mulle võiku nina ette. See ei olnudki niiväga võiku, kui hiigelsuur võimügarik väiksel saial, mille patust kolesteroolisisaldust varjab justkui tekiks pantud vildakas singiviil. Siiski oli see kõige armsam võileib, mida ma üle pika aja näinud olin.

” Oi aitäh…” muigan. Kuid sisemuses tundsin suurt tungi uurida, mis sai ülejäänud singist… või kas natukene võid ka kuskile alles jäi.

“Söö-söö!” käsutab Mikrofon ja pressib võimügarikku mulle suhu. Lämmatav võikamakas vallandab ellujäämisrefleksi. Selleks,et mitte surra kurku surutud toidu kätte, tuleb keha kiirelt vertikaalseks saada. Talitan vastavalt ellujäämisinstinktile. Võtan vildaka võileiva kätte, takistades nii minu edasist lämmatamist. Vaatan enda kõrvale ja ohkan. Taaskord on seal telefon. Alles eile panin ta teise toanurka laadima, siiski imekombel on ta hommikuks ikkagi mu padja all. Alguses lihtsalt igaks juhuks. Äkki keegi helistab. Äkki kellegil on mingi mure. Viimasel ajal on sellest saanud aga automatism ( loe: Ma ei tea, kuidas ta sinna sai, aga ta alati ON seal). Vahel on mul probleeme ka terve oma keha väärasetusega. St. vahel pole ma päris kindel kus ma ärgates olen, kuidas ma sinna sain ning kellele ma pean abi osutama. Tavaliselt juhtub selline olukord peale töö-praktika-töö-praktika perioodi.

Võtsin telefoni kätte, hammustasin suure kamaka oma “võileivast” ja tekkis teatav äratundmismoment. Ma olen hakanud omaks võtma meedikute salajast klauslit. Minust on saanud “SEE”. See imelik,eluta olend kelle peas trummeldab vaid üks mõte ” Päästa, kuni pension mind päästab!”. Meedik ei ole inimene, ta on loom. Tegelikult teda ei saa liigitada mitte millegi alla. Ta eirab loodusseadusi, ta ei maga, vahel ei söö ja veedab enamuse oma ajast tööl haavatuid jahtides. Siiski vahel on keeruline meedikut ära tunda. Välimuselt sarnaneb ta üsna harju keskmisele inimesele. Segaduste vältimiseks on alati hea kasutada välimäärajat.

Punkt üks – Ibumetin on liiga main stream

Kui meedikul pea valutab,ei küsi ta mitte “peavalurohtu” või “ibukat” või ” anna midagi, mis sul on”. Ta küsib Ketonali. Või Tramadoli. Vahel ka Diklofenaki. Viimasel ajal üha tõuva trendina ka Dolmeni. Paratsetamooli pakkumise peale hakkab tavaliselt nutma. Ta ei liigita seda ravimiks vaid vitamiiniks. Meeles tuleb pidada,et meedik muterdab külla minnes läbi kõik silma alla jäävad ravimid, lihtsalt et näha ” mida teised võtavad”, tavaliselt diagnoosib ka ta ravimite põhjal oletatavad vead ja haigused. Kui meedik tuleb peolt siis tal on kapis igaks juhuks kanüül ning mõned pohmelli leevendavad ravimid. Tavaliselt kanüülib ta end ise ega arva,et see oleks midagi ebanormaalset. Mõnikord kanüülib ta end või enda tutvusringkonda ka puhtalt sellepärast,et tal on igav või ta tahab harjutada mõnda “uut trikki”, mida keegi talle eelmine päev tööl näitas.

Punkt 2 – Veri on naljakas

Meedik leiab end tihti eksimast teiste “normaalsete” inimeste seltskonda. Siiski ei sulandu ta peaaegu kunagi vestlusesse. Osaliselt tingitud sellest, et meedikul ei eksisteeri isikliku elu, seega ei saa ta üldteemadel tavaliselt kaasa rääkida ning teine põhjus on see,et kui meedik ei ole tööl, siis ta eelistab olla vait.  Ta on läbi sorteerinud horde mammisid ja papisid, kes kõik tahtsid visiitidel jutustada oma kassist, sokkidest ja sünnimärgist. Meedik lihtsalt ei viitsi enam reaalsest elust ja selle sündmustest osa võtta. Enamasti ta magab silmad lahti. ” Oleks justkui seal aga samas ei ole ka”.

Olukord muutub aga siis kui ruumi siseneb teine meedik. ” Tead, ma eile oli tööl. Verd pritsis paremale ja vasakule, ilge saun oli. Sõrm rippus otsas, jalg oli kaheksas ja seinale joonistus pritsmetest Putini nägu”. Ja teine meedik pistab lakkamatult naerma. Ülejäänud seltskond vaikib ja vaatab halvustava pilguga. Tagataustal kõlab halvakspandav “Iuuu!!”

Aga meedik ei lõpeta seal. Ta kirjeldab piinliku detailsusega  patsiendi sooletegevust, pugides samal ajal mõlema suupoolega võileiba. See oli võib olla ainukene toit, mida ta tol päeval sõi. Ta ei lase mahlakatel detailidel isu rikkuda. Kui mõni “normaalne” sõber julgeb midagi kommenteerida, kirjeldab meedik ka tema sooletegevst.

Punkt 3 – Inimene = töö

Meedik märkab tänaval igat joobunud isikut ja tervist kahjustavat käitumist. Tavaliselt diagnoosib nad oma mõttes ja kalkuleerib välja ligikaudse tundide või päevade arvu, mis antud inimene nende vastuvõtule satub. Ta teab,et ta tuleb. Asi on vaid selles, kuna ta tuleb. Ja siis kui ta lõpuks tuleb, kalkuleerib meedik millises linnaosas ta antud inimest nägi, mis värvi, kaalu või kõnnakuga ta siis oli ning võrdleb seda praegusega.

Vahepeal meedik ei kuula, tema tähelepanu hajutavad kõik kehalised funktsioonid, näitajad või individuaalsed eripärad. Näiteks veenid. Ta võib keset vestlust minna hoopiski rändama mööda käeselgu, hoolikalt kalkuleerides kuhu ta nõela torkaks, kui sügavale ja kas antud soonde üldse oleks võimalik midagi torgata. Vahepeal ei piisa vaid heast kujutulsvõimest. Vahepeal muutub meedik lausa füüsiliselt ahistavaks ” Vabandust, miks te minu käsi katsute?” toob tavaliselt meediku unistustemaalt reaalsusesse tagasi ja (enamasti) eemaldab ta siis käed ja proovib taaskord keskenduda käesolevale vestlusele. Tavaliselt kestab “ärkveloleku” aeg vaid mõne minuti, seejärel laskub meedik jälle oma diagnoosimise maailma. Mõõtes näiteks pahatahtmatult hingamissagedust, sest ” see tundus kuidagi aeglasem, kui ta tavaliselt harjunud on”.

Punkt 4 – Uni on nõrkadele

Meedik magab ebaloomulikes ja ebainimlikes asendites. Näiteks kohvikujärjekorras. Poes. Tualetis. Ta on harjunud magama kõikvõimalikel pindadel, asendites ja harju keskmine meedik magab enamuse oma unest valges kitlis. Ta on sellega nii harjunud,et pehme voodi tundub midagi eluvõõrast ja kohati hirmutatavad. Öösärk ei kuulu meediku sõnavarasse. Kittel on universaalne. Seljast võetakse see tavaliselt vaid siis kui liigutakse valve lõppedes ühest töökohast teise.

Punkt 5 – Võõrkeel

Meedik kasutab igapäeva kõnes veidraid sõnu ja väljendeid. ” Oi, kas sul on hüperesteesia?” Selle asemel,et öelda ” kas valgus tundub liiga ere sinu pohmellis pea jaoks?” ” Teie pulss tundub kuidagi tahhükardiline.” . Samuti küsib ta meisterliku täpsusega kõige piinlikumaid küsimusi ja tunneb nende vastu siirast huvi. ” Palun kirjeldage mulle enda väljaheidet”, ” Milline teie uriin on. Kas tuleb kaarega või pigem niriseb?”.

————

” Emme! Emme! Oota, anna mulle oma käsi. Las ma katsun su pulssi”.  Katkestab väike laps mu mõttelennu. Tõmban käe ehmatades eemale ja neelatan järjekordse ampsu võileiba. Vaatan tütrele suurte silmadega otsa.

” Kas sa nukkudega ei taha mängida? Sa oled kolmene.”

” Nojaa.. aga las ma vaatan kas tuksub.” vastab Mikrofon justkui enesestmõistetavalt.

Langetan alandlikult käe ja vaatan kuidas kaks pruuni sõrme mu randmele asetatakse.

” Tuksub!” kilkab Mikrofon ja naerab. Aga korraga tekkis minul hirm. Ka temast võib saada ” SEE”. Ma ei taha,et ta näeks seda mis mina. Ma tahan,et ta näeks lilli ja liblikaid ja saaks kuskil kontoris oma rõõmsas teadmatuses klaviatuuri toksida. Ma tahan, et tal ei oleks koormat. Sest iga meediku hinges on see pime nurk, kus hoitakse mälestusi, mis on peidetud süütu reaalse maailma eest. Nad on liiga karmid, et neid jagada ja liiga keerulised,et neid mõista.

” Kuule põnn. Tee mulle veel üks võiku..” muigan ja sasin Mikrofoni juustes

” Jaaaaaaaa!” kepsutas väike laps ja tormas  rõõmusegasena köögi poole.

Ma istun endiselt voodinurgal ja silme ette kerkib pilt kolmest nööbist ning  verelombist. See oli esimene elu, kelle ma kaotasin. Need õnnetud eest rebitud nööbid saadavad mind lõpuni.  Ohkan, surun mälestuse tagasi sinna pimedasse nurka ning töllan unesegasena Mikrofonile järgi.

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s