Aasta Ema

Köhatasin ja tõmbasin igaks juhuks kapuutsi pähe. Osalt sellepärast, et külm oli ja teisalt sellepärast,et ma olin valel ajal vales kohas. Kell 23.00 kiirtoiduputka ees lõunasööki ootamas… Koos “peaaegu 3″ aastase Mikrofoniga. Ilmselgelt ei võeta see aasta vastu minu Aasta Ema taotlust aga lootsin sellest olenemata lennata radari alt läbi ilma,et keegi mind ära tunneks. Strateegia oli ehk veidi kaheldava väärtusega, kuna igale poole kus ma lähen ma olen nagunii ” selle tüdruku” ema. Põhimõtteliselt on see nagu neoontuledega kaunistatud kostüümis mööda metsa kõndida ja eeldada,et ma olen nähtamatu. Isegi kõrvalmetsa põder teab kes ma olen ja kust ma tulin.

“Emme kuule..” kobiseb kapuutsitatud Mikrofon ja lükkab käega loki mütsi alla peitu
” Kuuldaval!”
” Vaata!” seletab ta ja tõstab sõrme, vibutades veidi eemal seisvatel inimestele ” Vaata, need onud on nii karvased.” ütleb ta ja naerab omaette.
” Tõsi..” pidin nõustuma ja piilusin isegi veidi eemal olevaid kahte noormeest. Väga karvased ei olnudki. Pigem 3 päeva hooleta jäetud liivapaberid.

” Üks on karvasem kui teine.” muigab noormees vastu, olles avastanud minu pilgu tema karedal lõual. Radari alt läbi lendamine ebaõnnestus.
” Kas sina oled ka karvane, emme?” vaatavad väiksed mustad silmad nüüd mulle otsa.
” No tavaliselt mitte aga mõnikord talvel, kui pükse saab kanda..Hahaha..” naeran omaette ja koristan irve oma näolt. Mikrofon ei irvitanudki. Ilmselt polnud see vastus, mida ta ootas.

Ümberringi seisvatel inimestel pakub antud dialoog ehk isegi rohkem lõbu, sest kõik kõõksuvad oma hamburgeritega, nii et salat nende vahelt lendab. Niipalju siis minu plaanist jääda märkamatuks.

” Viiiiiikatul, viiiiiiiiiikatul, viiiiiiiiiiiiiiikatul!” laulab Mikrofon kell 23.15 öösel ratta seljas ja lehvitab mõlema käega kartuleid tuules. Mina pugin eesistmel oma lõunasööki. Nälg oli suur, seega ma tegin seda umbes sama tempoga kui ma rattaga sõidan. Keskmiselt 20 km tunnis. Ma olen antud spordialal juba üsna vilunud. Tavaliselt sööngi oma õhtusöögid ratta seljas. Mitte,et ma seda jubedalt naudiks aga see on enam-vähem ainukene hetk, mil mul on võimalik süüa- teel kuskile mujale. Seega ma oskan koorida ja süüa ühe käega peaaegu kõike.

Maja ukse ette jõudes võtan kotist viimase friikartuli ja siis kui Mikrofon ei näe, ka mõne tema oma.

” Noh põnn..” kobisen ja tõstan ta ratta seljast maha
” Ma ei ole mingi põnn.”
” Kes sa siis oled?”
” Präänik..” vastab Mikrofon ja paneb järjekordse friikartuli suhu
” Kuule präänik. Jookse nüüd trepist üles..” vibutan käega ja võtan oma ülekasvanud linnaratta õlale.
” Seda et…” kobiseb laps ja vajub seina äärde longu nagu väike närtsinud ( aga see-eest väga puhvis) lill. Tema alumine lõualuu pikeneb, mokk vajub veidi rulli ja mustad silmad vaatavad mind altkulmu.
” Ma ei viiiiiiiiiiitsi tegelikult.” kobiseb ta.
” Aaa…” ei osanud ma kuidagi kommenteerida ” Ma siis lähen üksi..” laususin ja jooksin trepist üles, ratas õlal.

Kui ma olin vaevu kolm sammu astnud kuulen seljataga meeletut kisa ” MINA KAAAAAA! MINA KAAAAAA!!!”
Olin sunnitud tagasi alla minema. Mitte sellepärast,et ma alluks provokatsioonile vaid pigem sellepärast,et ülejäänud naabrid friikartulireidist teada ei saaks. Võtsin mossitava mikrofoni sülle, ratta õlale ja proovisin “komplekti from hell” neljandale korrusele üles vedada.

” Kuule.. Kas sul on raske või?” uurib laps ja topib suu friikartuleid täis
” Veidi nagu on..” kobisesin hingeldamise vahepeal.

Jõuan peaaegu hingetuna üles ja sulgen ukse enda järel. Uni on. Tahaks magada, kuid tean et mul on täpselt 30 minutit aega patoloogilise sünnituse ja puerpeeriumi testi soovitamiseks, enne kui see igavesti sulgub ja ma pean hakkama otsima alternatiivseid meetodeid oma edasise haridustee osas. Maakeeli siis oli mul 30 minutit aega enne kui ma olen kutu-piilu. Viskun diivanile. Mikrofon sõi ära oma viimase kartuli ja puges mulle kaissu. Teoorias loomulikult. Praktikas siiski viskus diagonaalselt üle minu. Tema lokipahmakas varjas igasuguse vaate arvutiekraanile või üldse ümbritsevale maailmale ning väiksed lokid tungisid minu personaalruumi kiiremini kui rakett atmosfääri. Puhun, lootuses,et see lokke näost eemale lükkab, kuid nad põrkuvad tagasi nagu madratsivedrud. Võtan enda peast patsikummi ja kinnitan lokipahmaka nii,et ta varjaks vaid arvutinurga.Vaatan enda ees olevat testi. Veerin meditsiinilist terminoloogiat kokku nagu hull ja ohkan. Meedikute jaoks on eestikeeles kirjutamine nagu tabu ja jumala eest kunagi ei tohi kasutada käekirja, mis oleks tavainimesele mõistetav.

… 25 minutit hiljem Mikrofon juba norskab ja ma üritan oma loomulikult mitteloetavast konspektist välja lugeda kas oksütotsiini manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosselt. Keerutan paberit 90 kraadi ja tagasi. Kordan protseduuri. Just kui see teksti arusaadavamaks teeks. Samal ajal kui ma paberit uurin, sulgub test minu nina ees. Ma hoian hinge kinni. Kerin väriseva käega üles tulemuste juurde. 97 % õige.
” Jess…Sain läbi” kobisen ja sulgen hetkegi mõtlemata silmad.

…..

” Emme kuule..”
” Õõh?” kobisen läbi une
” Tõuse nüüd üles, sa pead minu ju lasteaeda viima.”
“Mm… oota… veidi” vastan ja üritan veel magada
” Emme..” kõlab minuti pärast uuesti ” Mul pole pükse. Kus püksid on?”
Vaikin
” Emme?” Kangutab kellegi väike käsi mu silmalaugusid lahti ” Kus püksid on?”
” Ma ei tea, kus püksid on…” kobisen ja surun teise padja näole. Lootuses,et ehk ta ei küsi enam.
Tegelikult ma teadsin küll. Ilmselt kusagil seal vööni ulatuvas mustapesu hunnikus mis vannitoas vedeles ja mille pesema panemiseks pole mul aega olnud.
” Emme. Püksid. Mul pole ju pükse… Emme? Minul on kõht ka tühi…”

Ohkan ja tõusen. Ring hakkab uuesti peale.

Ma arvan,et kui ma paari nädala pärast psühholoogiakliinikkuse praktikale lähen suudan ma osakonnas olevate patsientidega ideaalselt samastuda.
” OO.. kas teie ei saa magada, kuna näete hallutsinatsioone? Ma ka ei saa. Minu hallutsinatsioon on füüsilises kehastuses ja iga jumala päev punktuaalselt samal ajal silmalauge lahti kangutamas. Ma eelistaks iga kell neid elevante, keda te seinapeal ronimas näete…”

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s