Ood Dream Teamile

Nokkisin pikkade näppudega karbist mustikaid. Poola omad. Maitsesid ka kahjuks nagu oleksid paar päeva teel olnud. Aga mul oli ükskõik. Mul oli nälg, seega tegin oma nokkimistööd täie tõsidusega. Muu maailm hajus mustikakarbi virr-varri taustal tahaplaanile. Kadus bussipeatuse  suitsuhaisuline ving ja eemal pingil viina võttev vanahärra. Kadus õlgadel istuva meeter korda meeter koti raskus ja linnakära. Oli vaid mina ja minu mustikad. Siiski mulle tundus et Poolast tulles oli kaks laadungit kuidagi segunenud. Ühed mustikad oli juuniorid. Pringid, ümarad ja maitsesid nagu suhkrukuubikud mu keelel ja siis olid seeniorid. Väsinud, krimpsus ja üsna spetsiifilise hallituse maitsega. Kuna mul oli nälg, siis sõin ma mõlemaid, olenemata nende vanusest või etnilisest päritolust.

Minu privaatsest maailmast raputas mind üles aga julm äratundmine. Keegi puudutab mu õlga. See oli selline vaevu märgatav, õudusfilmidele stereotüüpne kriipiv puudutus, mis nõudis kohest sekkumist. Tõstsin oma loomaliku pilgu mustikakarbist ja pöördusin ringi just kui Matrixi filmis. Kiiresti aga samas aegluubis. Kõigepealt tabasin ära oma õlalt lahkuva käe ning liikusin pilguga mööda rannet ülespoole, kuni mulle jäi ette kellegi pikk ja kohev pats, jõudes lõuani märkasin ma tuttavat naeratust. See oli patsik. Suunates oma pilgu mustikatsoonist veel kaugemale nägin ma patsiku taustal veel inimesi. See oli minu Dream Team. Naeratasin kohmetult ja langetasin ehmatusest tõusnud lilla käe.

Patsik oli tüdruk oma parimates aastates. Väga pikkade juustega. Tavaliselt kandis ta neid kas patsis või krunnis. Siiski oli soeng alati ebapropotsionaalne tema peaga. Kui patsiku juuksed oleks õled, toidaks nad ära terve lehma. Tema juuste mass oli ilmselt pöördvõrdeline tema elukogemusega, sest ta oli sünnitanud kaks last, vahepeal jõudnud ka abielluda, lahutada ja alles hiljuti leidnud ka uue õnne.  See on rohkem, kui ma oma 24 aastaga olen saavutanud.

Seekord oli Uus Õnn ka matkale kaasa võetud.  Ta seisis Patsiku kõrval ja loopis oma tumepruune juukseid nagu Dieseli reklaamnägu. Tema pruunid biitsepsid punnitasid igasuguse pluusi alt välja nagu sügisesed kartulid. Ta tegelikult teeb palju tööd ja tegelikult ta on palju väljas ka, sest kuidas muidu ta oleks saanud sellise ebaeestlasliku jume.

Ja siis olid Daamid Roosas. Või noh, roosa diskomütsiga. Stiilielement, nagu nad seda kutsuvad. Nad olid individuaalsed isikud kuid mütsidelt tulev roosa litri virr-varr sulatas nad ühte ja ühtlasi pimestas eemal pingil viina võtvat meest.

diskomüts

Ning mina. Naine 20ndates. Mustikase suuga ja kohmetu naeratusega. Ma juhtisin meie Dream Teami lahingusse. Me ei teadnud, mis meid ees ootab aga ma nägin,et keegi tegelikult väga ei hoolinudki. Me teadsime,et me oleme tiim ja kui me peame viimase liikme metsast oma kätel välja lohistama, siis me ka teeme seda. Muidugi tingimusel, et langejaks ei ole Uus Õnn. Sellisel juhul jääks kari naisi hätta. Algamas oli sõda ja me tundsime tumedat pilve enda peale langemas. Me läksime võitlema. Me olime valmis!

Ja nagu võitlejatele kohane  avanesid ka meie autouksed nagu A-teami bussil ja Dream team väljus roosa litri, pimestavate biitsepsite ja kohevate juuksepahmakate saatel Lilli puhkekülla. Meie stardini oli aega vaid hädised 20 minutit ja me seisime olenemata steitmenti tegevast sisenemist nagu hunnik õnnetust keset märga muru. Ma ei teadnud, kuhu ma pean minema, mida tegema või mis ma kell 20.00 õhtul Läti piiri ääres teen. Me oleks ilmselt sinna seisma jäänudki kui ma ei oleks eemalt lähenemas näinud kitsastes liibupükstes meie tiimi musta hobust. Kuuli tõukavat, jooksvat, ise hüppavat inimmasinat. Ta oli juba valmis. Täisvarustuses ja laia naetatusega.

Mängureeglid olid lihtsad. Matkata tuleb ööpimeduses ligikaudu 20 kilomeetrit. Selle 20 kilomeetri sees tuleb läbida 7 kontrollpunkti. Igasühes neis sooritada ka ülesanne. Paberil üsna mustvalgelt kirjas. Reaalsuses ei olnud meil õrna aimugi, mis saama hakkab. Tegelikult ma kardsin isegi WC ukse ees patseeruvaid hanesid aga ma ei näidanud seda välja.

Lahing oli algamas ja me seisime higiste pihkudega stardis. Uus Õnn pigistas tema käes olevat kaarti, ülejäänud üritasid end tähelepanu keskpunktis olles hästi tunda. Me olime kolmas startiv tiim.

„ Kuule” katkestas Inimmasin piinliku vaikuse „ Oleme ikka originaalsed. Lähme läbi võsa?”

„ Mis võsa?” uurisin

„No siit otse. Miks me peame mööda teed minema?” selgitas ta ning vibutas käega võsa poole

Suunasime pilgud võsale, seejärel jalas olevatele tennistele, taaskord võsale. Miski ei klappinud.

„ Jalad saavad märjaks.” vingus Daam Roosas

Eemal taustalt on kuulda kellegi vaikset itsitamist

„ Need saavad teil nagunii märjaks!” muigas korraldaja

Viskasime taaskord pilgu oma tennistele.

„ Nojah..” ohkasin ja liigutasin oma varbaid. Just kui see midagi muudaks.

„Tee on seal samas ju.. võsa taga!” selgitas Inimmasin, kuid enne kui me midagi otsustada jõudsime algas countdown.

„ Kolm… kaks… üks!” kõlasid viimased sekundid ja Dream Team tormas võssa nagu kari metsikuid hobuseid. Me ei leppinud selles kokku, aga me teadsime,et me läheme sinna.

„ Vaadake,et te traati kinni ei jää!!” kuulsime veel korraldaja viimast lauset aga me ei hoolinud sellest. Me olime kari hobuseid.

Inimmasin patseerus kõige ees ja kisendas:” Jookse! Jookse! Hop-hop-hop!”

Ja me jooksimegi.

„Miks?” otsustasin viimaks kõige elementaarsema ja samas olulisema küsimuse küsida „ Aeg ju ei loe.”

„ Aaa…” oli kuulda Inimmasina pettumuse nooti, kui ta hoogu maha võttis. Tegelikult ma väga ei viitsinudki joosta. Ma teadsin,et 20 kilomeetrit on veel ees.

Pärast lühikest ja romantilist jalutuskäiku „jumal teab kus” olime jõudnud oma esimesse kontrollpunkti.

„ Tere!” olin viisakas „ Noooooooooooooooooooooooooooh????” olin seejärel ebaviisakas

„Teie ülesanne on kuulata mulgikeelset teksti ja see meelde jätta. Valige 2 inimest”

Vaatasime üksteisele mitte midagi ütlevate nägudega otsa.

„ Mulgi? Mulgi? Kui raske see saab olla?”

„ Kas keegi siin mulk ka on?” tõstatas Daam roosas järsu küsimuse.  Miskipärast kõlas see rohkem nagu natsi-Saksamaa juudijaht. Seega tõenäoliselt ka sellepärast ükski salamulk end tol ööl välja ei andnud. Otsustasime veidi originaalsema taktika kasuks. Selleks oli kahe enda kõrval seisva tiimiliikme karjast välja nügimine. Õnnelikeks nügituteks osutus Daam Roosas ja Inimmasin, kes mõlemad kordamööda mulgikeelt kuulasid. Ma üritasin samal ajal kõrval seistes nende nägudest välja lugeda kui palju nad aru saavad.

„Noooooooooooooooooooooooooooooooh?” uurisin ma sama ebaviisakalt edasi, kui Inimmasin ja Daam Roosas oma kõrvaklapid langetasid

„Palun suunduge järgmisse punkti.” selgitas korraldaja ja me matkasime edasi…

Koolis käimise ajast on meelde jäänud,et kui keegi ütleb sulle” kuula hoolikalt mis ma sulle räägin” ning seejärel „olete vabad”, siis tavaliselt järgneb sellele tunnikontroll.

„Kuule, kuule..” nügisin end Inimasina külje alla „ Mis teada said ka?”

„Mingi kivi, kus kõik käisid joomas ja siis keegi peksis selle laiali aga ikka käis seal jooming edasi.”

„ Oli nii või?” küsisin Roosalt Daamilt

„ Jah! Midagi sellist oli jah!” vastas ta

„Aa..” olin pettunud „ Aga kuulge, kirjutage üles mis teile meelde jäi, pärast raudselt küsivad!”

Ja nad kirjutasid nagu noored jumalad…

Jõudsime punkti 2, või antud hetkel punkti 1.2. Kus meid ootas ees, üllatus-üllatus, tunnikontroll. Inimmasin rabas pastaka ja kribas vastuseid nagu kuulipildujast. Seejärel kostus üle metsa Deam Teami möire. Me teadsime,et me skoorisime head punktid ja see tõstis meie motivatsiooni veelgi. Jooksime pea laiali kuid kõrgelt motiveeritult järgmise punkti poole – sohu.

soo

Kahjus tõusis ka meie paranoia level märkimisväärselt. Sisenesime sohu ja kõndisime mööda peenikesi laukateid, pildistades igat mööda minevat silti, kirjeldust või looma pilti. Igaks juhuks. Äkki keegi tahab meile jälle tunnikontrolli teha.

Esimese läbitud punkti adrenaliin hakkas vaibuma ning soos valitses kerge hämarus. Tiim oli vaikseks jäänud. Kuulda oli vaid tenniste monotoonset plaginat. Jõudsime punkti 2, mis asetsed keset sood.

Alustasin vestlust juba traditsiooniliseks saanud lausega „ Tere (paus) nooooooooooh??”

„ Ee.. Lihtne ülesanne!” selgitas mees punktis ilma pikema sissejuhatuseta

„ Kuulate kolme linnuhäält ja ütlete, milline neist on metsis? „

„Nooooooooh, hea küll!” vastasin. Kui raske see saab olla.

Makk pandi käima ja sealt kostus mingi ebamaine segu sea röhitsemisest ja linnu laulust. Vaatasin enda seljataga seisvat teadetetahvlit antud linnu pildiga. Ta ei näinud välja nagu seahübriid, pigem nagu üles puhvitud kalkun. Silmameigiga.

„ Nooh, võimalik..” mõtlesin

„ See on kindlasti!” seletas Inimmasin. „Ma tean! Ma tean!” kepsles ta

„ Kuulge, laske veel midagi..” palusin ja poisid vajutasid makil nuppu.

Kuuldevale tuli kellegi peenike kriiskav vile. Justkui amatöör sporditreener.

„ Kuulge lõpetage ära. Vaadake pilti. Kas tal on selline nägu nagu ta kriiskaks või?”

„ Jajah, seda küll!” nõustus tiim ja kuulasime kolmandat pala, mis oli ristsugutis esimesest seahübriidist ja kriiskavast sporditreenrist.

„ Millne siis?” uurisin

„ Esimene! Esimene! Mina tean!” kepsles Inimmasin  nagu noor vasikas ja ülejäänud tiimil ei olnud valikut kui hüppava Inimmasinaga nõustuda. Vanasõna ütleb. Kes kepsleb, see teab vastust!

Hämar soo oli oma olemuselt üsna ilus, siiski ei olnud see paik, kus ma oleks tahtnud ööse olla. Miskipärast ma ikkagi olin seal… öösel. Keegi meist ei teadnud kaua me kõndinud oleme või kus me oleme kuid järsku lõppes plankudest ehitatud tee ja leidsime end musta soojärve kaldalt.

vesi

Vesi oli rahulik, kuid must nagu süsi ja see veepind hämaras õhtus mõjust üsna õõvastavalt. See nägi välja nagu Loch Nessi mõne venna või õe disainerkodu. Ma ei tahtnud sinna isegi varvast sisse pista, sest mul oli tunne et  sellest saaks kellegi gurmeeroog. Siiski tuli meil see veekogu ületada. Vähemalt poisid järvekaldal ütlesid nii.

„ Kas lähete kahe või kolme kanuuga?” uuris üks neist

„ Oh, lähme ikka kahega ära. Saab kiiremini. Mis me ikka kolmega..” kobisesin, ajasin rinna puhevile ja ronisin värisevate jalgadega esimesse kanuusse.

Kui Daam Roosas hakkas pardale ronima tundsin kanuu värisemist ja süsimusta järve peale tekkis kerge lainetus. Siiski mitte piisav,et tõstata loori vee all toimuvast. Ma olin hirmust kange.

Seejärel sisenes Loch Nessi toidukausikesse Inimmasin, kes võttis sisse positsiooni kanuu keskel.

„ Lähete kolmekesi või?” uuris mees

„ Ee.. jaa!” vastasime

„ Või noh oot?” uuris Inimmasin „ Kas ei tohiks?”

„ Ikka tohite.” Vastas mees

„Aa no vot. Lähme!” laususime ja sättisime aerud vette.

„ … lihtsalt et kolmekesi võib kergemini ümber minna.” Lõpetas mees on lause.

Seejärel kargas Inimmasin paadist püsti nagu ta oleks kummitust näinud ja selle aja peale, kui ma jõudsin pead keerata, et toimuvat inspekteerida, oli ta juba kaldal.Tundub, etma ei olnud ainuke, kellele see must vesi ei meeldinud.

„ Anna mulle aer ja ütle mis ma teen..” kobisesin, hingasin sügavalt sisse ja üritasin koos Roosa Daamiga veekogu ületada. Ma teadsin,et kui see kanuu läheb ümber siis ma ei julge ühtegi oma jäset liigutada ja ulbin ilmselt nagu konserv keset vett, oodates ärasöömist.

Ma värisesin, aerutasin ja  vaatasin pingsalt teiselepoole kallast, lootusest ükskord sinna kohale jõuda. Kahjuks ei olnud meie töö nii sujuv, kui oleks lootnud ja kanuu tegi usinalt järve peal sikk-sakke kuid viimaks siiski jõudsime pärale.

Sellega lõppes ka soo, ning algas mets. Kell oli juba piisavalt palju,et puud olid vajunud öisesse pimedusse. Kuulda oli vaid kerget kohinat ja meie mitte midagi ütlevat nohinat. Jalad olid väsinud. Pea oli väsinud. Aga tennised olid ikka veel kuivad.

Väsimusest ja pimedusest tingituna oli meie kari hakkanud lagunema. Dream Team oli muutunud ühest suurest parvest pikaks looklevaks ussiks. Avasin küpsisepaki ning saatsin selle ringile lootuses,et väike süsivesik elavdab vaikseks jäänud meeskonda. Ma eksisin. Ainukene asi, mis muutus oli see,et lisaks metsa kohinale ja meie nohinale oli kuulda ka non-stop küpsise krabinat, kui pakk ussi peast sabani ja tagasi liikus.

„ Tuled!!” tõstis inimmasin häält ja vibutas korraga seljataha. Ma ei tea, kas tema tähelepanu elvanes küpsiste mõjul või oli ta lisaks oma ülivõimetele ka erakordselt tähelepanelik aga korraga jäi uss seisma ja kogunes tagasi parveks.

Seisatasime ning suunasime oma taskulambid potensiaalsele ohuallikale

„Mis? Oota? ” kõlas mõmin läbi inimkarja kui me üritasime imelikult helkivatest tuledest aru saada.

„ Kuule, see on teine tiim. Jookseme!” hammustas Inimmasin läbi ning me pistsime punuma nagu oleks mets ise meid taga ajanud. Seljakotid hüppasid üles ja alla ning küpsisepuru lendas vasakule ja paremale. Ma tundsin,et mu jalge all on oksad, juurikad, kivid ja porilombid, kuid mul ei olnud aega neid vältida. Viimaks tuled seljataga üha kaugenesid ning me julgesime hinge tõmmata. Kui kiirkõndi võib loomulikult hingetõmbamiseks nimetada.

„ Aga mis siis saab, kui nad meile järgi jõuavad?” uuris Patsik, veremaik suus.

„ Midagi ei saa. „ vastasin ja muterdasin enda käes olevat heinatutti

„ Lihtsalt see saab,et igasse punkti kus me jõuame näevad nad meie strateegiat.” selgitas Inimmasin

„ Nojah… Siis nad näevad, mis me teeme ja teevad paremini..” arutles Daam Roosas

„ Kui me enam ei jaksa põgeneda, oleks strateegiliselt õigem nad mööda lasta” vastas Uus Õnn.

Miskipärast meil oli liiga suur ego. Me pigem kargasime üle okste ja porilompide, kui lasime kellegil endast mööduda. No ja sellepärast me jooksimegi, kuni jõudsime pool-hingetuna 4ndasse punkti. Milleks oli tegelikult kaks keset teed seisvat küünalt. Meil polnud kaua aega, kuna vastasvõistkond oli meile järgi jõudmas.

„ Tere! (paus) noooh?” uurisin igati viisaka ja haritud tüdrukun

„ Tulge kaasa!” selgitas härra ja juhatas meid teise, veidi kaugemal seisva, küünla juurde.

„ Seisate siin ja karjute! Meie mõõdame, kui kõvasti te karjute!”

„ Nooh.. hea küll!” nõustusime ja võtsime sisse positsiooni ning lõugasime nagu põdrad inna ajal ja jooksime seejärel edasi, meil polnud aega raisata. Tuled seljataga tulid üha lähemale. Peatus tähendaks meie jaoks valusat hoopi egole. Me polnud selleks veel valmis.

Meie kerge väsimus oli kasvanud üle „ mu puusaliigesed on nii valusad,et ma närin nad otsast ära” väsimuseks aga me ikkagi ei peatunud.

Valu ja väsimus oli teinud küll oma töö ja tiim oli lagunemas. Uus Õnn ja Patsik kuulasid taga muusikat, mina skaneerisin põõsaid potensiaalsete huntide, karude ja välja hüppavate vastasmeeskondade suhtes.  Daamid Roosas olid veidi kaugemal aktiivses vestluses ning Inimmasin sörkis kõige ees nagu loom. Tal vist ei olegi puusaliigeseid…

Kui me jõudsime viiendasse punkti oli valu puusadest edasi arenenud põlveliigesteni. Väsimuse astmeks oli  „ Jätke mind metsa surema, ma ei viitsi enam kõndida”  Ohkasin ja kükitasin. See oli viimase kolme tunni jooksul esimene hetk, mil ma sain seisma jääda.

Viies punkt oli juba oma olemuselt üsna õõvastav. Mets oli kattunud uduga ja keset seda kõike põles väike lõke, mille ümber seisid kaks naisterahvast.  Saime käsu kustutada taskulambid ja kõik valgusallikad ning jäime pilkasesse pimedusse. Kuulda oli vaid lõkke praksumist.

„Siin rööviti kunagi külatüdruk Marta ja tema peal tehti igasuguseid katseid. „ Alustas tüdruk lõkke ääres oma juttu. Üsna tasasel häälel. Just kui see poleks midagi.

„ Siiski  tal õnnestus põgeneda.Ta on siin kusagil metsas. Aga on üks probleem. Ta peab saama vastumürki, muidu tabab maailma kohuuuuutav viirus ja kõik saavad surma.” Tuli kaunile palju tõotavale jutule kiire lõpp.

Palun ütle,et me ei pea mingit mutanti metsast otsima, palun ütle,et me ei pea mutanti otsima” korrutasin oma peas

„ Teil on 2 ja pool minutit aega,et Marta üles leida, siia tuua ja vastumürki süstida!”

See oli just kui signaal Uuele Õnnele,sest juba ta kappas metsa poole nagu vabaks lastud hirv. Meie, puhtast karjainsinktist jooksime talle järgi. Ma ei tahtnud mutandiga üksi jääda.

„ Martaaa! Martakee! UU?” karjusime. Me tegelikult ei teadnudki, mida me otsime. Mets oli pime. Täis mättaid. Eemal oli kuulda okste praksumist. See oli ka ainukene võimalik asi, mille järgi orienteeruda. Liikusime heli suunas.

Korraga meist vasakul, keset pimedat metsa hakkab keegi nutma. Uuel Õnnel on justkui sisseehitatud mutandiradar ( ja öövisiooniga silmad) kui ta äkiselt suunda muutis ja nutu suunas liikuma hakkas. Järgnesin talle, samal ajal kui teised praktsatuse algallikat tuvastada üritasid.

Jõudsime puu alla, mille all istus väga seksikate sukkpükstega elusuuruses nuttev nukk.

„ See on Marta või?” uuris Uus Õnn. Tundub,et ta oli sama pettunud kui mina.

„ Ma ei usu” vastasin ja vaatasin nukku. Ma lootsin eest leida 3 pealist vampiirihammastega rohelist roomavat koletist, mitte blondi sukkapükstes nukku. Ma olin skeptiline. Need sammud ja okste praksatused olid mutandile omasemad.

Vaatasime mõlemad hetkeks õnnetut nutvat nukku. Teadmatuses kas ta võtta  või jahtida eemal liikuvat olendit.

„ jookse!” karjusin ma viimaks.

Uus Õnn rabas nuku ja pani punuma. Nägin vaid kuidas Marta käed üle tema õla võbelesid nagu haavalehed tuules.  Mina põrkusin pidevalt mätaste, okste või puude otsa aga Uus Õnn jooksis sirgjooneliselt nagu noor rüütel printsessiga. Selleks ajaks ülejäänud tiim metsast välja koperdas oli ravimgi juba süstitud ja me kõik ohkasime kergendatult.

Siiski muutus see ohe raskemaks kui nägime meie ees laiuvat teed. Pikk maa oli veel minna kuid meil oli valus.

„ Tahaks pissile.” Kurtis Daam Roosas

„ Kes pissib, see maha jääb…” laususin ja marssisime ikka edasi.

„ Kuule aga mis neist tuledest sai?”

Vaatasime seljataha. Tõsi. Nad olid kadunud.Olime juba pooleldi juubeldamas, niipalju, kui lihase ja liigesevalu võimaldab, kui avastasime,et mitte nemad ei ole maha jäänud vaid meie oleme eksinud.

Motivatsioon langes nagu fännid Justin Bieberi jalge ette ning me peatusime. Otsisin puid, kuhu alla magama jääda. Ma oleks hea meelega lihtsalt und tõmmanud, kuid ma teadsin ainuke viis metsast välja on meie omal jalal. Kuidas sa selgitad kellegile kus sa oled, kui sa ei tea seda isegi?

Õnneks pärast kiiret koosolekut jõudsime järeldusele, et me oleme õige teega paralleelselt ja ainukene viis on minna edasi ning teha kiire U-kurv ja lähenda kuuendale punktile originaalselt. See tähendab, valelt poolt.

Me kõmpisime oma süldistunud jalgadega. Väsimuslevel oli „ Mu jalad on põlvedeni ära kulunud, palun eutanaasiat”. Kuid umbes kella 01.00 paiku öösel jõudsimegi kuuendasse punkti. Laskmine. Õnneks ei valmistanud see meile mingeid raskusi, sest Uue Õnne jaoks oli märki laskmine sama elementaarne kui iganädalane pühapäev. Skoorisime 10 punkti.

Eemal kaugel oli juba näha finishi tulesid. Need mõjusid nii joovastavalt. Hülgasime oma kaarti ja kõndisime valguse poole nagu kärbsed suveöös

„ Tulge koju tibukesed!!” lausus kellegi meelas hääl mikrofoni

„ Jaaaaaaaaaaaaaaa… tuleme!” kobisesime nagu kari zombisid. Me olime valgusest lummatud, väsinud aga lummatud.

„ Siiapoole, siiapoole! Uuuu!”

„ Mmmm… jaaaaaa… oleme juba siiiin”

„ Tulge koju!”

„ Jaaaa…”

Me jõudsime finishisse ja irve meie näol oli suurem kui Alice Imedemaal kassil.

„ Ohoho, tublid! Jõudsitegi siia!” kiidab meid seesama mees, kes stardis meie tenniste veekindluses kahtles

„ Oeh jah, jess!” olime rõõmsad

„ Miks te valelt poolt tulite?” uuris ta

„ Ära eksisime..” vastasime

„ Oota aga kuidas te siia nii vara saite?” uuris ta edasi

„ Kiired oleme!” vastasime ja ajasime rinna puhvi.

„ Viimases punktis ikka käisite?”

„ Mis viimases punktis?” vajus rind tagasi longu.

See oli justkui löök puuga pähe. Võtsime ette kaarti, mida me enne finishivalguse lummuses hülgasime ja marssisime taaskord pimedasse metsa. Me olime viimase punkti unustanud.

Seekord hakkas taskulambi valgus juba hajuma ja kitsas metsarada oli eksitav. See kõik sulandus ühte. Need puud, see mets, lehed ja mättad oli justkui üks suur virr-varr. Ma tahtsin koju magama.

Ainuke asi, mis aitas metsa virr-varris orienteeruda oli eemalt kaugel kostuv trummipõrin.

Kohale jõudes ootas meid ees tagasiränne aastasse 1600.

mehed

Põõsas, sõnajalgade keskel istus kaks meest. Kunsthabe ees ja karusnahad seljas. Nad tagusid trummi. Nende kõrval, keset võsa iludses punapäine shamaan, kes meid nähes võsast graatsiliselt välja ujus ja oma kotiga sahistas nagu südaöine ilmutus.

„ Võtke siit üks ruuuuun!” lausus ta ja avas kotisuu

Daam Roosas pistis oma käe sisse ja tõmbas varesejalaga ruuna välja. Shamaan vaatas seda kord üheltpoolt, kord teiseltpoolt ja lausus:” Tuli ja õhk..”

„ Ääää?” mõtlesime meie

Selgus,et tuli tähendas seda, kui palju küünlaid me ühe minuti jooksul põlema suudame panna ja õhk, kui mitu õhupalli täis puhuda ning ära lõhkuda.

Jõudsime üliväsinutena staapi tagasi ning ületasime teistkordselt finishjoone. Seekord ei olnud juubeldavat vastuvõttu. Oli hoopis disko, mis oli meie naasemise ajaks juba täies hoos. Kell oli pool kaks öösel.  Jänesekõrvadega naised vehkisid tantsida, kiisudeks maalitud tüdrukud jõid põõsas siidrit. Mehed patseerusid edasi ja tagasi…ja meie panime toas puslet kokku. Uus Õnn ja Patsik süvenesid pildiraamatusse.

„ Kuule..” tõstab Patsik pead

„ Jaa?” uurin ja asetan oma kanged jalad toolile.

„ Oleks tuimestust vaja..” kobises ta

„ OH KEERUTA LENNUTA LINALAKK NEIDUUUUUUUUUUUU!!!!!!!” karjuvad inimesed õues

„ Selle vastu või?” uurisin

„ Jep…” vastas ta ning keeras raamatus uue lehekülje

„ …EI SELLIST KÜLL MAAILMAS KUSAGIL LEIDUUUUUUU…”

„ Teen kohe… tooliga näiteks” vastasin ja asetasin uue tüki oma kitsepuslest oma kohale

„ Tänks…” muigas Patsik

Öö oli läbi saamas ning metsa kohal kumas koiduvalgus. Me seisime poodiumil, vaatasime päikesetõusi ning võtsime vastu II koha auhinna.

„Ära tegime” mõtlesin, kui juubeldava seltskonna saatel meile ümbrik kätte suruti. Me olime väsinud aga meil oli kuradi hea meel. Tundus, nagu oleks olümpiamängud võtnud.

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s