Raudrüüd

Ohkasin ja panin käed puusa justkui see kergendaks mu koormat. Sentimeetrid minu pikkusest kahanesid märgatava kiirusega. Tundsin end justkui 150 cm pikkune jupats, mistõttu paistsid toa massiivsed masinad eriti üüratud. Mu selg oli väsinud ja õlad valutasid raskuse all. Ma olin oma tinakostüümis veetnud vaevalt pool tundu aga juba tundus iga järgnev minut justkui igavik.

Ma tahtsin nii väga loobuda. Kiskuda riided seljast nagu incredible hulk ning päevitada radioaktiivse kiirguse käes. Vähemalt oleks seljavalu asemel siledad sääred saanud. Olenemata sellest,et miski ei saa olla hullem kui see, ma ei julgenud seda teha. Sättisin oma kilpnäärmekaitse otse, justkui see vähendaks kostüümi raskust ja seisin nagu 150 cm õnnetust ikka edasi.

” Õmbleme juba kinni, õmbleme juba kinni, õmbleme juba kinni!” pummeldas peas, kuid asi oli sellest veel kaugel.

Arst rajas teed südamestimulaatorile ja mina, vingats, seisin liikumatult paigal, sest ma lihtsalt ei jõudnud enam liikuda.

Naine laual köhatas. See tõi mu  vingatstsoonist välja. Vähemalt ma olen laua kõrval, mitte selle peal. Paljalt, pea paremale keeratud ja kilest lina katmas nägu, nii et ninaots vaevu välja paistab. Teadvusel. Samal ajal kui keegi rinnakut lõigub. Korraga ei tundunud minu tinast raudrüü enam nii hull.

” Hingata ikka saate?” uurin

” Jaa-jaa. Aga kael on juba päris kange.” kurdab ta muret

” No ärge siiapoole küll vaadeke. ”

” Vist ei tahagi.” muigab proua vastu.

Piilun minu kõrval olevale monitorile sooviga leida kasvõi ühte väikest märki sellest,et naine laual on valudes. Ei midagi. Ta ei saa arugi, mis toimub.

Sisemine hääl minus tahaks kergitada proua nägu katvat lina ja küsida,et kas ta tegelt ka ei saa aru, kui keegi skalpelliga tema ribisid kõditab. Aga ma olin poliitiliselt korrektne ja olin vait. Vähemalt üks asi on hästi. Tuimestus.

” Nüüd teeme patareile koha ka..” seletab arst mulle ning kaevub sügavale koesse.

” Mhmh.. no muidugi.. ”

See ongi tulevik. Inimrobotid. Made in  angiograafia.

Aga ma olin nõus taluma tinakostüümi raskust, sest täna oli minu viimane päev kliinikumis millele järgnes vaheaeg, mida ma olin umbes täpselt terve aasta oodanud.

Seega oli antud päeva õhtu eriti magus. Sain jalast visata tuttavaks saanud kingad, nööpida lahti kitli ja keerata selle siis ühtlaseks palliks ning visata kotti. Ma lausa tahtsin sellele kortse sisse teha,sest  ma ei pidanud homme enam poliitiliselt korrektne välja nägema. Ma oleks võinud täitsa vabalt terve päeva öösärgis olla ja mitte kedagi ei oleks huvitanud. Tegelikult ma olingi terve järgneva päeva öösärgis ja kedagi ei huvitanudki…

Siiski ei läinud mööda kaua, kui ma avastasin end taaskord meediku riideid triikimast ja juukseid krunni sättimast. Ikka nii,et mitte ükski karv ei hoiaks vales suunas.

Minu kittel vedeles aga endiselt kortsulisena kapis ja ma ei plaaninud teda enne septembrit isegi mitte puutuda.

Seekord oli mul seljas pikk maani kleit, mida polnud võimalik üksi selga saada, seda kattis pikk peaaegu maani põll ja sätitud krunn oli varjatud loori alla. Ma nägin välja justkui kirikust põgenenud nunn. Linnapeal tundud siiski kui halastajaõde. Mida mul aga ei olnud, oli halastus.

Kätte olid jõudnud iga-aastased hansapäevad ja seekord patseerisin mina töörüüs mööda linna ringi. Väga palju korraga süüa ei saanud, sest kõht ei mahtunud kleiti ära ja treppidest üles minnes pidin ma alati oma rippuva kleidimajanduse kokku korjama. Vastasel juhul oleks mul endal meditsiinilist abi vaja läinud.

Jalutasin üle inglisilla ja peatusin nahkse telgi juures.

” Tere! Olen teie meedik! ” sättisin tuules lehvivat loori ja tervitasin esimest ettejuhtuvad karvast olendit. Tuntud ka kui mees. Liiginimega muinasmees.

” Tere!” asetas linase pluusiga mees oma nuia hetkeks maha ” Hea teada, võta tool ja istu kuskile..”

Lasin pilgu üle platsi. Minu kõrval oli telk, mida kaunistas ukse kohal olev puidust draakoni pea.. vähemalt minumeelest oli see draakon. Minust vasakule jäid kolm palkidest taotud istumiskohta, ühte neist katmas must lambanahk. Ilmselt pidaski muinasmees neid toolideks. Tooli võtmisest oli asi kaugel. Pigem oli tegu tooli lohistamisega. Mida mina, oma maani kleidis, kahjuks ette võtta ei viitsinud.

Eemal kauguses patseeris peenikese pihaga raudrüüs vennike. Metalli kolina saatel. Samal ajal sidus teine endale nahkseid jalakaitsmeid külge. Kolmas, veidi jämedam, laiutas higist leemendava näoga pingil ja rüüpas loomasarvest vett.

Õhk oli muinasmeeste märgistusest paks. Siin ja seal vedelesid nahksed vööd, metallist kaitsmed, sõled. lambanahad, niisama nahad, odad, kilbid, mõõgad, nuiad ja loomulikult väike heegeldatud draakon.

Nahkse vesti ja metalli kolina saatel tuli  meie poole üks võitlejatest.

” Nonii, vaatame..” selgitas muinasmees, keda ma nii viisakalt eelnevalt tervitasin ja virutas oma nuiaga võitlejale munadesse.

” Väga hea.. kubemekaitse on olemas..”

Tõmbusin eemale.

Paar nuia koputust käele, kõhule ja peale ning roheline tuli võitluseks oli antud. Samamoodi patsutas ta läbi ka kõik teised võitlejad.

Areeni äär täitus pealtvaatajatega. Võtsin sisse koha areeni kõrval ja tõmbasin oma meditsiinikoti endale lähemale. Miski minu sees ütles,et selle sisust jääb ehk väheks.

Algamas oli esimene lahing. Sisendasin endale,et ma olen neile vajalik ja ilmselt nad mind kohe ära ei tapa. Ma vähemalt lootsin seda.

Teras välgub. Mõõgad kolisevad, mehed kolisevad, kõik koliseb. Nende raudrüüd on kohati suurtest hoopidest mõlkis ja kiivrite all on kuulda vaid vaevalist hingamist. Muinasmees nuiaga hüpleb platsil nagu väle jänes. Vaatab,et mõlemad pooled peaks kinni reeglitest, ise samal ajal mõõgahoopidest hoidudes.

Tõmban oma meditsiinikoti veel lähemale. Vähemalt kui mõni mõõk peaks siiapoole lendama on mul kotitäis vatti, mis mind kaitseks.

Peale võistlus olen ma parajasti oma koti sisu sorteerimas ja veriseid tupse kokku korjamas, kui minu tähelepanu köidab minu ees vedelev üleni metallist rõngassärk. Ma ei suutnud vastu panna ja sirutasin oma pikad näpud pluusi poole.

” Tahad proovida?”

Vaatan üles ja näen  higist leemendavat nahkses kostüümis muinasmeest

” Mhmh.. ” kobisen eriti vaikselt.

Mees tõstab metallist särgi üles ja ma poen vaevaliselt sinna sisse. Särk vajub selga justkui kivi ja ma tunnen end taaskord 150 cm pikkuse vinguva tudengina. Mees sakutab särgi peale ka jämeda nahast vöö ja tõmbab selle pingule. Pähe asetab kiivri. Tahaks pikali kukkuda. Gravitatsioon kisub vägisi maa poole.

” Mine vali sealt üks relv ka välja.” seletab mees samal ajal kui ma üritan metalli kuhja all tasakaalu säilitada.

Kükitan ja võtan kätte kõige pikema ja läikivama mõõga. Sest see oli lihtsalt ilus.

” Anna ma löön sind sellega nüüd.” muigab mees ja võtab relva minu käest

” mmm…eee..nagu lööd mind selle mõõgaga kuhu?” uurin

“Pähe!” vastab mees

Kergitan kiivri all kulmu. Mitte,et keegi seda näeks. Sellist ettepanekut pole mulle küll veel ükski mees jõudnud teha. Samas ma olin uudishimulik. Ma tahtsin teada, mis tunne on, kui keegi sulle mõõgaga pähe lööb.

Juba lajatabki teras kiivrile ja kõrvus koliseb vaid metalli krigin. See oli ka enam vähem kõik. Ainult see krigin. Ja ma sain aru,et võib-olla asjad mis kõrvalt vaadatuna näevad võikad ja julmad välja ei ole seda. Võib olla on inimestel lihtsalt hea tuimestus.

 

 

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

One Response to Raudrüüd

  1. Efka says:

    No lõpuks ometi postitus!🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s