Kaks lugu

Tõmbasin uisu paelad kinni. Üsna tugevalt. Just kui kartes, et need poole kihutamise pealt jalast lendavad. Ma ei teadnud, mis ma seal tegin. Eriti veel kell 21.00 õhtul. Aga ma olin seal ja ma ei plaaninudki tagasi  minna. Meeles mõlkus veel 7 aasta tagune viimane uisutamiskogemus, mis lõppes väikse sõrme küüne maha lõikamisega. Iseenesest oleks  võinud veel hullemini minna. Paar millimeetrit paremale ja hind oleks olnud terve sõrm. Aga tookord ma naersin, olenemata sellest et  tegelikult oli mul valus. Seekord ma naersin ka. Sellepärast et ma tundsin end justkui nugadel lehm.

Avasin ukse, mis viis jääareenile. Minu eest vuhises mööda väike, umbes 165 cm pikkune mees, liibuvates pükstes. Pluusi kaelus oli kuni nabani avatud ja väiksed krussis karvakesed võbelesid tuules justkui heinatutid tuulisel päeval. Võis peaaegu kuulda nende kohinat. Aga ta oli graatsiline. Vähemalt selle millisekundi jooksul, mis tal kulus selleks,et minust mööduda. Tema järel kihutas sama pöörasel kiirusel ilus, veidi pikem naine. Samuti liibukates, siiski mitte nii karvane. Pigem sile. Soeng kenasti krunniks sätitud ja põsed kogu sellest ringirallimisest õhetamas. Võimalik,et tegu oli hoopis põsepunaga. Raske aru saada, kui inimesed liiguvad ülihelikiirusel.

Ja siis astusin areenile mina – lehm.  Minu vasak jalg kippus vägisi kehast eemalduma, parema jala põgenemistee lõikas ära ette tulev sein. Ja ma seisin kogu oma lehmaliku graatsiaga ning üritasin kahte jalga keha alla tagasi tõmmata. See oli tegelikult tunduvalt keerulisem, kui esmapilgul võis arvata. Ma ei teadnud, mida ma seal tegin aga ma teadsin,et ma ei oska ringi pöörata ja tagasi minna. Vähemalt mitte enne, kui ma olen õppinud jalgu vastavalt oma tahtmisele kontrollima. Seega ainukene variant oli minna edasi. Järgi jupatsile ja krunnile, kes olid teise ringiga juba minuni jõudnud.

Lohistasin oma kontrollimatuid jalgu edasi ja olingi liikumises.

***

Ma sisenesin haiglasse selle sama lehmaliku graatsiaga. Nööpisin kitli nööbid kurguni kinni, just kui see aitaks mul sisse sulanduda. Ma ei teadnud, mida ma seal tegin. Eriti veel nii vara hommikul aga ma olin seal ja ma suundusin edasi. Trepist üles, teisele korrusele. Maja oli vana, täis vonklevaid koridore, kõrgeid lagesid, treppe, kriuksuvaid põrandaid ja jumal teab kui paljusid uskumatuid lugusid. Aga kui sa oled ehitatud 1873ndal aastal siis on see andestatav. Teepeal tervitasid mind kiilakad ja kergelt kollaka jumega naised. Nad olid väsinud, kohutavalt kõhnad aga rõõmsad. Antud maja atmosfääris mõjusid siiski kuidagi õõvastavalt.

” Teate mis..” alustas üks neist juttu

” Nooh?” uurisin, olles just teisele korrusele jõudnud.

” Mulle meeldib teie juuksevärv. See on punane aga mitte nii erk, vaid selline tumedam punane.”

Naeratasin

” Tahaks ka sellist värvi aga näed, pole juukseid, mida värvida!” naeris ta vastu.

” Tätoveerime!” viskas ka teine naine sõna sekka.

Olenemata puhkevast naerupahmakas peitsis see vestlus endas siiski sünget nooti. Naer vaibus.

” No kui ravi läbi saab, siis kasvavad tagasi… Siis värvime!” vastasin, just kui püüdes lohutada.

“Ei jõua enam ära oodata.” muigas ta, kui ma suundusin edasi õdede posti poole.

***

Oma lehmaliku graatsiaga liikusin ma ka mööda uisuvälja edasi. Olin juba jalgade kontrollimise peaaegu selgeks saanud. Vähemalt edasi liikumine tundus välja tulevat, seina toel loomulikult. Oli üks miinus. Kuna keset uisuvälja seina ei olnud, siis sain ma ainult monotoonselt ümber välja ringe teha.

Oma kolmandal ringil ilmus mu ette aga ootamatu takistus. Liibukates graatsiline jupats. Ta nõjatus üle uisivälja ääre ja vestles teisel pool äärt viibiba Curt Cobainiliku härrasmehega. Sama kõhna, sama graatsiline. Õnneks ilma liibukateta.

Tõusis südame löögisagedus,minu pilk muutus närviliseks. Ma tegelikult ei teadnud kuidas seisma jääda, veel vähem oskasin ma takistusest mööda põigata. Ma oskasin end vaid mööda äärt edasi vedada. Aga ta seisis seal. Ta ei liigutanud. Kogu tema karvane rind nõjatus minu tugipunkti otsas. Ja ma tulin kui tank uiskudel.  Ta nägi, vaatas korra, kuid pööras siis pilgu ära. Tal oli mu sisemisest paanikast ükskõik. Ta arvas,et ma oskan mööda minna. Ta ei teadnud, kui saamatu ma tegelikult olen. Ma jõudsin lähemale. Ta ikka ei liigutanud. Mul polnud valikut. Ma lasin äärest lahti ja keerasin oma kohmakaid jalgu jning vuhisesin mööda. Ülakeha võbeles järel justkui lipp tuules. Jõudsin teisele poole jupatsit. Haarasin  taaskord juba turvaliseks saanud äärest ja naersin oma saamatust.

***

” Em..” vaatasin otsivalt protsetuuri toas ringi. Otsisin seina, kuhu toetuda. Kõik õed olid ruumist lahkunud. Ma olin üksi.

“Mmm…” pobisesin ma veel korra, just kui see oleks mingi salajane kutse õdede baasi naasmiseks.

Minu ees vastas istus naisterahvas. Turritava parukaga ning kõige kehvemate veenidega, mida ma üldse näinud olin.  Ma teadsin,et talle oli vaja kanüüli panna ja tundub,et ma olin hetkel ainukene, kes sellega tegeleda saaks.

” Nooh..” Jällegi üks mitte midagi ütlev häälitsus.

” Teeme siis ära” võtsin julguse kokku ja venitasin kindakarbist endale paari kindaid.

Naine naeratas ja sättis paruka otseks. Ta ei näinud mu sisemist paanikat. Ta eeldas,et ma tean mida ma teen. Ma tegelikult teadsingi, mida teha… teoorias. Praktikas puudus mul vilunud õdede graatsia, sujuvus ja stabiilsus. Ma olin kõigest lehm uiskudel.. Ja nüüd ka kummikinnastes.

Tõmbasin käele zguti, just kui lootes,et see kasvõi ühe sobiliku soone nähtavale toob. Silitasin üle tema käe. Ise samal ajal kulli pilgul uurides. Ei midagi. Käsi oli roosa nagu turuhoone ees seisev blondiin.

Vaatasin korra veel otsivalt ruumis ringi. Lootuses, et mõni õde uksest sisse ujub. Kas või hetkeks. Kas või sekundiks.. Tühjus.

Kergelt vajutavate liigutustea tõmbasin ma üle strateegiliste kohtade. Kohtade, kus ma tavaliselt olen soont näinud.. Ei midagi.

Korraga, just kui jumala ilmutus, tunnen ma midagi enda nimetissõrme all vetrumas. Vajutan uuesti. Vetrub tagasi. Mitte küll palju aga vetrub. Vajutan veelkord ja veel… Just kui veendumaks,et ma ei näe und. Seal on soon. Vaevu tuntav aga ta on seal olemas. Fikseerin vetruva koha oma pilguga.

” Proovime siia…” lausun, just kui kinnitust otsides

Proua ei vasta midagi, vaatab teisele poole. Olenemata pidevast torkimisest ta endiselt ei talu seda. Puhastan ja võtan kätte kanüüli. Vetruv koht  on roosa naha virr-varris juba kadunud. Ohkan ja näen, kuidas mu käsi väriseb. Torkan. Tunde järgi.  Vähemalt suund on õige. Vaatan kanüüli taga olevat kontrollkambrit. Sealt vaatab mulle vastu tühjus. Toetan oma võbeleva käe vastu patsiendi kätt, stabiilsuse tagamiseks. Ta kindlasti tunneb seda värinat. Ma tean seda. Aga ma ei saa sinna midagi parata. See on kõigest mu lehmalik graatsia.

Ma tean,et see soon on seal kusagil olemas. Liigun naha all veidi paremale ja sel hetkel täitub läbipaistev kamber verega. Muigan.

” Vist ei ole soones….” kuulen naise ohet

” On!” vastan nüüd enesekindlat ja eemaldan nõela. Veri immitseb kanüülist välja ja ma tunnen end just kui maailma kõige parem sadist.

” Said ära panna jah?” siseneb ruumi õde

” mhmh..” lausun monotoonselt just kui see poleks midagi erilist. Peas ümisesin ma aga oma lemmiklaulu. Olin turvaliselt teiselepoole seina saanud.

***

Olles monotoonselt ümbes uisuvälja ringe vehkinud umbes 20 minutit tundsin,et minu tasakaal on piisav selleks,et teha mõni ekstreemsem manööver. Näiteks liikuda ühest uisuvälja servast teise, ilma toeta. Iseseisvalt.

Lasin servast lahti ja kordineerisin oma jalgu nii,et kord oleks vasak ees ja siis jällegi parem. Enamasti kippus see minema aga nii,et üks jalg oli ees ja teine oli tüürina taga. Kergelt vonklevate liigutustega üritasin ühest servast teise saada. Tundsin ennast justkui sõjatandril, kui jupats ja krunn  pidevalt minust, just kui kuulid, mööda vuhisesid. Kuid nagu ühes sõjas ikka. Tähtis ei ole mitte see mitu kuuli sinust mööda vihiseb vaid kui mitut sa neist vältida suudad.

***

Koputasin ja avasin isolaatori raske ukse. Asetasin oma kummikinnastega käe mehe kondisele õlale.

“Tere!” laususin ja naeratasin.

Ta vaatas mulle otsa. Ta ei naeratanud. Viivuks üritas midagi öelda, kuid loobus sellest. Ta oli üsna jahe ning nii kõhna,et iga luu tema kehas oli näha just kui anatoomia õpikus.  Ta oli minust pikem, kuid samas nii pisike,et ma oleks tahtnud ta sülle võtta ja kaisutada just kui sülelast.

” Kuidas te end tunnete?” uurisin

“Mmmm..” kostis vaid väike mõmin.

Tema joogitass seisis endiselt vana koha peal ja toitu ei olnud sinna palatisse ammu toodud. Ta enam ei saa süüa. Ega ta väga ei tahagi. Ta tahaks tegelikult juba minna. Ta ootab,et millal võib. Ja ma käin seal vahepeal vaatamas, et ega ta juba läinud ei ole.

Kui ma ei ole seal, istun ma õdede postis ja jälgin monitori, mis kannab minuni live ülevaate tema ootamisest ja vaevalistest hingetõmmestest. Kissitan silmi,et näha kas ta ikka hingab. Hingab. Klõpsin oma pastakat ja lihtsalt vaatan.

” Miks monitor väljas on?” uurin järgmisel päeval tööle tulles. Ma olin harjunud seda oma vabal hetkel jälgima.

” Seal pole enam kedagi..” vastab õde, tõuseb püsti ja läheb.

Peatun korra, ohakan ja siblin siniste pükste välkudes talle järgi. Ei tohi lasta kuulidel end tabada, muidu vedeled peagi nägu mudas, kiiver viltu keset sõjavälja ja ei saa aru,et mis toimub.

***

” Vaata! Like a boss!” irvitan ja vean mööda uisuvälju kaheksaid

Sõbranna naerab seina ääres kõht kõveras, just kui oleks see parim meelelahutus, mida ta kunagi näinud on.

” Nooh, teistpidi ka..” muudan suunda ja joonistan oma jalgadega jääle mõttelise kaheksa, seisatan ja teen kummarduse. Tausal kõlab ikka sõbranna meeletu naeruplagin.

” No ja teeme slaalomit kah!” muutusin ma nüüd eriti julgeks ja siblisin S-kujuliselt üle uisuvälja.

***

” Mm… Nagu spa puhkus!” naeratan ja vaatan voodis lamavat naisterahvast. Ma seisan ja tema pikutab keset radioloogia pikka koridori. MRT ukse taga.

” Meik näed, on teil ka veel näos..”

tüdruk naerab

” Seal MRTs on nii tugev magnent,et kui naistel on metalli sisaldav puuder peal näiteks, siis tõmbab selle ka lakke.”

” Kaua ma masinas olin?”

” Natukene üle tunni..” vastan ja kohendan ta tekki.

Ma olin ka seal. Tema oli kitsas tunnelis ja mina olin teisel pool ust. Turvaliselt magnetväljast eemal. Ma istusin terve selle tunni nagu kuningas mustal toolil ja jõllitasin ekraani, millest ma suuremat midagi aru ei saanud. Seal oli rohkem numbreid kui ma terve oma gümnaasiumiaja matemaatika tunnis nägin.

Ma lootsin iga uue pildiga mis vahel ekraanile hüppas, et sealt on midagi näha… kas või üks väike verejooks, verevalum, viga… Ükskõik mis on parem kui mitte midagi.

” Kas nad ei näinud midagi?” uuris tüdruk ja tema silmad muutusid vesiseks. Ta vaatas eemale.

Vaikisin.

” Miks nad midagi ei leidnud?” vaatab ta uuesti mulle küsivalt otsa.

” Seal polnud midagi näha.. mul on kahju.” vastan

” Aga ma ei tunne ju enam oma jalgu. Seal peab midagi olema”

” Ma tean..”

” Ma ei saa ju enam püsti.”

Ta vaatab taaskord kõrvale. Ma ei ütle enam midagi. Viin ta tagasi palatisse ja asetan tema vaevult kuuseks saanud tütre tema juurde voodile. Tütar on ilus, roosa ja oma ea kohta üsna pisike. Tegelikult ta ei oleks pidanud veel sündima. Aga emal oli haige, ta ei saanud enam kauem oodata.

Oleks ma jumal ma oleks ta püsti tõstnud, jalad tema keha alla nihutanud ja teda aidanud seni, kuni tema lehmalikust graatsiast sai vilumus. Me oleks koos uisutanud, sest ma pole enam lehm. Ma juba oskan uisutada.

Oleks ma jumal ma teeks tegelikult palju ära. Ma teeks võimalikus niimoodi söömise,et kunagi paksuks ei lähe. Maasikad kasvaksid ilmselt aastaringselt, lund törtsutaksin vastavalt oma tahtmisele, ilmselt ainult siis kui Mikrofon tahab kelgutama minna ja kassidel oleks  käed. Lihtsalt sellepärast,et ma saaks neid sundida ise enda karvatuuste ära koristama. Noh ja kui aus olla, siis võluks ma endale ka suure maja, koera ja auto. Aga ma ei ole jumal. Kuid iga õhtu kui ma kitli seljast võtan ja haigla suurtest ustest väljun ma tahaksin olla…

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

One Response to Kaks lugu

  1. Efka says:

    Sa peaksid ika rohkem kirjutama🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s