Topelt aluspüksid

Ärkan varahommikul. Tavaliselt 7-8 vahel. Sunniviisiliselt, mitte vabatahtlikult. Enamasti on minu äratajaks üks järgnevatest variantidest:

a) kellegi paaniline torkimine ja murelik pilk ” Anna süüüüüüüüüüüa!!!” saatel

b) suur roheline hobune, kes varahommikul voodisse tassitakse,sest “hobune tahab ka tududa”

c) eilset õhtusöögist lauale unustatud toidujäägid, mida üritatakse vägisi suhu toppida

d) löök pähe esimese ettejuhtuva esemega

e) kellegi kratsimine ja küünistamine “kõdi-kõdi” saatel

Mida kauem sa lapsevanem oled, seda suurem on sinu võime ignoreerida elevanti ruumis ja seda suuremaks muutub sinu valutaluvus. Löök pähe ei olegi nii hull.. Vähemalt võidad mõne minuti. Enamasti need samad minutid, mil sa valust kõveras vaevled…

Kui tegemist on vaba päevaga siis peale julma äratust viskan ma jalga oma roosad sussid, selga esimese ettejuhtuva enam vähem puhta pluusi  ning ujun ja võbelen süldi kombel korrus allapoole. Tavaliselt silmad kinni. Unistan,et veel magan.  Koputan naabri uksele. Uks Valhallasse avaneb ja selle taga vaatab vastu ristatud kätega noormees. Tavaliselt ta muigab kuid ei ütle sõnagi. Ta teab mida ma tahan ja ta teab mida ma tunnen… Astun edasi, Mikrofoni enda järel lohistades. Endiselt fantaseerides,et ma olen oma voodis ja magan. Sisenen kööki, täitub kohvitass ja prantsatan end vaevatud näol toolile istuma. Vahetan naabrinaisega paar sõna. Mina saan demostreerida näiteks tassiga saadud lööki pähe ja tema vastab elava kirjeldusega sellest mis tunne on, kui keegi sulle kell 6 hommikul seljas hüppab.

Tavaliselt tõuseb minu energialevel funktsioneerimise tasemele umbes 12-13 paiku. Enne seda olen hea meelega nõus mängima kapsast. Või lille… või ükskõik mida, mis ei ole kohustatud liigutama ainult siis kui keegi teda lükkab.

Need päevad, mil ma pean kooli jõudma kasutan ma reservvarusid mis on tekitatud eelmise päeva öösel söödud kreemikoogist. Need võimaldavad mul hoida oma energiataset enam vähem kriitilisel piiril seni, kuni Mikrofon on üle lasteaia ukse ulatatud ja talle sõbralikult lehvitatud. Sealt edasi tuleb tavaliselt teha käik kaubamaja toidumaailma. Loomulikult olen ma seal juba enne kaupluse avamist ja vaatan meeleheitliku pilguga klaasuste vahelt sisse. Nad ilmselt teavad mu nägu ja teavad mida ma vajan. esimese asjana raban kaasa suure kausi putru ja jogurti. Sest unustusse on vajunud see päev, mil ma olin võimeline kodus endale ise süüa tegema. Kardan,et minu kapis olevaid pudruhelbeid isegi enam ei toodeta.

Kui nälg on suur, söön oma hommikusöögi pargis. Tuvide keskel. Ka nemad juba teavad minu nägu ja seda, mida ma seal teen….Aga neil on ükskõik kes ma olen. Peaasi,et ma neile ka jätan.

Kui nälg on kannatatav siis sõõn ma sama kausi ära koolis, teel seminari või loengusse. Sellele järgneb tavaliselt 2 tunni pikkune ohkimine, vegeteerimine, nihelemine ja pingeline võitlus mitte uinuda. Taaskord kaovad sümptomid alles lõunaks…

Kuid on need päevad mil ma ei pea minema kooli ega ei ole mul aega tühjendada naabrinaise kohvimasinat. Need on tuulutamispäevad. Need on päevad mis on spetsiaalselt disainitud selleks, et võimaldada mul välja astuda hooldaja/koristaja/superman/õde rollist ja lihtsalt olla üks mutter ühes masinas. Tundmatu objekt keset kaost. Ei keegi ei kusagil.

Või antud juhul tudeng messil. Peale 20ndat korda selgitamist kuidas ikkagi laual vedelevast nukukäest veeniverd võtta kaob ära teadvus ja asendub automaatsete ritta seatud sõnde ja liigutuste kombinatsiooniga. See on automaatfunktsioon.. Umbes sama tehnikat kasutavad ka müüjad poes. Sõna “tere” ei tähista ” oi kui hea meel on mul küll sind näha! Kus sa küll nii kaua olid, kallis sõber” vaid sümboliseerib uue tsükli algust. Vaja on läbi lüüa uus piim, leib, või ja makaronid.

Kui sa selgitad midagi juba 20ndat korda, ei ole sul enam vaja mõelda. Pingutada. Näha vaeva. Sa saad lihtsalt olla. Ilma,et keegi sind klobiks, midagi nõuaks või sa ei ole sunnitud kedagi pingsalt kuulama. Sa saad lihtsalt automaatfunktsioonil tuulduda. Nagu vaip nööril.

Olime valmis lõpetama. Tundsin end juba üsna tuulutatuna kui ei kusagilt kargas välja noormees nabai tõmmatud pükstega, mille alt paistsid välja roieteni tõmmatud aluspesu, lukk oli stiilselt lahti unustatud.

” Noh.. teie ka siin!” alustas ta vestlus meiega kaasas oleva logistik/aju/kordinaatoriga/transport/toidlustajaga.

” Nojah..ikka!” vastas ta kogeledes.

Ei pööranud antud vestlusele erilist tähelepanu ja pakkisin asju

“…kuule, kas sa saaksid mulle anda meditsiinilist nõu..” riivas korraga nendevahelises vestlusel kõrvu. Jäin kuulama.

” Mida ma peaksin tegema,et piss jooksma hakkaks?”

Minu suunurgad hakkasid vastu minu tahtmist ülespoole kakkuma. Põhiliselt kuna meie logistik/aju/kordinaator/transport/toidlustaja oli üsna ebamugavasse olukorda sattunud. Üritasin hoida neutraalset muiet ja jätkata pakkimisega

” No.. siis peate te küll arsti poole pöörduma”

” Aga kas sellest ei piisa, kui ma panen lihtsalt mitu paari aluspükse jalga?” uuris noorhärra murelikult vastu.

Ja ma murdusin. Näolihased said minu üle võitu. Üritasin tagaplaanil naeru tagasi hoida. Pisarad tikkusid silma.

Aga mingil määral oli tal oli õigus. Iga mure tundub väiksem, kui sul on olemas n.ö turvasüsteem ja see kaitse, mis takistab sul igapäevaelu kaoses hullumast.

Minu “topelt aluspüksid” on naabrinaine, Kaubamaja puder ja erakodselt lahe kooliseltskond, kes suudavad ka kõige koomilisemast olukorrast auga välja tulla. Tänu neile ei tundu igahommikused vaevatud äratused nii rasked. Nad teavad mis mul vaja on, ilma et ma peaksin seda küsima. Ja seni, kuni mul on olemas minu “topelt aluspüksid” olen ma nõus ärkama ka rohelise hobuse kaisus.

 

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s