Pusle

Puhastan laua ja asetan vajaminevad vahendid lauale. Rulli sidet. Puhastusvahendi. Tupsud. Klemmid. Haavalapid.Kummikindad.

” Vabandust,et te nüüd niimoodi peate..” siseneb ruumi vanahärra oma paremale jalale väga ettevaatlikult toetudes. Pikk ja ilus mees. Habe viimse karvani maha aetud. Hallikad kohevad juuksed viisakalt küljele kammitud.

Naeratan

” See ei ole eriti ilus..” tunneb ta piinlikust ja sügab kukalt.

” Tulge istuge siia!” juhatan mehe laua juurde.

” See haiseb ja on selline kole. Vabandust,et te niimoodi peate nüüd…” ei anna hing talle rahu.

” Ärge muretsege.” vastan ” See on kõige ilusam asi, mida ma täna näinud olen.”

Mees naeratas ja ronis kohmetult lauale. Ta ilmselt arvas,et ma valetan. Aga ma ei valetanud. See jalg kahvatus kõigi nende haavade ja lõhnade maailmas mis haiglas liiguvad.

Avasin tupsupaki, võtsin klemmid ja asusin haava puhastama.

” Mul oli tegelikult vaid üks kriim.” jutustab mees ja tunneb end ka juba vabamalt

” Tõesti?” jätkasin vestlust

” Jah. Aga näed, ei paranenud ära. Hommikul sidusin. Õhtul sidusin. Aga ei paranenud ära…”

” Mhmh..”

” Arst ütles,et äkki saab jupi veel alles jätta. Kui hästi läheb…Ma nii loodan,et jääb jupp alles. ”

” Loodame.” vastasin ja naeratasin.

Ma ei osanud midagi paremat välja mõelda. Osa minust tahtis vastata,et sa ei kaota midagi. Kõik jääb täpselt nii, nagu siiamaani on olnud. Sa kepsled oma roosal ja prinkis varbal siit haiglast välja nagu lasteaialaps. Aga me mõlemad teadsime,et see ei ole võimalik.

” Tegelikult vahet ei ole. Ma olen juba selle mõttega harjunud.” vastab mees

Naeratan

” Kõigega harjub..” sosistab ta imevaikselt järele. Vaevukuuldavalt.

Ja tal oli õigus. Kõigega harjub.

Ilmselt seetõttu ei ole ma leidnud tervelt 4 kuud seda vaba hetke,et oma blogi täiendada. Ma olen juba harjunud,et minu ainukene vaba moment on siis, kui ma pissile lähen. Kõik need 4 kuud on õppejõud haamriga seljataga seisnud ja lärmanud.

” Liisa, ISESEISEV TÖÖ!  Liiiiisa,arvestus! Liisa, kontrolltöö! Liisa eksam! Liisa  sa pead teadma kõiki toimeained peaaaaaaast!! LIISA ära maga, 3 referaati palun, homseks!”

Mistõttu ma olen pidanud tegema midagi ebainimlikku. Õppima ebanormaalses asendis, ebnormaalsel ajal ja ebanormaalsel  viisil. Näiteks süüa tehes, Mikrofoniga mängides, vannis või meedikuna võrkpallivõistlustel. Selle viimane põhjustas mulle ilmselt ka pöördumatu kuluga kroonilise pallikartuse.

Võrkpall. Siiamaani mulle üsna arusaamatu. See on justkui kompleksne organiseeritud süsteem, kus kari poisse üritavad üksteist palliga lapikuks lüüa. Aga nagu sõjas ikka, jääb vahel ette ka tsiviilisikud. Antud juhul siis mina. Loo iroonia peitus selles, et mina olin see, kellel rippus käe otsas hiiglelsuur ja raske meditsiinikott, mis sisaldas lisaks sidemetele ja külmakottide ka väskelt pressist(loe: vaevatud printerist) tulnud kirurgia kontrolltöö kordamismaterjale. Umbes täpselt 50 lehekülge päheõppimist.

Ma tundsin, et mul puudus sõjalahingus ellujäämiseks piisav vilumus. Istun, kirurgia materjal käes, pingil. Üks silm vaatas vasakule ja teine paremale.Mõlemalt poolt võis pall tulla. Vahel mõlemalt poolt korraga (erit suur tõenäosus buldogi nägu saada oli soojenduse ajal).

Minu kõrval, umbes 10 meetrit eemal istus vanem härrasmees. Juuksed rahakummiga korralikult patsis ja varjasid tema selja peal ilutsevat kirja” Polska”. Jalas olid tal addidase dressid ja paar neid ülipeeneid isejooksvaid, ise mängivaid high tech jalanõusid, mis ilmselt maksavad samapalju kui uus auto. Ta istus  arvutis ja näis ,et ka tema tegeles viimase minuti kõrvaliste asjadega, kuid erinevalt minust vaatas ta otse. Ta silmad olid täis rahu ja süvenemist.

Eemalt kaugusest lähenes meie suunas ülihelikiirusel liikuv kahur – sini-kollane võrkpall. Jälgisin palli. Vallandus adrenaliin. Olin valmis peituma, jooksma või võtma sisse ebainimliku poosi. Kõik selleks,et mitte pihta saada.

Õnneks suundub pall seekord patsiga härra poole. Kui ta on juba üsna lähedal, tõstis Polska arvutilt pilku tõstmata üles oma käed, püüdis palli kinni, viskas tagasi ja klõbistas rahus edasi nagu oleks see tema jaoks igapäevane.

Nagu igapäev üritaks keegi teda töö tegemise ajal siniseks peksta. Vaatasin korra suu ammuli ja kulm kortsus patsikut. Tema rahu ja dali lamalik idüll keset sõda oli midagi märkimisväärtset. Pikemaks jõllitamiseks ei olnud aga kahjuks aega.

Seni kuni pall oli õhus, ei olnud kellegil turvaline ja seni kuni kirugia materjal ei olnud omandatud…seni polnud ka kellegil turvaline. Edasine võistlus kulges pall-materja-pall-materjal-väljaväänatud hüppeliiges-pall-materjal taktis.

Aga multidasking ei olegi igaühele mõeldud. See nõuab tihti ebainimlikkust. Ma jooksin kõik need 4 kuud nagu Forrest Gump. Olenemata sellest,et see tundus Mikrofoni kõrval just kui võimatu missioon oli mul seda vaja. Ma pidin lihtsalt ellu jääma. Ja ma jäingi ellu ning preemiaks olen välja teeninud tervelt 2 nädalat puhkust ( mis sisaldavad ühtlasi umbes viite-kuute kodutööd). Hurraa!

Kodutööd on põhjustanud ( lisaks hulgalistele traumeerivatele kogemustele) ka huvitava fenomeni. See on selline autoimmuunhaigus. Enda vastu suunatud.Üsna tõsine. Mida rohkem sa maailmast tead, seda ohtlikum  see koht on. Igal pool on mingi oht, trauma, vigastus, surmav haigus.

Näiteks moondub nüüd iga kapinurk minu korteris pärast mikrobioloogia teadmiste ammutamist ilgeks mikroobipesaks. Nad on kõikjal.Kukuvad õhust kaela, määrivad mu toidu ära, kleepuvad jalatalla külge. Paljunevad mu singi peal.  Ja elavad mu kurgus, kõhus, nahal ja jumal teab kus. Ilmselt igalpool kus vähegi vabat pinda on. Tegelikult MUL POLEGI VABA PINDA. Kõik on neid täis.

Asi võtab aga eriti paranoidlikud mõõtmed siis, kui ma näen Mikrofoni taaskord endale midagi suhu toppimas. Olgu selleks siis pastakas, leivatükk,mängunukk, sõrmed. Kõik tundub potensiaalselt ohtlik.

Peale  kirurgia tööde sooritamist põhjustab nüüd iga valesti astud samm luumurru või liigese trauma.

Kopsuhaiguste teema läbimisel aga olen ma üsna kindel, et mul on edasipidi iga köhahoo ajal hoopisiki bronhiit mitte viirushaigus ja tõenäoliselt lõppeb see nüüd KOKi ja surmaga.

Tõesti, maailm on ohtlik koht kus olla. Sellele fenomenile lisavad vunki veel  juurde Mikrofoni pidevalt kasvav teadlikkus, mis muudab minu elu keerulisemaks.

Viimane omandatud oskus on suhtlemine, mis nõuab küll veidi harjutamist,sest kahjuks pole värskelt omandatud rääkimisoskusest suuremat kasu, kui mõistu veel järgi ei jõua.

Seda illustreerib väga edukalt minu igapäevased linnaskäigud ja Mikrofoni ebainimlikud manöövrid.  Tema manöövrite püha ema on ilmselt meie bussisõidud, mida ei anna kahjuks alati vältida. Lubage, ma selgitan.

Sisenesin ühel kaunil hilissügisesel päeval potensiaalse ohuallikaga (loe: Mikrofon) bussi number 4 ja potsatasin ta istuma. Ise seisin nagu emalõvi ( või emaeesel) 100 kotti käes tema ette, et laps maha ei kukuks.

” AIA!” karjatab Mikrofon ühel hetkel ja tõmbab end sõrmest.

” Mis on ai-ai?” uurin väga hoolitsevalt

” Emme tegi ai-ai!”  vastab laps nii siiralt, kui vähegi võimalik. Enda õigustuseks sooviks siiski väita,et minu mõlemad käed hoitsid parajasti postist kinni,et tasakaalu hoida.

” AIA!” kordab laps manöövrit ja seekord veidi valjemini ” Emme ai-ai!”

” Ära valeta!”

” Emmeeeee!”

” Ja, mis on?”

” Lambatädi!” kriiskab laps ja osutab meie seljataga seisvale lokkis juustega naisterahvale.

” Lambatädi, lambatädi, lambatädi..”  korrutab laps vahetpidamata

” jajah, on jah tädi. Vaatame nüüd aknast välja.”

“lambatädiiiiii, lambatädi, lamba…tädii, lambatädiiiiiiiiii, emme, lambatädi!”

” Mis ta teil seletab?” tunneb nüüd 60ndate stiilis soenguga naisterahvas ka huvi.

” Ei tea, ma ka ei saa aru. hambatädi vist..” üritan piinlikustunnet vähendada

” Mina ei ole hambatädi!” üritab naisterahvas Mikrofoniga juttu teha. Üsna lustakalt ja mängeldes.

Laps vaikib hetke. Vaatab talle otsa. Sirutab oma sõrme ja alustab uuesti :” lambatädii, lambatädi…”

Ohkan ja pööritan silmi. Ei oska midagi rohkemat peale hakkata…

See minu elu meenutab mulle Sara pusle kokkupanemisstiili. Mis kokku ei sobi tuleb kokku sobiTADA. Ei ole mõtet otsida õiged tükke,et pilt tuleks ilus. Kaoses on ka oma ilu. (Tänapäeval nimetatakse seda vist kunstiks).

Mikrofoni taktika on lihtne, kui tükk ei sobi tuleb seda närida või murda. Sama loogikat järgides olen ma suutnud kokku kombineerida väikse lapse kasvatamse, kooli ja pisikesed tööotsad. Ja ma olen sellega juba harjunud.

“…lõikan sul, Johannes Paulus, kirvega pool pead maha…” sosistas mees minust kaks sammu kaugemal kui ma taaskord bussiga kooli sõitsin.

“…lõikan…lõikan…lõikan…”

Muigasin… Tal on kohe eriti ilus pusle kokku pandud.

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s