Rohenägu ja Pruuninahaline

Sisenesime Mikrofoniga Tartu kaubamaja lasteosakonda. Saime suuremate raskusteta mööda legodest, pehmetes kaisukatest, lauamängudest. Tegime lühikese peatuse loomakujukeste juures. Saral oli vaja väljapanekut veidi korrigeerida. Karu kõrvale tõsteti tiiger, kaelkirjaku kaela prooviti kord paremale,kord vasakule murda, loobuti ja asetati loomake koera kõrvale pikali. Pandakaru ristit kiisuks ja asetati teistest loomadest eemale nukkude juurde. Seejärel võis edasi liikuda. Sel hetkel kui väiksed jalad kiirel sammul edasi tammusid sättisin ma väljapaneku taaskord ilu standarditele vastavaks ja jooksin siis ruttu Mikrfonile järgi. Suundusime läbi lastemaailma virr-varri lasteriiete poole. Mikrofonile oli sügiseks mütsi vaja.

” Tere rahvas!” kisendab 7 aastane karaokemasinasse. Tema truu sõbranna vapralt kõrval seismas.

” Seda et meil on hea meel teid siin näha..” Sara võpatab ja jääb siis suu ammuli sõbrannasid jälgima. Mina liigun rõõmsalt laste karaokemängu kõrval ilutseva mütsiriiuli poole.

” Ee.. varsti algab siin Rihanna kontsert. Loodan,et olete kõik valmis”

muigan

” Aga seda et, kuna Rihanna on päris suur staar siis eeeeee… natukene tuleb nagu maksta ka”

Otse loomulikult mõtlen ja torkan märkamatult Mikrile tutimütsi pähe. Sara ei tee sellest väljagi.

” Et pilet on eeeeee…. 5 eurot. Võite selle siia lavale minu kätte tuua” elab laps oma rolli sisse.

Korraga ärkab show juhi kõrval seisev sõbranna justkui talveunest. Kargab jopede ja riiete vahel seisvalt pisikeselt lavalt alla ja jookseb Sara poole. Kummardab ja küsib:” Kas sina tahad ka meiega siia mängima tulla?”

Sara vaatab talle hämmeldunud pilgul otsa. Sama hästi oleks võinult temalt uurida et kumba ta rohkem eelistab, kas Bleu d´Auvergne või La Camembert juustu? Kõik küsimused on ühtmoodi pahviks löövad. Ta pole harjunud faktiga,et keegi võõras temalt üldse midagi küsib. Ilmselt on ta alles taibanud fakti,et ka võõrad inimesed räägivad.

” Näh, tema ei saa sinust aru ju!” targutab preili lavalt ” Ta on alles tita!”

” Aaa…” vannub sõbranna alla ja paitab Mikrofoni kätt. Mikkri näoilme ei ole endiselt muutunud. Ei teagi kummast ta rohkem pahviks löödud on. Kas küsimusest või väitest,et ta on “alles tita”.

” Vaata kui pruuninahaline ta on.” uudistab laps nüüd veidi lähemalt seda hõbedast helki mis üle Sara pruuni käe virvendab.

” On jah!” seletab sõbranna karaokemasina tagant.

Sara tähelepanu on sama õrn kui uduloor hommikusel heinamaal. Ta hajub mingi aja tagant laiali. Ja sellepärast ei tule see enam üllatusena, et ta korraga lihtsalt kaootilisel sammul minema jookseb. Suur hall tutimüts peas tilbendamas.

See kaugusesse suunduv tutimüts pani mind mõistma, et suvi ongi läbi. See soe lämbe öine õhupai on asendunud karge näpistava külmaga. Rattaga mööda tänavaid sõites on siin seal näha kollaseks tõmbunud lehti ja taga lastetoolilt on kuulda kellegi ninalörinat. Külmad ilmad on teel.

Muidugi suur sügise kuulutaja on algav kool. Tegelikult on see juba nädal aega kestnud. Rebaselõhn on maha pestud ja enam ei ole me kooli kõige pisitillumad kutsikad. Ma alustasin oma uut aastat usus,et hullemaks ikka minna ei saa.

Olgu jumal mulle armuline. Ma olen olnud pime, arvates et anatoomia eksam oli kõige hullem mis tulla sai. Ainekavasid ja hindamiskriteeriume vaadates tundus,et see nõudmised ületavad minu võimaliku ajupotensiaali. Kuid tagasiteed ei ole. Sillad on põletatud. Käsi on meditsiinile antud ja see on mind sisse imenud nagu kartulikrõpsu paksu mehe kõhuvoldi vahele.
Let the fun begin!

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s