Stiilne duo

Aasta 1999 talv. Inimesed elasid millennium hirmus. Maailm pidi siis otsa saama. Kõik retro arvutid, cd-mängijad ja need kohutavalt lärmakad printerid, mis printisid umbes meeter paberit tunnis pidid hulluks minema ja inimkonna vastu mässu alustama.

Jeesus Kristust tahtis maale naasta ja päästa kõik need, kes temasse usuvad. Ühtlasi äratama ellu ka kõik need, kes juba ära surnud on ja põrgusse saatma need, kes tema olemasolu ei tunnista. Ühesõnaga keeruline värk. Palju inimkonna ümberpaigutamist igasugustesse erinevatesse asutustesse.

See oli segane aeg. Hirmus. Murranguline. Aastaarvude numbrikombinatsiooni igavesti muutev.  Ma käisin siis kolmandas klassis ja mul ei olnud sellest sooja ega külma.  Mul olid legoklotsid. Need muutsid iga maailmalõpu ilusaks.

Aga mis mul on meeles oli see, et  olid jõulud. Iga laps ootas jõuluvana. Kuna käes oli inimkonna lõpp ja keegi meist täpselt ei teadnud, kas jõuluvana ka see aasta tuleb või on ta juba rasvtõppe surnud. Kas ta üldse tulla viitsib? Kas põdrad ka see aasta lendavad või maale naasevad tulnukad  blokeerivad õhuteed niivõrd,et  jõuluvana ei julge nii tiheda liiklusega lennata? Äkki sõi Rudolfi ära linnavalitsuse poole toa suurune kalkulaator? Ka laste jaoks oli see segadust tekitav aeg. Seetõttu olin ma õnnelik, kui saabus päev mil jagasime kätte üksteisele tehtud loosipakid. Vähemalt oli üks kingitus oli olemas.

Pakkide jagamine käis kindla korra alusel. Pakid panti tahvli äärele ritta ja  igaüks tõmbas hiigelsuurest kaabrust ühe numbri ja sai selle alusel paki. Minu õnnelikud näpud tõmbasid nr. 9. Ja vastavalt sellele pidin ma saama kõige suurema ja kõrbisevama kingituse terves klassiruumis. Ma väga täpselt ei näinud, mis seal sees olid. Aga mida ma kompimise teel teada sain oli see,et seal sees oli lisaks muule ka hunnik komme. Kohe hästi suur hunnik komme. Iiriseid. Minu lemmik iiriseid.

Ma olin elevil ja kepslesin jalalt jalale nii,et minu ümmargused prillid hüppasid ninal nagu batuudil. Ma võtsin ennast järjekorda ja närvide rahustamiseks mudisin oma roosa kleidikese äärt. Järjekord jõudis minuni. Ulatsin oma numbri ja neelatasin. Tundsin juba kommi magusat maitset oma keelel.

” Number 6.” lausus õpetaja ja ulatas mulle ühe imepisikese paki tössaka, mille sees oli pakk pliiatseid ja pinal. Mitte,et mul juba ei oleks olnud pliiatseid ja pinalit. Ma ju käisin koolis…

Sellest ajast peale pean ma number 9 vastu vimma. Ta on nagu üks number, mis tähistab midagi head, kuid samas ühe liigutusega saab sellest  üks paras juust.

Sama lugu on ka 9nda kuupäevaga.  Sel päeval saan ma tunda end rikkana ja väljaspool tudengistaatuse kõrvalmõjusid. 9nda hommikul ärkan ma harilikult eufooriaga ja mõtlen mida kõike ma nüüd teha saan. Ma näen vaimusilmas ette, kuidas ma sületäis asjadega kodu poole liigun.  Jääb petlik mulje,et saan kõik vajaliku korraga muretseda. See tunne on see kõbisev pakk seal tahvli äärel. Nii lähedal. Nii ilus. Nii sillerdav.

Eufooria hajub enamasti 9nda pärastlõunaks või järgmiseks päevaks. Kõik sõltub kuna ma oma maksete ülekanded ära teen. Enmasti kaob see juba hetkel kui ma oma maksete peale mõtlema hakkan. Ja siis saab üheksast taaskord kuus…Ja see õnnnetu 6 jällitab mind kuni järgmise kuuni.

See kuu sai kuuest aga seitse.  Ema on selline elukas, kellel on hell süda ja kui teha veidikene Shreki multikast tuntuks saanud kassi nägu. Umbes midagi sellist:

2005_07_21_shrek_cat21

Siis kaldub see süda haledusele. Selliseks pehmeks, vedelaks ja kaastundlikuks. Seda sama efekti näen ma väga hästi ka enda peal.

” Mähku. Jah..” peanoogutus, viibutus mähmele ja paar sama musta värvi silmi vaatavad eriti haledalt otsa.

” Awww…” no muidugi. Palun võta see mähku jalast ära ja pissi 5 korda põrandale kui tahad.  Sa oled ju nunnu!

Tore teada,et olenemata kõrgest vanusest on ka minul säilinud veel kaasasündinud omadus “olla nunnu” ja see omadus + hale ema süda = uus ratas.

Nüüd tunnen ma end mööda linna kruiisides nagu kass Alice imedemaalt. Umbes sama näoga:

Chessur

Ma tunnen,et mulle on antud üliinimlikud võimed jõuda puntist A punkti B kiiresti ja stiilselt. Umbes nagu superman. Ainult et minu rattal on ees korv ja taga lasteiste koos lapsega. Aga ma ei lase neil “ägedust” vähendavatel faktoritel end härida.

Tahan küll siinkohal mainida,et stiilsus kuulub ainult linna piiridesse. Väljaspool linna saab ägedast jalgrattast tolmuahv, kes ei ela ega sure ja liigub maanteel umbes sama kiiresti kui tigu ujub. Kiirust vähendavad veelgi Mikrofoni pikad näpud.

” Kõdi-kõdi-kõdi!” libistab ta taga rattatoolis istudes üle mu selja. Vahel teeb ta seda ka väikese mängu rehaga. Mõnikord topib küpsist püksi.   Kõik sõltub sõidu pikkusest ja tema igavusastmest.

Ilmselt kaob ka meie stiilus linnapiiridest väljudes. Mikrofoni uhkest kleidist ja kohevast soengust saab elevandiga t-särgi väel mullahunniku kuninganna ja mina digimuutun sassis juustega saamatuks pambuks, kelle jaoks on kurkide korjamine ja muruniiduki käima saamine kõrgem raketiteadus. Rääkimata siis lillede kastmisest.

Ainukene taim mis oli võimeline minu hoole all kuu aega ellu jääma oli kaktus. Puhaku ta rahus.

Kuid ei mul ega Mikrofonil ei ole vaja lilli, mis meid tegevuses hoiaks. Minule pakub närvipinget paar ülikiireid jalgu ja mõistus mis ei taha kohe kuidagi järgi jõuda ning Mikrofonile pakub meelelahutust paar TEMA ülikiireid jalgu ja maailm, mida kohe kuidagi ei tahaks avastamata jätta.

Seetõttu on mul hea meel,et Mikrofonil on linnapeal rohkem sõpru kui minul. Keegi neist ikka ta kinni püüab samal ajal kui mina järgi jõuan. Enamus jääb vanusesse 50+ . Poekotiga, kõhukad. Sama lokkis peaga.

” Minu päikesetüdruk! Päikesetüdruk! ” hõiskab  naine maja nurgalt. Ta istub seal pidevalt. Oma valgel taburetil ja vaatab kuidas elu tema silme ees mööda vilab. Vahel istub ta seal koos sõbrannaga ja heietab vanu kadunud aegu. Mõnikord koorib kartult. Vahel lahendab ristsõnu. Neid ta enam väga hästi ei näe. Ajab kissitama.

” Käisid poes jah?” uurib ta Mikrofonilt, kes teda siis altkulmu jälgib. ” Tule nüüd tädi juurde. Pole sind ammu näinud. Kuidas sul läheb?”

Mikker naetatab ja kappab siis temale omasel kaootilises olekus tuvile järgi. Käed kõrval ja jalad siblimas nagu tantsiks river dance-i. Teda see ei huvita,et tädi valgel taburetil temaga suhelda sooviks.

” Tule jälle minu päikesetüdruk!” hõiskab naine  järgi aga juba on laps nurga taha kadunud. Suur oli tema üllatus, kui seal oli VEEL linde.

Kui päikesetüdrukut parasjagu valgelt taburetilt ei hüüta kilkab ta bussis.

” KUTSU!” rõõmustab ta silmad täis elevust ja piilub üle minu õla. Pööran pead ja mulle vaatab vastu suure formaadiline koera portee. Portee langetatakse ning tõstetakse üles uus. Seekord on pildil kauni miljoni dollari naeratusega ja  ideaalselt istuvate juustega naine. Pilt langeb taas ja bussi pingi alt tõuseb uus. Aktimaal. Umbes samas formaadis kui hiigelsuur koerapea ainult et koera asemel on kellegi väänlev keha. Pilt langeb. Nähtavale ilmub hiigelsuur karikatuur kellegi lõbusast näost. Sara naerab.

” Ma joonistan muidu lapsi ka… Seda et ma tahaks Sarat joonistada mõni päev. Me elame suht lähedal üksteisele” alustab kunstnik vestlust.

Ja ma sain aru, et olenemata sellest mida ma teen ja kus ma seda teen ei ole me kunagi Saraga nähtamatud.Elevanti ei saa puu taha peita. Samuti ei saa peita väikest Mikrofoni kahvanägude maailma.

Muidugi kui nüüd mõelda, siis kuidas on võimatu mitte märgata seda stiilselt duot kaunil rattal. Ühel ees kõrvuni naeratus ja teisel.. noh teisel on lihtsalt lokid ja küpsis.

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s