Kodujuust ja tema niidid

Selle ääretult karvase kupli all on üks ollus. Alguses oli ta lihtsalt osa rakust. Seejärel kasvas ta üha suuremaks moodustades sellise kodujuustu taolise palli. Veidi kollaka. Pehme. Seal kodujuustu sees jooksevad väikesed niidikesed.Imepisiked. Kiired. Andestamatud. Kui need niidikesed seal piisavalt kaua jooksevad muutub voodis lamav pamp lapseks. Mõtlevaks ja rääkivaks. Anatoomia ja  füsoloogia ABC.

Kahju,et ma ei ole päris täpselt aru saanud millal see juhtus,et minu sinisest ligasest kalast, kes mulle sünnitusmajas anti, see mõtlev olend sai. Millal tema kodujuustu niidid niipalju ühendusi jõudsid luua,et mul hakkas hirmus. Ilmselt sai minu roosa teki sees vedelevast kartulininast laps siis kui ma olin oma elu rütmiga nii ametis,et hingamine tundus ka üleliigse energiakuluna.

Sellel kahel jalal kõndival videokaameral  omad miinused. Näiteks ei saa ma end kunagi piisavalt vabalt tunda. Ma tean,et iga minu liigutus salvestatakse ja seda mängitakse tagasi täiesti kontekstiväliselt mingis täiesti suvalises kohas ja situatsioonis.

Näiteks süütust mängust, kus väike karvane mängujänku kohapeal hüppab ja emme selle saatel ” hop-hop-hop!” lausub ning karvasele loomale musi teeb on tõlgendatud mingiks sadistlikuks tseremooniaks, kus ma ei saa enam kunagi kindel olla milline loom mulle mis hetkel täpselt kurku topitakse. Ikka Ho! Ho! Ho! ja juba pressitakse mingi karvik mulle suhu. Mikrofon ise võidukalt veel “MUAH!” järgi lausudes. Mõnikord on selleks jänes, mõnikord kaelkirjak… vahel ka kivi.

Tuleb ette ka situatsioone kus ma köögis seisan ja endale käega otsaette lajatan. Enamasti siis kui Mikrofon pesumasinaga taaskord legoklotse peseb või minu valge pluusiga laualt shokolaadiplekke ära pühib.  Sellistel puhkudel ma hingan korra, ohkan ja üritan olukorda päästa. Enamasti  jään ma kaotajaks ja pean leppima väga puhta lego ning mitte nii puhta pluusiga. 

Käega olen pead toetanud ka bussis, kui Mikrofon võidukalt aknaklaasile ila pritsib ja seda siis varrukaga ära üritab pühkida. Ilmselt on see moonutatud versioon peegli pesemisest.

Nina nuuskamist lavastab ta üldjuhul kohvikus või restoranis. Kahjuks on järjestus vale. Enne nuuskab ja siis üritab paberiga ära pühkida. Need 5 sekundit mil need kaunitarid seal ninast väljas tilpnevad viiks ka 7 lapse emal söögiisu. Rääkimata siis sellest kui ta neid temale omasel amatöörlikul viisil veel  paremale ja vasakule laiali nühib.

Kui me ei ole parajasti bussis või kohvikus siis käib Mikker mööda linna ringi ja seisab igale maas vedelevale suitsukonile ning raputab pahakspanevalt pead.

Ilmselt võib möödakäijatele jääda mulje,et ma olen väga moodne öko-ema kelle katusel kasvab sammal, õues ketrab tuulegeneraator ja minu riided kõdunevad hetkel mil nad maad puutuvad. Ma ei joo, ei suitseta ja pean igasugust tervise rikkumist Taara rüvetamiseks.

Siiski häiris mind kui Mikker võidukalt suitsukonid näpus ringi trallis. Selle vältimiseks olen ma Tartu linna parim koni peitja. Nii kui väike Karvik läheneb kepsutasin ma nagu noor hirv ja peitsin iga silme all oleva koni oma graatsiliste jalgade alla. Ma arvasin,et ta ei märka seda. Ma arvasin,et tema maailmas ei eksisteeri enam ühtegi räpast tubakajääki.  Kahjus on koni peal seismine on sellest ajast peale sama tavaline tegevus kui söömine või magamine.

Ainukene hetk, mil ma saan end vabalt tunda ja ei tunne ennast nagu Michael Jackson kelle elu igat momenti jälgitakse ka peale surma, on siis kui Mikrofon magab. Nende kahe tunni jooksul käin ma Mcdonalisis ja pugin  friikartuleid. (Vankri keeran igaks juhuks näoga teises suunas,et lapse vastärganud silmad sellist räiget tervishoiutöötaja pattu ei näeks), kui aega jääb limpsin ka noalt nutellat ja surun terve suure riidepalli kappi, selle asemel et seda korralikult triikida ja lappida nagu pereemale kohane.

Kuid nagu Yin ja Yang on igas halvas ka tükikene head.

” Lähme pesema!” annan käskluse ja juba tammuvad väiksed jalakesed koridori poole. Peatuvad hetkeks, suunduvad magamistuppa. Võtavad käterätiku. Viskavad selle osavalt õlale ning liiguvad siis rätik taga lohisedes vannitoa poole.

Tühja need mustad pluusid ja päikest peegeldavad legoklotisid. Need hetked, mil Mikrofon millegile päriselt pihta saab toob muige ka kõige väsinumale näole. Vähemalt tema kodujuust areneb õiges suunas.

 

 

 

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s