Argipäeva masinavärk

Elu on nagu hästi õlitatud masinavärk.Alati liigub edasi ja viimasel ajal täitsa kindla takti järgi.

Äratus on kell 5. Mitte sellepärast,et ma tahaks jooksma või trenni minna. Oh hoitku jumal selle eest, kui ma end vabatahtlikult liigutan. Pigem on asi selles,et kell 5 ärkab meil ajutises kodus viibiv kass ja hakkab hullunult üle voodi kimama. Magamistoa ust mul pole. Kassil pole kaastunnet. Hullunud jooks vallandab aga ahelreaktsiooni. Ärkab Mikrofon, kes hakkab siis hommikuse maratoni peale laginal naerma. Ja mina kes antud situatsioonist ehk kõige rohkem häiritud olen otsustan ümberringi toimuvad ignoreerida.

” Piip!” vajutab keegi mu ninale

” Tuduaeg..” kobisen ja surun pea sügavamale patja

” Kiiiiiiii!!!” särab laps ja ostab kassile..

” Tuduaeg!” ütlen nüüd vähe kurjemalt ja viskan mõne sapise pilgu. Sara mõtleb korra ja viskab end siis pikali. Ema sõna on seaduseks. Vähemalt sellisel juhul, kui ma unine olen.  Surun tudujänese talle sügavale kaissu ja loodan parimat.

” Piiip!” vajutab keegi mu silmale. Ma ei reageeri. Tunnen kuidas kellegi peened näpud mu silmalaugusid ripsmeid pidi üles tõstavad.

Tean,et sellega lõppeb ka minu magus uni. Tõusen. Suurem osa Tartut veel magab. Aga emad on üleval. Eriti veel need emad, kes peavad kell 8 juba tööl olema.

Töllan vaikselt wc poole.

” Mämm-mämm!” jällitab Mikker

” MÄMM-MÄMM!” ripub ta wc ukse vahel ja nõuab üha valjemini.

Tatsan kööki. Valan tassi jogurtit ja ulatan selle talle. Suundun hambaid pesema. Korteri vallutas vaikus. Kahtlane vaikus. Selline vaikus mis on harilikult enne mingit suuremat pahandust. Piilun vannitoa ukse vahelt. Mikrofon oli oma jogurti  kassi sööginõusse valanud ja whiskasi padjakesed käisid jogurti sees ringi nagu pesumasina trumlis.  Sõrm käis üha kiiremini ja kiiremini, andes rohkem hoogu juurde. Vahepeal muidugi peatus ja maitses ka!

Hävitan kiiresti lapse mänguasja, kuulan ära väiksest suust tuleva sõimu ” Tätah! VÄÄÄÄÄÄÄÄ! EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII TÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!”  hoop vastu minu jalga ja põrandale pikali.

” Ära mossita…” vastan ja suundun tagasi vannituppa. Kellegi vihane suu järgneb mulle kuid peatub hetkeks kassiliivakasti juures. Pruun käsi sirutub junni poole

” EIIII!” karjun nagu Matrixi filmis. Suu veel hambapastast vahutamas.

Laps ehmub ja paneb käed korralikult kõrvale.

” Junne ei puutu!” vibutan sõrmega.

Sara jääb molu näoga seisma. Teadmata kas nüüd nutta või naerda.

Kell oli juba 06.05 saanud.

Keerasin juuksed  krunni, pesin maha eelmise päeva meigi ja vahetasin riided.

Seejärel silusin Mikrofoni lokid ilusateks spiraalideks, pesin maha tema mängimisest tekkinud jogurtimeigi ja panin ta riidesse.

Suundusime puhtana kööki. Valmistasin hommikusööki ja Sara üritas samal ajal kassile papusid jalga panna. Väga hästi ei õnnestunud. Ilmselt oli number liiga suur või jalad väga karvased. Segavaks faktoriks võis saada ka kassi soovimatus jalanõusid kanda. Aga Mikrofon ei andnud alla. Võitles visalt, kuni hommikusöögi valmimiseni välja.

Kõhud täis jooksin 20 kg vankriga 4ndalt korruselt alla. Sirutasin selja taaskord õigesse asendisse ja suundusime lastehoiu poole. Sara muidugi magas. Raske on ju kell 5 ärgata..

Tööle jõudsin täpselt 08.05. Riided seljas, käed puhtad ja silt rinnus.

” Kuule, äkki sa teed talle inhalatsioon. 0,4 ja 2.” tuli käsklus.

Lühike ja konkreetne. Vähem sõnu, rohkem tegevust.

Enne lõunat olin ma romantilises tujus. Võtsin patsiendi ja läksin temaga õue jalutama. Päike paistis ja ma kujutasin ette, kuidas ma lilledest tulvil aasal jalutan ja talle lilli nopin. Reaalsuses ei läinud see plaan aga päris täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Õu oli täidetud ehitusmeeste higistest kehadest ja suruõhuhaamritest. Vürtsiks vedeles siin ja seal torujuppe. Tee, mida mööda ratastooli liigutasin oli auklik nagu hästi laagerdatud juust ja minu patsient muutus oma haiguse tõttu näost juba siniseks.  Või noh.. sinisemaKS. Sinakas on ta koguaeg olnud.  Ulatasin talle võilille. Soovisin patsiendile veidi rõõmu valmistada.

” Ah vaata kui ILUS!” naeratasin ülielevil olles. Nagu see oleks viimane võilill maailmas.

Ta vaatas korra, rabas lille ja pistis seejärel  suhu.

” ÄRA SÖÖ VÕILILLE! PÄHHH!” ahastan ja üritan lille tema siniste näppude vahelt kätte saada.

Lõuna möödus aga rahulikumalt. Sõime kartulit ja eriti vintske lihaga kastet. Koostöö sujus. Mina andsin, patsient võttis. Muudkui amps ja amps. Kartul, liha, kaste. Piu-pau. Toitu lendas. Minul tuju hea, patsiendil tuju hea. Tõeline söömisorgia.

Olin uhke. Terve kausitäis oli ära söödud ja patsient istus rahulolevalt toolis. Pühkisin ta suu puhtaks ja võtsin lapse uuesti sülle. Tema väiksed käed klammerdusid mu kaela ümber. Kallistasin ja tundsin, kuidas ta mulle kuklasse hingab. See oli kuidagi nii soe hetk. Nii tore. Justkui täis tänutunnet.  Järgmine hetk tundsin, kuidas ta suu avab ja ta oma hambad mulle kuklasse lööb.

” Ai! Ai! Ära tee!” kobisen ja üritan valust kangena haaret vabastada. See oli aga tugevam kui Chuck Norrisel.

Vaatan palatis ringi. Olen täiesti üksi. Päris valus oli juba.

” Nii rahu… Kindlasti on veel inimesi kes on avastanud ennast keset päeva kooliealine laps pea küljes kinni. Igale probleemile on lahendus. ” sisendan endasse.

Laps süles liigun koridori ja sisenen kõrval palatisse.

” Vabandust. Äkki sa aitad veidi…” pöördun kolleegi poole.

” Noooh?” uurib tema küsivalt

” EI no muud ei ole aga äkki saad ta  lahti..” seletan ja keeran selja.”

” Ahsoo..” ilmub ta näole ehmunud ilme

” Lase lahti kullakene. Kuuule..” moosib ta ja ohkab.
” Oota korra, kohe saab..” seletab ta ja surub lapse nina kinni ” Üks hetk läheb aega…”

Tunnen kuidas haare vabaneb.

” Oled sina alles üks tegelane…”  sügan oma valusat ja kartulipudrust kukalt ning viin patsiendi tagasi voodisse. Temal oli muidugi lõbus. Rabas minu käe omale kaissu ja kallistas.

Seejärel ma jooksin edasi. Palju tööd oli veel ees.  Ma toitsin, vahetasin, paitasin, hooldasin, määrisin, silitasin, uurisin,ravisin ja enne kui ma märgata jõudsin oli kätte jõudnud aeg koju minna. Enamikele on see mõnus hetk. Vabastav lõõgastav hetk. Seda muidugi neile kel pole lapsi. Neil, kellel on lapsed tähendab see turbokiirusel lastehoiu poole tormamist, et oma nubluke laste vahelt üles leida, peale korjata ja koju minna. Minul selle üles korjamisega muidugi probleeme pole. Sara paistab laste vahelt teatud põhjustel väga hästi silma.

Võimalik,et bussis saab veel veidikne sõimata. Sest et nälg on ja palav ja liiga pikk tee ja igav ja vahel on lihtsalt  seepärast ka kisa,et jumala eest mis siis saaks, kui ema närvirakkude kulunorm pole päeva jooksul täidetud.

Koju jõudes kukun kohe kokkama,sest väikese Mikkri väike kõht lööb pilli. Vahel ma soovin,et oleks keegi kes mulle koju tuleku ajaks paneks ühe väikse kausikese ukse taha. Sellise armsa. Soovitatavalt koos toiduga.

Samal ajal kui minu väsinud käed toitu valmistavad liiguvad kellegi väiksed näpud nagu pisikesed minitornaadod mööda korterit ringi. Köögis kallavad nad maha liiter piima. Koridoris veavad kõik papud vanni. Magamistuppa poetavad teki alla saiatükke. Elutuppa määrivad plastiliini. Rõdule viivad loomulikult telekapuldi ja telefoni. Vahepeal tehakse ka kiire kõne vanaemale. Salaja.

Aga sellest pole midagi. Peale söögi valmimist on mul ju ometi vaba aega,et pahandusi likvideerida.

Kui Mikker, jube must kaisujänes kaisus, unne suigub on minu energialevel küll juba miinuses ja vajun diivanile kössi.Tervelt 1-2 tundi vaikust, mille jooksul suudan enda pea kartulipudrust puhtaks pesta,  sisse vohmida paki komme, 3 võileiba, 2 tassi teed, mahlajäätise, lusikaga mett ja purgist ka natukene kaerahelbeid peale enne kui poool lääbakil unne suigun. Ikka selleks et varahommikul uuesti alustada. Masin jahvatab ikka edasi. Õnneks paistab tunneli lõpus valgus- suvi.

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

2 Responses to Argipäeva masinavärk

  1. Ada says:

    Heh, suvi… Ma olen ennast terve talve ja kevade jooksul lohutanud, et suvel saab puhata, aga siis jõudis mulle kohale, et kuna suve jooksul on vaja nii palju asju teha, sest suvi ju, siis puhkamiseks oluliselt aega ei jää. Tagantjärele meenutades juhtus täpselt sama asi eelmisel aastal – kuskil mai lõpus avastasin, et puhkusest võin ainult und näha (irooniline eks).
    Positiivne on muidugi see, et suve sisustavad tegemised ja käimised on tunduvalt meeldivamad kui talvised.

  2. Ada says:

    PS! Erik ja Mia nõuavad endiselt Sarat näha.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s