Karvane pensionisammas

Väike kõhetu mees istus pingil. Ühes käes reha, mille vars  murdus juba mõni aasta tagasi ja teises käes Maxima kilekott, mis sisaldas teist poolikut reha ja veel üht kilekotti. Juhuks kui istumisalune peaks märg olema saab selle mugavalt pepu alla lükata. Ta oli oma töö tänaseks lõpetanud. Tema süda oli rahul. Tema perekond oli taaskord puhtaks riisutud ja jällegi võis ta kergemalt hingata.

” Vähemalt ei ole sügis..” seletas ta

” Siis on neid lehti nii palju. Raske on koristada.”

” Seda nüüd küll…” lausun ja vaatan otsivalt ringi. Ehk leidub kuskil üks sobiva suurusega oks, mis rehavart asendaks ja vaese mehe elu veidi lihtsamaks muudaks.

” Kas sul lapsi on?” uurin

” Ei, ei ole..” lausub mees ja pühib oma nina. Ta kardab, et ehk taaskord hakkab see verd jooksma ja ta ei oska midagi ette võtta. Ta pühib ja kontrollib seda pidevalt. Ainult selleks, et kindel olla.

” Räägi, kes sul siin on.”

” No…” kohmetub mees ” Siin on minu perekond. Minu naine on see esimene seal…. Siis tuleb minu isa, minu ema, minu vend…”

Vaatan tema kurnatud keha. Tal pole enam kedagi järel. Ta on täiesti üksi jäänud. Kõik, kes kunagi tema lähedal olid on nüüdseks läinud ja tema on see ainuke, kes neid vahel rehaga kõpitsemas käib. Ta tegelikult väga enam ei jõua aga ta ikkagi käib kaasas kaks katkist reha ja kilekott, mis sisaldab kilekotti.

” Vaata, mul see noh..” mõtleb korra ” sõber elab siin.. noh…siin…” vibutab kaugemale puudele. ” Seal pool linnas!”

” Ahaa, see on küll tore. Kas külas ka vahel käid?” uurin

” Vahepeal käisin. Nüüd pole käinud. Seda et noh… Hakkame minema siis või?”

” Noo, lähme siis koju!” vastan ja abistan kõhna mehe püsti. Ta pakib oma rehad tagasi kotti ja vantsib bussipeatuse poole.

***

Päike soojendas  minu kahvatuid põski. Istusime õues. Mina, minu kaaspraktikat ja patsient. Vaatasime koos lilledega täidetud vankrit, mis oli kellegi peenete näppudega aedniku poolt korralikult seatud. Mitte ükski lill ei olnud vales kohas. Mitte ükski leht ei lehvinud eesmärgitult tuules. Kõik oli täiuslikult seatud. Selle jaoks oli aega võetud.

” Ilus ilm.” Seletab minu kaaspraktikant

” Jaa. ” vastab patsient ” veebruar.”

” Ei ei. mai on praegu. ” üritab ta selgitada

” Ei, veebruar!” kõlab vastulause

Ehmusin ja kortsustasin kulmu. Ma ei osanud suuremat midagi lausuda. Asi tundus kahtlane.

” Kui vana sa oled?” uurisin

” 52″ tuli vastuseks

Sellega selgines nii mõndagi. Tema kronoloogiline vanus ja öeldud number ei läinud oma vahel kokku. Tema ilmselt ei tea seda. Tema jaoks aeg ei liigu. Alati on veebruar,  sest märtsis on ju tema sünnipäev. Ta pole vana. Ta elab endiselt hetkes, mis möödus juba mitukümmend aastat tagai.

Mina oma kiires elutempos ei pane tähelegi kuhu see aeg kaob. Mõne jaoks on aeg aga konstant, mis ei muutu kunagi. Tundub,et mul on midagi mille poole püüelda.

“A kus Stalin on?” uurib ta taaskord mulle koridoris vastu kõndides.

” Stalin on surnud.” vastan

Tema näole kerkib üllatunud ilme

” Tõesti ?”

” Jah..” vastan ja vaatan kuidas ta susside lohistades kaugemale hõljub. Tema keha oli juba vana, vaim oli kurnatud. Ilmselt tegi seal oma töö koonduslaager, kus ta päris suure osa oma elust veetis.

Ma tean,et ilmselt uurib ta järgmiselt ettejuhtuvalt sama, just kui kaheldes minu aususes. “Vähemalt ei otsi ta enam buratiinot taga.” Mõtlesin kergendanult.

***

” Amps!” sihin supilusikaga vanema naise suu poole. Ta avab püüdlikult oma suu juba enne kui minu lusikas taldrikust tõuseb.

” Kes sa oled?” uurib ta

” Mina olen õde!” karjun. Ta enam väga hästi ei kuule.

” Ahsooo….” vastab naine ja võtab taaskord ühe ampsu

” Kas sul siin igav ei ole?” uurin

” On..” tuleb vastuseks

” Mida sa teha saad? Lugeda? ” karjun

” Ah?”

“LUGEDA SAAD?”

” Ei saa hästi, mul käed värisevad..”

” AHSOO! Aga telekat vaadata?”

” Mhmh…” pobiseb naine vastu

” KAS SA TELEKAT VAADATA SAAD?” karjun kõvemini

” No mul see naaber vaatab ainult vene kanaleid. Mulle need ei meeldi. ”

” Ahsoo..” olen pettunud ” SIIS PEAB MIDAGI VÄLJA MÕTLEMA!”

Naine noogutab lõbusalt kaasa.

Kunagi ta kõndis. Ta suutis iseseisvalt liikuda. Nüüd on tema jalad nii õrnad, et iga puudutus nende vastu lõppeb sinikaga. Ta jalad on pidevalt sinised ja verised.  Aasta tagasi ta veel kõndis. Enam ta seda teha ei jõua. Tema jalad on sinised puhtalt lamamisest. Need puudutavad voodit ja tekki. Vahel need sügelevad, kuid ta ei saa neid sügada.

***

” Ei! Need ei käi siia.” toriseb proua ratastoolis

” Kuhu need siis käivad?” uurin

” Pane need sinna üles. EI! Mitte sinna, pane sinna vasakule. Nojah! Sinna!”

” Selge, aitäh!”

” Ei, ära tee nõudepesumasinat lahti! Vesi veel soojeneb.” toriseb ta edasi

” Selge…” vastan ja võtan ülevalt kapist tassi,et lonksu vett juua

” Külm vesi on seal vasakul pool! Just nimelt! Keera seda!” kuulen

” Mhmh.. Väga hea” vastan ja rüüpan klaasi külma vett

Suundun taaskord nõudepesumasina poole. Hakkan nõuderestile nõusid laduma.

” Ei mitte nii! ” kõlab kriitikanool ” Teispidi”

Keerutan taldrikut oma käes kord ühte, kord teistpidi. Minu jaoks ei ole see oluline mis moodi ta täpselt masinasse läheb. Kuid ma tean,et kellegile see loeb. Kellegi jaoks on oluline, et kõik toimiks täpselt ette antud rada. Peale vähi põdemist on turvalisus ehk ainukene asi, mida inimene soovib..

***

” Tere! ” vastan ja sisenen rõõmsalt palatisse

” AHHH…” kuulen vastuseks

” Kuidas sul läheb?” uurin

naeratus

” Vaata mis sul siin on. Lepatriinu!” lehvitan ta silme ees kivist lepatriinuga

taaskord naeratus

” Kas sa õue tahad minna?”

” ÄKÄÄÄÄÄÄ!”

” Aga miks?”

” ÄKÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!”

” Tule ikka.. Lähme vaatame”

pearaputus

” No selge..”

” ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄHHHHHHHH!!!!!!!”

” Ära karju  mu peale! ” pahandan. ” Miks sa pahandad minuga?”

” ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ! ” karjub patsient vastu ja tõstab käe suule, just kui ehmudes oma “sõnade” üle.

” Ära ole nii kuri…” moosin teda ja asetan lepatriinu tema nägemisulatusse. ” Vaata seda!”

Ta tuli tänavalt. Tal polnud nime. Keegi ei tea, kust ta tuli, kes on tema sõbrad, kes on tema perekond. Mis keelt ta räägib.. Ja keegi ilmselt ei saa seda kunagi ka teada, kuna insult on röövinud tema rääkimisvõime.

***

Hommikusöögiaeg. Maja on täis sagimist ja hommikupudru joovastavat lõhna. Mees ratastools tõstatab aeglaselt oma lusikat. See on just kui tasakaalu harjutus. See võitab aega.  Aga tal on aega. Tal pole kuskile kiiret. Ta ei oskagi enam kuhugile minna. Ta sööb kuni tema pea vajub lõdvalt rinnale. Ta väsis ära. Ta väsis kohe täitsa ära…

” Kellele sa helistada saad?” uurin medvennalt

” Kellegile..” vastab tema.

” Mis mõttes?”

” Tal pole kedagi. 4 aastat tagasi korra mingi sõber käis. Rohkem pole keegi käinud…” vastab ta ja lajatab surmatunnistuse lauale. Ohkab ja me läheme mõlemad taaskord oma tööd tegema. Just kui poleks see midagi…

***

Kõik need 100 inimese põimunud lood muudavad selle maja selleks, mis ta on. Seal võib lustides buratiinot otsida või paljalt 0-korrusel ringi uitada. Kui on soovi ( ja jalgu) võib mööda maja ringi kablutada  nagu noor hirv või aias põlvi päevitada, et nad oleksid pruunid nagu saiapätsid. Kes tahab, võib keraamikatoas endale vaasi vormida või 27 sendi eest kohvikus kooki ja teed juua. Kes seda ei soovi, saab aega veeta kohalikus juuksuris või visata siruli soolakambrisse. Mõni üksik ehk julgeb isegi ujuma minna. Enamik siiski ei julge. Enamik on seal selleks, et oodata.. Nad ootavad kuni keegi tuleb,et nendega olla või kuni nad ise saavad kord minna sinna, kus kõik teised juba ammu läinud on..

***

Ma pole suurem asi raha koguja. Mul pole suuri tagavarasid. Ilmselt seetõttu,et enamikul ajast mul pole raha mida koguda. Kui vahel isegi tekib petlik mulje,et jääb ellu lajatab Karma kohe uue hoobi ja jälle leian end maast pikali filosofeerides kas süüa või mitte süüa. Enamasti siiski mitte süüa.

Siiski ma ei nuta. Mul on kodus kasvamas päris isiklik pensionisammas. Hetkel veel üsna pisike, suure kõriga ja meeletu isuga. Kuid mida aeg edasi seda priskemaks ta kosub ja ehk kord saabub ka aeg, mil ma hullunult ratastoolis mööda Tartut ringi kiman ja oma nähtamatuid sõpru otsin. Ma tean,et olenemata sellest,et ma olen peast soe ja kokku kuivanud nagu ploom on siiski olemas keegi kes mind taga ajab või mulle pai teeb ja sõbralikult selgitab, et Jürit ei ole olemas ja kõik toimub vaid minu peas. Keegi, kes nõustub minuga, kui ma lausun,et ma olen täpselt 35 aastane ja mitte päevagi vanem. Keegi, kes mulle vorstivõileiba teeb, kuna ma olen selle tegemise ise ära unustanud.

Ma olen praegu nõus kinkima ära oma viimase  nutellaga saia. Peaasi,et sammas kasvaks tugev ja ma ei peaks tulevikus üksi oma perekonna pealt lehti riisuma…

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s