Minevikuminutid

Meie elus on palju loogikavastast. Näiteks kuidas 76 cm pikkune olend suudab 160×200 suuruses voodi vallutada ja selle territooriumi ka läbi une kiivalt valvata.

Muutes iga natukese aja tagant oma asendit suudab Mikrofon öö jooksul voodile umbes 20 tiiru peale teha. Muutustega peab aga kaasa minema, vastasel juhul sinust trambitakse lihtsalt üle. Päris ebameeldiv, kui seda tehakse kümmekond korda öö jooksul.

Loogikavastane on ka see,et  mul on vaba aega siginenud. Enamasti on elu nii kiire,et pissimine tundub ka ajaraiskamisena.  See toiming kulutab hea minuti niigi defitsiitsest ajast. Minuti, mida mul 99 % juhtudest tegelikult ei ole.

Ärkamismomendist. Õigemini äratamismomendist kuni hetkeni mil pea puutub taaskord patja on võistlus mis koosneb jooksust, jõu-, täpsusharjutustest ning mälutreeningust. Mõned kutsuvad seda emaks olemiseks. Mina armastan kasutada mõistet HULLUMEELSUS.

Kui sinna juurde lisada veel kuhjaga tudengielu ning õppekava, mis ei näita üles halastust on tegu meeletu hullumeelsusega. Ja ma keerlen ja keerlen ja keerlen nagu vannivesi äravoolutorusse. See saab harjumuspäraseks. Ma ei oskagi enam midagi muud kui ülihelikiirusel oma võimete tipul joosta.

Ja siis kui see kiire ükskord läbi saab  avastan end diivanil istumas. Tahaks kuskile joosta aga pole kuskile joosta. Tahaks midagi teha aga enam pole midagi teha.  Tegevuse leidmiseks ma söön,sest käed ei oska enam niisama kõrval püsida ja jalad ei taha enam üksteiste kõrval olla. Nad on võõraks jäänud.

Minu kõrval on kolm tühja jäätisepakendit, üks apelsin juhuks kui käed jälle sahmida tahavad ja külmikus tarretist. Mida ma tegelikult nii väga ei tahagi aga mille ma valmis tegin, sest noh.. Hetk vaba aega oli.

Kooliaasta hakkab läbi saama. Ma olen üle elanud anatoomia-füsoloogia ja muterdanud selle aine maskoti skelett Jhonnyi ja tema peata sõbra kallal.  Olen oma värisevate kätega tuhninud luudesahtlis ja tundmatute inimeste küünarluid nuuskinud. Lihtsalt,et teada kuidas inimluud lõhnavad. Ma olen paigaldanud mees/naisele sondi ja viinud läbi muid “lõbusaid” protseduure meie kõike taluvatel inimnukkudel. Olen koolitunni raames vedelenud ka tund aega voodis ja lasknud inimestel enda seljale kuppe paigaldada. Lihtsalt et näha, mis toimub ja milline kupp kõige rohkem nahka sisse imeb. Siinkohal tahaksin mainida,et kehtib reeglipärasus mida rohkem pekki seda ägedam kupp.

Olen abistanud kursaõde ka peapesus, samal ajal kui teine voodis magab ja olen ka ise loengus maganud või mitte midagi ütleval pilgul mokk töllakil koridoris istunud. Olen ära vaadanud sünnitusvideo light versiooni ja versiooni, mida eesti iibe langemise kartuses ei tohiks laiemale publikule näidata. Olen varahommikul koridoris kondoome lambi all valgustanud ja hiljem pimedas wc istunud ja vaadanud,et kas nad ikka helendavad nagu pakendil lubatud. Olen ära söönud ligemale miljon moonisaia shokolaadiga ja joonud umbes 50 000 coffee latte kohvi. Olen väga motiveeritult vaadanud meie jõusaalis olevat jooksulinti kuid mitte kunagi sinna peale astunud.

Olen testinud 200 inimese südamenäitajaid ja pigistanud lõputul hulgal sõrmi.

Ma tean mis loom on Roper–Logan–Tierney mudel ja ilmselt suudan ma ka läbi une kolesterooli,hemoglobiini ja veresuhkru normväärtused ette lugeda ning nende kõrvalekallete võimalikud põhjused peenelt bulletpointidena reastada. Võimalik et teen seda kõike  gaudeamus viisiga. Võimalik et ma teen enamik oma toimingutes gaudeamus viisiga. Olen ennast paaril korral dushi alt tabanud, Nuustik käib, vahtu lendab ja suu vuristab aga tuntud ridu: ” Gaudeamus iiiiiiiiiigitur. iuuuuveneeeees dum suuuuumus.Post iucundam iuventutem.Post molestam senectutem. Nos habebit huuuuumus….”

See kool ei tundu olevat juskui kool. See on nagu Hans ja Gretekese muinasjutt. Imeline maja, mida võis süüa. Antud juhul siis imeline maja, kus sai igasuguseid veidraid asju teha ja selle eest EAPsid koguda.

Hiljem tuleb selle eest aga hind maksta. Minu hind on järgmisel nädalal algav praktika. Suus on juba hoolde- ja lastekodu kibe sünge maik.

Kuid mul on juba rauast närvid. Mul on nende treenimiseks eratreener. 76 cm pikkune,  8200 grammine. Väga palju ei räägi aga tõsised tegijad väljendavad ennast tegudes.

Ühe väljenduse osaliseks sain ma täna umbes kella 2 ja 3 paiku öösel, mil kaisujänes oli soovitud ja aktsepteeritud asendist kõrvale kaldunud ning sellega põhjustanud füüsilist ebamugavust meie maja kõige pisemale. Igasugusest ebaõiglusest teavitatakse mind kohe valju sireeniga. Mis sel ööl ei tahtnud kuidagi vaibuda. Asi sai alguse patusest kaisujänesest kuid läks sujuvalt üle kõigile muudele probleemidele. Uni oli, kõht oli tühi, pissida tahaks, juua tahaks, selili tahaks olla, kõhuli tahaks olla, palav, külm jne…

03.22

KOLAKI-KOLAKI-KOLAKI! Lasi ülemise korruse naaber harjavarrega mööda radikat. Sara vaikis korra ning lõugas siis täiest kõrist edasi.

Ma täitsa mõistan naabri muret. Mõõduka kõhu järgi vaadates meeldib talle süüa, lapsi ei ole ja naisi külas ei käi, muusikat ei kuula. Pühapäeviti vaatab telesaadet “Sinu nägu kõlab tuttavalt”,. Tööle läheb hommikul kella 7 paiku ja mõni öö ta ei maga. Enamasti nendel öödel, mil Sara ei maga.

Ma kuulsin tema meeleheitlikut protestikolinat kuid ma ei saanud mitte midagi muuta. Mikkri suu oli kandiline nagu ristkülik ja sealt kõlas vali ebamaine heli,mis ei allunud mitte mingisugusele ravile. Proovisin jänkuga, proovisin küpsisega, proovisin veega, proovisin telekaga… Mitte miski ei murdnud kisamüürist läbi.  kell pool neli filosofeerides jõudsin järelduseni,et kõige elementaarsem oleks üritada tema tähelepanu kõrvale juhtida millegi uudse ja enneolematuga,et ta oma kinnisest ringist välja saaks. Vahel mulle tundub,et ta lihtsalt unustab end karjuma. Et ta reaalselt tegelikult magab aga häälepaeltel jäi “off” nupp vajutamata. Noor aju teeb ikka vigu!

Läksin kööki ja vaatasin seal nõutult ringi. Kisa selja taga valjenes ja nurgatagant ilmus välja midagi ebamaist. Jalg oli tuduka säärest väljas, juuksed hoidsid ühele poole viltu, väiksed lokid olid moodustanud ühe mega überloki, tatt tilkus nagu jääpurikad kevadel ja 1/3 näost oli vallutanud kandiline suu, mis pasundas just kui tuletõrje alarm.

” Mine tagasi voodisse!” käsutan ja annan seljale kerge müksu

Pall hakkaski veerema. Õigemini kahel jalal tammuma. Sireen suundus magamistoa poole. Järgnesin talle poti ja lusikaga. Mikrfon ronis tagasi voodisse. Võtsin sisse positsiooni keset tuba kukkusin kolistama ja tegin BÖÖÖÖÖÖÖ!!!

Mikrofon vaikis, kandiline ristkülik tõmbus tagasi kriipsuks. Ta oli kontserdist pahviks löödud. Kasutasin juhust ja toppisin kaisujänese taaskord aktsepteeritud asendissse. Kinnine ring oli murtud. Off nuppu oli vajutatud! Mikrofon suundus taaskord sügavasse unne.
Kell 7.20

KOLAKI! Sain selle sama lusikaga vastu pead

” EMMMMIIIIIIIII!”

” Mis on?” pobisen

” Mäm-mäm..”

” Ma magan..”

“Emmiiiiiiii, mäm-mäm! Aitäh!”

” Musi ka saab?” uurin meelas ilme näol

Juba lähenes kellegi pisike suu ja hakkab vasakule ja paremale suudlusi jagama..

Ma ei tea kuidas ma kõik need eksamid ära tegin ja ma ei tea kuidas Mikrofon nii suureks kasvas… Ja ma ei tea miks kell 7 hommikul kokkamine tundub nüüd igati normaalse tegevusena. Kuid ma ei kurda. Vähemalt oleme me kuskile poole arenenud. Kes keeleliselt, kes ajumahult..

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s