Sidrunipäevad

Tegin tassi teed ja lõikasin sinna kõrvale suure viilu sidrunit. No umbes 1/3 tema kollasest kerest ja pigistasin. MÕNUGA! Kõik selle, mis see sidrun oma elu jooksul saavutanud oli valgus minu teetassi. Ja ma jõin selle ära. Sest ma tahtsin nii ning jätsin kollase kesta kapile, sest ma tahtsin teda VEEL pigistada.

Karma is a bitch nagu nad räägivad ja kõik see, mis ma olen sidrunile teinud on leidnud tee taaskord minuni. Kevade kuri käsi pigistab nüüd seda 1/3 minu kahvatust kehast ja kõik mille nimel ma olen töötanud valgub tema teetassi.

Selle kõige taga on ilmselt ühe 76 cm pikkuse Mikrofoni egotsentrism ja ühe 172 cm pikkuse teenija/õppija/raamatupidaja/koristaja/koka füüsiliste võimete langus.

Egotsentrism on muidu patt ja pahe. Siiski mitte juhul, kui sa oled ühe aastane ja sul on reaalselt ka suva, mida teised tahavad või soovivad. Ilmselt seetõttu oli ka Mikrofonil täiesti ükskõik,et ma olin eelneval päeval alles peale südaööd magama saanud. Tema soovis ärgata kell 6.30 ja see tähendab,et maailm peab ärkama koos temaga.

” MÄMM-MÄMM!!”

Avan oma unised silmad ja näen kuidas keegi lokkis peaga olend kurjalt köögi poole osutab.

” MÄMM-MÄMM!” kangutavad Mikrofoni peened näpud mu silmaluugid lahti. Muidugi ripsmest tõmmates. Sellele järgneb taaskord kuri vibutus.

” Tuduaeg..” pobisen ja keeran selja.

Vallandub pasun.Luba asendi muutmiseks pole ju antud!  Keeran end tagasi.

” MÄM-MÄMM!”

Tõusen, toon köögist banaani ja pistan selle talle pihku. Kerin ennast taaskord teki alla rulli. Ma tean,et see hetk, kui see õnnetu puuvili otsa saab, saab otsa ka minu uni.

Ma vist ei ole päris see kõige klassikalisem ema. Selline,kes satsilise põlle lehvides graatsiliselt hommikuputru keedab. Neljaviljahelvestest. Sellise paraja. Mitte liiga kõva ega liiga pehme. Ma olen pigem selline ema, kes t-särgi väel eelmise hommiku pudrust potti küürib, samal ajal kui egotsentrist jala küljes ripub ja paaniliselt MÄMMM- MÄMMM karjub! Rohkem nagu selline kes tunde järgi midagi kokku kopib. Vahel saab nii tugev, et lusikas jääb püsti seisma. Vahel nii vedel, et peab läbi sõela kurnama. Vahel sööb Mikrofon enda kõhu küpsistest täis, enne kui puder valmis saab.

Ikka minu lohutusküpsistest. Neist, mida ma oma kooli konspektide all hoian ja  öösel salaja teleka ees nosin. Ikka pimedas. Ei tundu siis nii patt, sest ma ise ei näe, kuidas ma paksemaks muutun.

Ja siis seisan mina. Kell 7 hommikul, käes puder, mida keegi nagunii enam ei soovi ja vaatan unistaval pilgul voodi poole. Kuhu mul nagunii minna ei lasta…

Ma pakin oma asjad ja keeran sassis soengu krunni. Mitte,et ma hirmsasti armastaks krunne. Ma lihtsalt ei tea, kus mu juuksehari on. Sara käed on just kui paralleelmaailma väravad. Sa näed mingit objekti tema käes ja juba järgmine hetk on see teadmata kadunud. Minema hõljunud.Unustatud…

Hommikud on meil karged. Väljas paistab viimasel ajal pidevalt päike ja mina jooksen läbi selle peene muinasjutulise välja. Ühel õlal 3 kotti ja ees käru. Ma jooksen, kuna Mikrofon ei avalda soovi kärus istuda. Ta peab  seda liialt ahistavaks ja eelistas selle asemel pulga kombel karjuda. Ma jooksen, sest ma ei jõudnud piisavalt kiirelt 20 kg asjadega 4ndalt korruselt alla saada. Ma jooksen, sest olin juba hilinemas. Ma peatusin. Minu buss sõitis minema. Ma ohkasin…Ma ootasin…

Mikrofon väljendas oma igavust suure kõva VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ-ga. Beebide keeles tähendab see siis ” Tee midagi muti, ma ei viitsi siin passida!”

Bussipeatuses seisvate tülpinud nägude ja ohkivate pilkude saatel saabus järgmine buss. Selline punane, läikiv, kuid veidi vigane. Need uksed, mis viisid ainukese kohani bussis, kuhu sai käru panna ei avanenud ja seetõttu pressisin end keskmisest uksest sisse. Ruumi oli aga nii vähe, et seisma jäime täpselt ukse ette. See tähendas muidugi seda, et igas peatuses tõstsin ma käru bussist välja ja tagasi bussi, sest muidu ei oleks need õnnetud, mossis töölisklassi esindajad bussist välja mahtunud.

Kusagil Forseliuse gümnaasiumi läheduses erineb üks inimene massist. Tal on täpselt samasugussed tumedad riided, nagu teistel, kuid tema näol on naeratus ja tema silmad püüavad juba 2 peatust minu kottis silmadega kontakti luua. Selle saavutades hakkas ta toru toru haaval minu poole liikuma. Nii vaikselt, et tema pruunid, korraliku viigiga püksid isegi ei paindu. Ta lausa libiseb üle põranda. Liugleb üha ligemale. See on “see on ju juut!” onu.

” Noh..” alustab ta vestlust olles minu külje alla veninud. ” Kas Aafrkas on ka naistepäev või?”

” On küll jah..Peaksid tähistama minumeelest!” vastasin

” Sara magab jah?”

Piilun kärusse.

” Mhmh.. Magab jah. Väsinud..” vastan

” Aga äkki sa andsid talle hommikul ühe pitsi ja ta sellepärast magab?” vaatab härra mulle kavalalt vastu.

Ma ei ole päris täpselt kursis kust tema killuvabrik asub ja kust ta oma naljad saab aga see tundus sel hommikul kohe eriti tüütu.

” Ei, ei andnud…” muigan ja vaikin. Lootuses,et ehk ta liguleb tagasi positsioonile.

“…….pruun….selline….” kuulen katkendeid tema järgmisest killust. Pool teatest läks segavate faktorite tõttu kaduma. Postiljon oli oma õnnetu kotiga ukse vahele kinni jäänud. Vaatan bussis ringi. Inimesed istuvad. Kalanäod ees. Rahvuslik kollektiivne “mul on suva” efekt. Tõttan siis mina appi. Sest ma tean mida ta tunneb. Ka tema on hommikul üles pekstud ja ka tema liigub käruga ringi. Ja võib-olla isegi ehk on ka tema mämm-mämm saatel potti küürinud.

Õnneks kadus ka “juudihärra” just kui virvendus järgmises peatuses. Ma ei saa kunagi päris täpselt aru, kuna ta tuleb ja kuna ta läheb. Ta on just kui James Bond. Salajane ja märkamatu kuid kui ta juba kohal on, siis ründab oma naljadega oimetuks.

Pool minu hommikust oli läbi saanud. Sara magas lapsehoidja juures õndsat und ja minul oli aeg seada sammud kooli poole.

” Kui retseptor on seotud antagonisti poolt, ei saa endogeenne ligand toimet avaldada ja sekundaarse farmakodünaamilise reaktsiooni tasemel näeme tihti muutust elundi või organismi funktsioonis, mis on vastupidine agonisti toimele…” seletab kellegi monotoone hääl. Ma üritasin jälgida. Ma ausõna üritasin, kuid see mõistete rägastik. See hoomamatu kirjeldus. See kardetud farmakoloogia. See iga õe hirm. Kusagil poole loengu peal ma olin kadunud. Aga sellest ei olnud midagi. Kõik olid kadunud! Kes joonistas lilli, kes saatis sõnumeid ja kes vaatas oma triibulisi sokke…

Peale loengut seadsin sammud tagasi lapsehoidja juurde, võtsin pisikese Mikrofoni ning suundusin koju. Selleks,et läbi viia tunde kestev intensiivtreening. Osad kutsuvad seda ka laste kasvatamiseks. See algab rahulikult. Soojenduseks saad endalt jope seljast võtta ja siis hakkab intensiivsem osa. 5 in 1 . Ehk siis Tee süüa-korista-vaheta mähkmeid-mängi-likvideeri pahandusi ühes. Lõõgastuseks saab kisateraapiat. Vahetult enne ööund.

Sellele järgneb õhtu magusam osa. Koolitööd…

Ja kui ma oma tühjaks pigistatud sidrunist keha peale südaööd taaskord tekialla viin, siis ma tean,et hommikul algab see ring taaskord uuesti peale. Aga ükskord algab aega, mil Mikrofonist saab see sidrun ja ma võin oma ratastoolis hullunult Toomemäest alla lasta või end tulnukate eest kirjutuslaua alla peita. Ma ei pea enam olema see täie mõistuse juures teenindaja/õppija/raamatupidaja/koristaja/kokk vaid ma võin olla lihtsalt “see kuradi seniilne vanamutt” .

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s