Nigeeria näljahädaline

Tegelikult ei olnud mul plaanis suurt sünnipäevapidu pidada. Mõtlesin,et tuleb väike tort ja sünnipäevakaart. Esimese aasta sünnipäev on ju ikkagi ainult lastevanema(te) lõbu ja lastel puudub selle korraldamisel arvamus, arusaam ja kui nüüd päris aus olla, siis pole neid õrna aimugi mis toimub. Terve hunnik tädisid ja onusid valgub uksest sisse. Käes värvilised krõbisevad kotid ja kõik pobisevad pidevalt seda üht ja sama arusaamatut sõnapaari.

Mõtlesin,et jätan selle sellel aastal vahele.

No hea küll. Sugulased võivad ikka tulla…

…..Seda et, sõbrannasid ei saa ju ka välja jätta…

Noh lapsi võiks ka rohkem olla…..

Mis mõttes 30 külalist. 40 on ümmargusem. Paaris arv ka.

Ja nii sai märkamatult ka minust see überema.

Tegelikult on selle haiguse nimi “emadus” ja seda põhjustavad sünnituse jääknähud. Mis kestavad veel ilmselt vähemalt 13 aastat…. Kuni kukununnu tibulinnu ninnu-nännu mopsik ei taha enam emmega sünnipäeva pidada vaid eelistab Mari ja Jüriga Fenoxi taga õlut proovida.

Aga hetkel, mil jääknähud on kõige tugevamad on ka sünnipäevad kõiga karmimad. Mul oli peas üks ilus roosa unistus. Mikrofon, kauni koheva soengu ja veel kohevama kleidiga, näol lõbus naeratus, kepseleb üle õhupallide ja lendleb üle kingikuhja. Kallistab oma ema( samal ajal sajab roosiõisi) ja hiljem pistab kahe suupoolega magusat kreemitorti. 4 valget hammast suhkrukristallide all säramas.

Aga Saral oli teine arusaam. Tema leidis,et sünnipäeva hommik on just see hommik, mil haigeks jääda. Ema muidugi oma roosade prillide tagant seda ei näinud ja ajas kõik lihtsalt halva une ning eelmine õhtu söödud kohupiimakreemi kaela.

Ja nii tabaski meid kell 16.30 täielik kaos. Uskumatu kui palju müra üks toatäis lapsi suudab põhjustada. Uskumatu,et ma kõige sellega hakkama sain. Uskumatu,et niipalju inimesi tuli. Uskumatu,et nii palju kingitusi tehti. Uskumatu,et  Saral oli sellest kõigest täiesti suva!

Kui kell 8 õhtul sai ja külalised lahkusid sain aru,et kõik ei ole vist päris korras kui Mikrofon, selle asemel,et uute mänguasjadega mängida, otsustas magama minna. Mina ei ole magava lapse ema. Mina olen koheva veereva, tiirleva,roniva, lõhkuva lapse ema.

Hommikul oli unine laps digimuutunud loiuks pambuks, kes toidule ja joogile eelistas lihtsalt kala pilguga seina vahtimist. Seadsin sammud lastehaigla poole.

” No ta on mul selline loid ja..”

” Tät-tät-tät-tääää! Pa-pa-pa. Aitäh! ” Segas Sara tants mu mure kurtmisele vahele

” Ei tundu eriti loid.” nentis õde fakti

” Nojah.. aga kodus oli..”

“mmm…” sain ühe kahtlustava pilgu.

” Ja siis süüa ka ei taha eriti…ja kõht on ka lahti..”

” Palaviku?”

“mkm”

” Täna oksendanud?”

” Mkm..”

Minu vastused panid ka mind ennast uskuma,et ju ei saa see midagi tõsist olla. Eriti veel siis, kui Sara seeliku lehvides mööda voodit ringi tuhises ja oma laulukest laulis. Tegin juba mõttes plaane mida õhtul süüa teha ja pesin mentaalselt pesu. Nägin peas juba neid vahutavaid sokke ja pesupulbrihõngulist tuba. Argipäeva aroomid.

Veidi aja pärast oli “vana”  Sara aga tagasi. Selline punane, karjuv karvapundar kes siis süles kord silda, kord spagaati tegi.

” Pissinud on?” uuris valvearst

” eee… kunagi kindlasti!” vastasin

” Kuna viimati?”

” ee… no ma kell 2 öösel vahetasin mähet. Praegu on veel kuiv.”

” Ei. Siis küll kõik korras ei ole. Kirjutame teid sisse. Turgutame veidikene”

***

45 minutit hiljem lebasime juba haiglavoodis.  Mikrofon oli õdede ahistamisest nii väsinud,et vedeles vaid mossis näoga süles. Mõlemad käed ära torgitud ja NaCl kõrval tilkumas. Pole just lihtne leida tumedalt nahalt niidi paksuseid veene. Eriti veel siis kui sa oled kuivik ja nagunii krimpsus nagu vana ploom.

” Pole midagi. Varsti läheb üle..” patsutasin last lohutuseks seljale ja minu rütmilise kolkimise saatel ta ka uinus..

Peale kolmandat pudelit eluvedeliku ( maakeeli NaCl+KCL) tilka oli Mikrofon juba piisavalt ergas,et nõudis voodist välja laskmist. Tõstsin ta põrandale ning kargasin ka ise krapsakalt püsti. Ei, mitte selleks,et ma oleks meeletult ergas olnud. Ega ka mitte selleks,et ma oleks jubedalt tahtnud kõndida. Kuid kui sinu üliaktiivne laps on aheldatud tilguti külge, mis omakorda on pistikus siis ei ole muud valikut. Keegi peab ju voolikuga järel jooksma.

” Tät-tät-tääää!” laulis neiu ja kepsles mööda palatit ringi nagu ketikoer. Tema ei märganud minu ennast salgavaid pingutusi kui ma voolikut tema trajektoori järgi ühildasin. Siis kui ma alles seda tooli tagant lahti harutasin oli neiu juba möödunud voodist ja selle voodi taha kinni haakinud. Kui ma voodi tagant seda päästma tõttasin oli see keerlenud ümber tema jala. Jala ümbert harutades näris ta hammastega juba kanüüli ennast.

” AAAAAAA! ÄRA TULEEEE!” Karjatab palatikaaslane, kellel samasugune kalapilguga laps süles. Tõstan pilgu ja näen, kuidas Mikrofon temale omasel töntsakal sammul naabri voodi poole suundub voolik viimse piirini pingul ja näos kaval naeratus. Üks samm veel ja kanüül vupsab välja just kui lihavalvur rulaadi seest.

Jooksen nagu Jack Norris ja  raban ta hoo pealt sülle ning lennutan oma  voodile.

” Hahahaha!” Naerab ta.

Osade jaoks on see füüsilist pingutust nõudev. Osadele aga vaid lihtsalt peen huumor.

” Siin ei saa üldse liikuda. ” Kurdab palatikaaslane

” Jah.. seda nüüd küll. Juhtmega kinni nagu ketikoerad”

Ja see oli alles algus.

” Siin on nii palav!”

” Siin on nii igav!”

” Siin on nii nõme. See haigla on nii vana!”

” Miks ma välja ei saa!”

” Ükskord olin oma teise pojaga haiglas ja nad lasid meid koju nii,et kõht ei olnud veel kinni. Põh.. Nagu täiega imelik. Ju nad tahtsid kohti ja viskasid meid lihtsalt välja!”

” Ja siis ükskord mu sõbranna tõi lastehaiglasse mänguasju aga ma küll ei näe midagi. Siin on ainult need vanad. Raudselt arstid viisid koju oma lastele!”

” Nii nõme haigla. Keegi ei remondi!”

” Mis mõttes keegi ei tule. Eelmine kord kui ma kutsusin, siis ootasin pool tundi.”

AHHHHHHHHH! Karjus minu sisemine mina.

Peale pikka päeva ketis lapse ja kuninganna Negatiivsusega vabastati Sara ahelaist ja sain viimaks ka rahulikult niisama olla.

Kevadise päikesepaiste tasutal paistis Sara kondine ja kurnatud keha kuidagi nii armetu. Nii kleenuke ja pisike. Ta meenutas mulle koonduslaagri juuti või nigeeria näljahädalist. Suur ümmargune kõht ja kaks kondist jalga seda toetamas.

Seda enam tõusis mu tuju kui ta õhtusöögile osutas ja ” Mäm-mäm” lausus

” Ah või mäm-mämm!” Kargasin püsti. Kuna suurte inimeste tooli ja lauda palatis ei olnud siis pressisin oma suure tagumiku lastetooli. Ikka üks tuhar korraga. Muidu on oht kinni jääda. Rabasin lusika ja kukkusin talle toitu suhu kühveldama. Ise samal ajal igat purukest lugedes, et sellest siis arstile ette kanda.

üüüüüüüüks! Kaaaaaaaaaaaaaks! Koooooooooooooooooooooooooolm!” surusin väriseva lusikaga toitu suhu.

Järgmise päeva lõuna paiku olin juba asjad kokku pakkinud ja istusime ootusärevalt voodi peal. Väike näljahädaline luges oma varbaid üle, kanüül käel tolknemas ja mina jälgisin väikesest aknast koridori peal liikumist. See väike aken oli meie ainukene kontakt välismaailmaga. Koridori peale haigusi levitama meid ei lubatud. Seega tundus see pisikene äravajunud klaasi ning kitse pildiga aken kohe eriti armas.

Arst tuligi ning vabastas kuninganna Negatiivsuse ning tema poja ahelaist ning suundus seejärel meie juurde.

” Teie jääte veel sisse. Ta ei joo endiselt piisavalt ju!”

Minu unistused oma voodis magamisest purunesid sel samal hetkel. Tundub,et kui sa oled aastane, siis 4 lonksu ei ole piisav et ellu jääda.

Me jäime üksi. Mina, karvapall ja see 6 sammu pikk ja 5 sammu lai palat. Uskumatu kui aeglaselt võib aeg liikuda. Uskumatu kui palju mänge võib ühe hariliku pliiatsi ja kummist piiksuva lambaga leiutada. Uskumatu kui väga ma välja tahtsin saada.  Uskumatu kui hea meel mul on,et meil see viimaks õnnestus…

sara

Ahaa!

Minu tagasihoidlikud õnnesoovid kukununnu ninnu-nännu tibulinnu mupsik!

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s