Kurikuulus 22

22 detsember. Mõnus, vaikne ja lumine päev. Päev, mil lubasin alustada anatoomiaeksamiks õppimist. Sest et noh… Viimasel minutil ei jõua ju enam.

…24 detsemer. Jõulud ju! Jõulude ajal ei õpita.

…26 detsember. Ah, uuel aastal alustan!

…1 jaanuar. Näääh, mul on ju ikkagi vaheaeg, ma õpin siis kui kool algab. Siis saan järjele tagasi.

….7 jaanuar. Ah, ma teen selle referaadi ära, siis on aega.

…15 jaanuar. Pilk kalendirisse. Üks nädal… vaid üks nädal. Anatoomia-füsoloogia-geneetika-embrüoloogia. ja üks nädal. Kordamööda lendavad õpikud lauale. Nii … luud ja lihased… mhmm.. peaaegu selged… embrüoloogia… olin ju rase! Peaks midagi teadma. Südame ja veresoondkond. Konspektide vahelt lendab välja ruudukujuline süda, koos kõigi sinna suubuvate ja väljuvate veresoontega. Põrnitsen seda. Liiga palju nooli,et olla tõsi. Liiga palju värvi, liiga palju kujuneid. Koda, vatsake, õõnesveen, kopsutüvi… Lajatan konspekti kinni.

Närvisüsteem. Põrnitsen õlapõimikut ja tema inervatsiooni piirkondi. Eemal kaugel märkan kellegi pruune sõrmi vaikselt lähemale hiilimas. Tõstan pilgu.

” Aitäh!” lausub Mikrofon ja ulatab mulle kapinupu.

” Oi aitäh.. ma tahtsingi sellist….eee.. kapinuppu! ”

Mikrofon naeratab ja tõmbab ühe sujuva liigutusega konspektid põrandale.

” Ei tohiiiiiii! ” ahastan ja üritan materjale kokku korjata.

Kärrrr!!! Väiksed pruunid näpud tõmbasid peensoole juppideks.

” Mine mängi seal.. vaata seal on sinu mänguasjad!” selgitan ja tõstan lapse eemale.

Huul hakkab võbelema Kulmu tekib kalle ja vallandub üks kõva ” Vääääääääääääää!”  Mikrofon muutub lapikuks kui pannkook. Ainult juuste kohevus annab talle 3D kuju. See on pettumus, viha ja jonn.

” Kuule, ära nüüd nuta. Emme peab..”

“VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!”

“…seda et, emme..”

“VÄÄÄÄÄÄÄÄ!”

” Et eksam on.. Kuule..”

” Väääääääääääää!” väänleb laps põrandal.

Võtan sülle… Nuuksatab ja vaikib. Konspektid jäävad õnnetult põrandale.

…17 jaanuar. Olenemata kiirest graafikust lubasin siiski teiste Mikrofoni vanuste lastega kelgutama minna. Juba varem. Sest et noh… Põhjamaa pojad ja tütred. Lumi on hea, lumi on lõbu! Tuleb varakult alustada. Kellele siis ei meeldi ülihelikiirusel mäest alla kimada. Hüpekad, lumi lendab kahte lehte. Suu kõrvuni. Adrenaliin ( toodavad neerupealsed muide).

Ilmselgelt ma eksisin…

IMG_5534 IMG_5546

…19 detsember. Kodu on väljunud kontrolli alt. Pesukorv on uppunid riiete alla. Kapp on paberitest tühjaks tõmmatud ja kõik on väga peenelt mööda tuba laiali pühitud. Kuskil selle kõige vahel on ka üks banaan. Ma küll ei näinud seda, aga tundsin.  Mähkmekapp on tühi ja pamperseid saab nüüdsest voodi alt võtta.

Õnneks leidsin Sarale lapsehoidja, kes mind siis lahkelt aitas ja neiu päevaks enda juurde võttis.

Ise istusin mõned meetrid eemal kohvikus. Mõnus “hubane” kohvik, kuhi siiski ei tasu minna normist veidike suurema rahatähega.

” Oehhh.. Väiksemat ei ole vä?”

” Mkm.. EI ole!”

” Mhmmmmm… No hea küll, ma teile annan veel tagasi aga järgmistele küll mitte. Mis inimestel küll viga on. Kõik ostavad nii väikeste summade eest aga maksavad 50 eurostega.” pobises teenindaja ja lõi kassaaparaadi pauguga kinni.

Ma pole päris täpselt kursis, mis meil, inimestel, viga on aga ma tean mis tal viga on. Puudu on üks koolitus. Klienditeeninduse ABC.

Istusin laua taha ning avasin geneetika. Matriitsüntees, intron, splaissimine, eukromatiin.. Äääää??

Rakendasin kõige edukama õppimistrateegia. Ignoreerimine.

Mida rohkem arusaamatud  teemasid ja peatükke ignoreerida, seda õnnelikum sa oled.

Avasin füsoloogia.

Libisevate flamentide teooria. Üüü… Kõlab peenelt.

Lihase lühenemie ajal libisevad peened aktiinflamendid mööda jämedaid müosiinflamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakomeeri keskpaika. Seejuures flamendid ise ei lühene.

Seda et… et noh… Aktiin ja müosiin… ja siis sakromeer. Ja ise ei lühene. Loogiline… või noh.. Oot oot…

Vajusin laua peale kössi.

Tõstan pilgu ja märkan, et Mikrofoni lapsehoidja on mulle teate saanud. Selgus,et neiu oli oma õhtusöögi lihtsalt välja oksendanud. läksin oma lapsele järgi. Vastu tuli üks rõõmus, rõõsa ja sõbralik laps. Ei midagi teissugust. Ju oli siis ühekordne värk. Läksime koju. Turnisin üle asjade elutuppa ning hingasin korra. Sõime kõhud riisihautist täis ja panin lapse varakult tuttu. Ikka selleks,et endal oleks võimalik õppida.

Tuupisin poole ühenin ning suundusin siis magamistuppa. Mikrofon magas nii armsalt oma voodis. See oli nii südantsoojendavalt nunnu. Need väiksed lokid, see roosa öösärk. Sirutasin,et tekki sättida ja seal ta oli… minu Mikrofon ninuli okseloigus.

” Oh Sarakene..Kas sul on halb olla” paitasin lapse pead

Neiu tõuseb istuli. Hõõrub silmi ja vaatab mulle oma tumedate nööpidega otsa.

ÖÖÖK! Lisandub riisihautist.

” Mämm-mämm!” lausub neiu ja osutab oma “saavutusele”.

” jajah… vägagi mämm..” Tõstan lapse üles ja suundume vannituppa.

Kui kõik korras ja puhtad riided seljas läheme tagasi tuttu. Võtan lapse endale kaissu ja proovime uinuda.

” Mämm-mämm!” kuulen läbi une.

Oh ei, palun ei…

” Mämm..” vaatab paar süütuid silmi mulle otsa. Kell oli just 3 hommikul saanud. Aeg oli jälle koristama hakata.

… 20 jaanuar. Kell 7.30.

” Atähh, atähh!” pobiseb laps ja üritab mulle prille pähe toppida.

” Aia! Ära tee. Emmel on uni!”

” Atähh!” ja surub nii,et raamid tahavad kõveraks painduda.. Või siis minu nina. Oleneb, kumb enne järgi annab.

TÕmban teki üle pea.

” VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!” käivitub pasun. Langetan tekki ja juba lähenevad prillid.

Tekk üle pea. Vääää.. tekk all.. Atähh!

Tõusin püsti ja tegin endale hiigelkohvi. Mitte, et ma eriti kohvisõber oleks aga une vastu aitab ideaalselt. Selgus, et tegelikult ei ole enam ühtegi puhast nõud järgi jäänud. Tegin kohvi purki. Segasin noaga.Tudengi värk.. Mikrofon söödetud ja riides suundusime uue hoidjatädi juurde. Kodu pole õppimiseks just parim koht.

Mikrofon turvaliselt üle antud ja kassiga võimuvõtlust pidama jäetud läksin kohvikusse. Seekord teise. Suurt raha ka kaasa ei võtnud.  Lõpetasin kui väljas oli juba pimedaks läinud,

Selleks ajaks oli neiut tabanud juba kõhulahtisus. Tegelikult mul ei olnud mul talle enam midagi selga panna. Pesukorv oli kasvanud poole toa suuruseks. See on lausa erakordne, kuidas mustad riided suudavad nii lühikese ajaga paljuneda. Nagu jänesed.

Avasin siis kurikuulsa palju kardetud riidekoti toanurgas mis sisaldas retroriideid. Ilmselt mõned olid seal juba minu lapsepõlve aegadest. Sara sai selga kollased sipupüksid ja kootud kampsuni. See sobis nii harmooniliselt tema hooldamata soenguga ja pudruse suuga. Ta lausa sulandus sinna erakordselt sassis keskkonda. Jäi mulje nagu filmitaks dokumentaalfilmi vanemliku hooleta lastest.

Sisendasin endale,et kõik on vaid ajutine ning mööduv nähtus. Kaasa arvatud tema “kahest otsast tulistamine”.

Kui laps taaskord õndsat und magas suundusin tagasi arvuti taha, kus ma siis pool lööbakil läbi öö mõisteid dekodeerisin ja meeletutes kogustes siseorganiste pilte jõllitasin. Nagu see mind aitaks..

…21 jaanuar. Pea oli kasvanud kolmekordseks. Kuid mida targem ma olin anatoomias seda lollim ma olin igapäevaelus. Õnneks Saral polnud vahet kas ma panen kohvi sisse suhkurt või soola või kas ma vetsu minnes ikka taipasin tuld põlema panna.

…22 jaanuar. Kardetud ja palju hirmutatud 22… Ühtlasi ka päev, mil Mikrofon oma kõhugripi mulle pärandas. Seest iiveldas, kõht korises. Süüa ei tahtnud. Aga ma pean selle ära tegema. Ma lihtsalt pean.

Istusin eksamiruumi. Vaatasin tööd. Pealtnäha ilus. Korralik paber, paraja tooniga tint. Ilus paigutus. Aga nagu ilusate asjadega ikka. Sees oli kõva pähkel.

Nii nii.. Peristatika, perikard, perineum, peritoneum. Ääääää…. Mis kuradi pärast peavad nii erinevad mõisted nii sarnaselt kõlama?

Olenemata äärmiselt kehvast enesetundest pressisin ma siiski alla terve pudeli mahla ja kirjutasin hambad risti töö ära. Täna on tervis juba korras.Õnneks meil mõlemal.

Kuid harjumusest on raske vabaneda. Taaskord kodus olles tekkis vastupandamatu soov õppida. Täna on võõrutusravi esimene päev. Ei julge veel midagi lubada. VÕib juhtuda,et õpin öö jooksul tuumafüüsika selgeks…

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s