See on ju juut!

Otsustasime Saraga mängima minna. Kodus kiskus igavaks ja õues oli ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore soe ilm. Pakkisime asjad kokku. Laps kombekasse, vankrisse ja õue. Kuna hommikusöök jäi mul teatavatel põhjustel vahele siis rabasime lähedalt asuvast konsumist ka midagi hamba alla. Salat? Puuvili? Võileib? Oh mis te nüüd. Ikka ekstra paksu glasuuriga lehekringel ja üks jäätis.

Saral on teatav sisemine vajadus või tung jäätist süüa. See paberi krabin kutsub juba esile nihelemise vankris. Paberi seest välja vupsav jäätis vallandab aga eufooria ja kaks pikka kombekasse topitud kätt sirutuvad automaatselt välja. Nagu masinavärk.

Tegelikult oli mul siiski plaan see jäätis ise ära süüa. Arvestades,et tema juba hommikul sõi ja mina olen ebavõrdses seisus. Söömata,magamata ja pidevalt liikuvas olekus. Erinevat temast, kelle päev koosneb magamisest, söömisest ja lammutamisest. Idee järgi võiks see jäätis olla mulle boonuseks hea töö eest. Tõstsin jäätise suule ja paralleelselt langesid lapse suunurgad. Hammustasin tüki. Neelatasin. Järgnes kisa. Suure suuga võtsin veel paar meheampsu ja andsin alla. Ulatasin jäätise Sarale, kes siis seda rahulolevalt edasi sõi.

Võtsin sisse koha bussipeatuses ja nosisin, nagu hamster, oma kringil.

” Head isu!” kuulen kellegi häält. Pööran pea. Kellegi suur õllekõht. Tõstan pilgu kõrgemale. Vastu vaatab kellegi tundmatu nägu. 60ndates. Korrastatud habe, kergelt odekolonni, lõua all paar pikemat karva. Ju oli habeme ajamise “pime ala”.

” Aitäh!” pobisen

Järgneb paus. Söön edasi.

“seda et…”

Vaatan uuesti otsa

” Kuidas ta teil nii pruun on?” uurib mees ” Mul on ka lapselaps. 2 aastane. Aga tema ei ole pruun”

” Sest et tema isa on tumedam!” vastasin poliitiliselt korrektselt

” Ahsoo! Ma juba mõtlesin,et te määrite teda millegiga..”

” Ei… ei määri. Ongi selline… Tumedam…” söön kringlit edasi. Kuulen, kuidas härra Saraga juttu teeb

” Onu olen. Ei ole nii tume nagu issi. Aga ikkagi olen mees!”

Muigan. Ilmselgelt juurdles Sara selle üle,et miks see kahel jalal seisev olend nüüd sellist värvi nagu ta on. Äkki ta pleegitab end millegiga?

Järgneb vaikus.

“…aga mis ta nimi on?” uurib mees kohmetult edasi

” Sara!”

” SEE ON JU JUUT!” tõstab mees  häält

Muigan.

” Sara, kas sa tunned ennast juudina?” uurin pingsalt meest jõllitavalt lapselt

” Ei, ei ole! ” vastab mees oma viga märgates ” Aga Sara on ju juudi nimi.”

” Jah, on küll! Heebria keelest!” vastan

” Mhmh…” nõustub mees.

” Aga kus isa siis pärint on?”

” Elevandiluurannikult” vastan.

“Ah see on see koteivoreeee uus nimi.. või see kotededere… noh kot..kot..kote..”

” Kodiwah” vastan

*(Côte d’Ivoire prantsuspärane hääldus)

” Jajah! Just see sama!”

Naeratan ja märkan eemal tulevat punast bussi.

” Me nüüd läheme!”

” Jajah! Tsau Sara!” vastab mees ja sikutab Sarat kombekast, millepeale neiu teda siis veel eriti vihase pilguga saadab.

Tore vanahärra mõtlen ja topin ülejäänud lehekringli kotti.

****

Ühel teisel niisama toredal päeval käisime kaubamajas. Sõitsin liftiga kolmandale korrusele lastevanemate mekasse. Paitasin beebicentris Emmaljunga nahast vankrit. Ilastasin Mammas ja Pappas kiikhobuse juures. Patsutasin metallist 50 eurost beebikammi. Vaatasin ammuli sui joogitopse. Nutsin Chicco poes lastemantlite juures. Käisin kaubamaja lasteosakonnas beebipapusid pahupidi pööramas. Mänguasjaosakonnas palusin jumalalt lotovõitu. Seejärel tegin ühe kohvi Coffee Inis ja suundusin tagasi alla. Olin oma iganädalase palverännaku teinud ja ilusate asjade näppimis isu täis saanud. Sisenesin lifti. Vanker, Sara, mina, noorhärra suure DVD karbiga ja väike kokku kuivanud vanem naisterahvas. Seljas küür, roosa kampsun ning peas 3 karva neljas reas. Jalas pruunid viigikad ja nende otsas mustad kummikud. Kuskil teise korruse kandis avas ta suu:” OIIIIIIIIIIIII! Kui ilus laps!”

” Aitäh..” pobisesin

” Mis ta nimi on?”

” Sara!”

” SEE ON JU JUUDI NIMI!”

” Võimalik.” muigasin

” Kas kristlane?” päris naine

” Ei tea.. kui ta seda tulevikus soovib…” ei osanud ma kommenteerida

” Kas polegi ristitud?” vajus naine näost ära

” Ei, ei ole!”

“LÄHEB JU PÕRGUSSE!” seletas naine ahastuses

Lift peatus esimesel korrusel. Astusime välja

” Aga miks nii? ” uurisin

” Sest pole ristitud, jumal ei taha…”

” Novot, siis on küll jama lugu. Aga vähemalt oleme me seal all siis koos!”

” Ei, ei! Ristige ikka ära. Nii ei saa proua. Laps läheb põrgu!”

” Selge! Aga ma lähen ka ju!  ” vastasin ja läksime mõlemad oma teed

****

Siinkohal tahaksin ma teha etteheite oma vanematele. Minu nimi, Liisa, on lühend inglise nimest. Miks ma ei ole Lembi, Vilja või Laine?

Ja pean tunnistama,et ma olen ise sama vea teinud. Sara nimi peaks olema Ihalembi Maimouna. Et kellegil ei tekiks soovi teda juudiks pidada. Oleks kohe nime järgi aru saada,et pool eesti, pool elevandiluuranniklane. Lihtne ja selge!

Kuidas ma küll nii mõtlematu olin…

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s